Palverännutee marsruut 4.-9.aprill 2017

Eelmine nädal olime siis Kristiinaga Eesti palverännuteel. Kogu teekond kokku oli umbes 135 km ning kuus päeva. Alustasime Pirita kloostri juurest ja jõudsime kuni RMK Matsimäe puhkealani. Päeva kilometraaž oli arvestatud 20-30 km vahele ning eesmärk oli jõuda palverännutee kaardile märgitud majutuskohtadeni. Meil oli kaasas ka telk, kuid selle jõudsime lahti võtta üks kord ning ööbida mitte ühtegi ööd....Teekonna punktide kirjeldused on võimalik leida palverännutee koduleheküljelt http://www.palverand.ee/kloostrivaremed/, mistõttu allolevas postituses on tähelepanekud ja teekonna kirjeldus läbi matkajate pilgu, mitte niivõrd paljude faktidega. Seega tegemist vahetute olukordade ja emotsioonidega.

Minu jaoks algas esimene päev, 3. aprill üldse Võrust Tallinnasse liikumisega ning ööbisin Pirita kloostri külalistemajas. Tegemist on mugava, hubase, lihtsa majutuskohaga ning kõik on olemas nagu tavalises hotellitoas. Seega on tegemist ühe alternatiivse ööbimisvõimalusega, kui soov on alustada palverännuteed järgmise päeva hommikul varakult Piritalt.

Pirita kloostri külalistemaja...

Meie rännaku teekond algas siis 4. aprill Pirita kloostri juurest, kust Lagle Parek saatis meid teele. Palveränduritele on tehtud ka palveränduripassid, mis on siis hea mälestus palverännakul olemisest. Teekond jätkus üle Pirita jõe, kuni Kochide kabelini, Pirita uus kalmistu ja sattusime ühe suure tamme juurde, kus üks tervisesportlane kogus puult elujõudu. Soovitas ka meil kallistada puud ning soovis edu teekonna jätkamisel.

Suur tamm teekonnal....

Sel päeval päike paistis ja olime ametis lisaks kõndimisele ka omavahel vestlemisega ning ümbruse jälgimisega. Kose suvemõisa juures ühines meiega teejuht Peeter Pihlak, kellega jätkus teekond kuni pärastlõunani. Möödusime Konstantin Pätsi Vabaõhukoolist, Iru linnamäel tegime lõunapausi ning läbisime mitmeid huvitavaid kohti, mis jäid teepeale ja mida Peeter tutvustas meile. Võibolla üksinda kõndides oleks palju huvitavat ja ajaloolist jäänud märkamata. Avastasime, et Tallinna kant on täis Nõukogudeaegset ajalugu. Esimene päev lõppes idüllilises Kallavere-Rootsi külas, mis oli justkui ajas tagasi rändamine, sest üheksakorruseliste majade taga asub siiski ajalooline külake, kus meid võttis lahkelt vastu Külvi Kuusk. Külla on tehtud küla muuseum, kuhu on iga külaelanik panustanud ning kui aus olla, siis vaatamist on. Hetkel on neil ka barbinukkude näitus, mis on just minu ja Kristiina ajastu näitus....olime ju lapsed kui moodi läksid barbinukud ning soojad mälestused tulid küll. Samal ajal tehti kangastelgedel kaltsuvaipa ning restaureeriti vana tugitooli. Seega on loodud piisavalt mõnusad tingimused, et külarahvas saaks tegeleda ka käsitööga ning miks mitte ka kasutada seda lisa sissetulekuna. Esimese öö ööbisimegi Külvi majapidamises, kus saime ka maitsvat õhtu- ja hommikusööki. Lisaks sellele oli ka meil huvitav õhtune vestlus ning juba enne kella ühteteist uinusime, et hommik algaks virgelt!

Rootsi-Kallavere küla ja külamuuseum...

Esimese päeva kilometraaž oli umbes 20 km ning päev lõppes küll kangete lihastega, kuid motivatsiooni jätkata järgmise päeva hommikul oli piisavalt.

 

Teine päev, 5.aprill algas juba hommikul kell 8 kui startisime läbi Ülgase ja Manniva Ihasalu ristini, kust edasi Jägala Jõesuu linnamäeni ja hüdroekeltrijaamani. Ilm oli hommikul mõnusalt päikseline, veidi karge, kuid päeva peal muutus sombusemaks ja oli oht isegi sajuks. Ihasalu ristini oli teekond üsna pikk ning sel ajal matkasime seda järjest, ainult mõned üksikud pausid ning olime üsna kurnatud kui kohale jõudsime. Ihasalus puudusid viidad ja marssisime läbi küla kui järsku mõtlesin, et ei nii kaugel ei saa olla. Ühesõnaga tühjade kõhtude ja kurnatusega võideldes pidime tagasi minema ja sisetunde järgi keerama õigele teele. Lõpuks jõudsime oma päeva esimese sihtkohani. Valmistasime sooja lõunasöögi, tegime instant-kohvi ning taastasime energiat, et edasi minna. Päeva lõpuks jõudsime Jõelähtmesse, kus külastasime Jõelähtme kirikut ning saime peavarju sealselt kirikuõpetajalt. Kuigi ütlesime küll, et võime telgis magada ning kogu varustus kaasas, siis magamiskotiga ööbisime toas ning uinusime magusasse unne. Päeva kilometraaž oli üks pikemaid, umbes 29 km.

Üldiselt on teise päeva marsruut pikk ning seal tuleb sinka-vonka tagasi käia, mis teeb selle teekonna mitte nii nauditavaks. Üks alternatiiv on ka kõndida mööda merekallast. Sel korral proovisime veidi, kuid tegemist oli üsna tuulise päevaga ning merekaldal kõndimine võttis veel rohkem jaksu kui mööda teed.
Esimene n.ö. kohustuslik punkt Ihasalu rist on ilma viitadeta, kuid enne Ihasalu külla jõudmist, enne majade algust on seal tee paremale, mida mööda käies ning lõpuks veelkord paremale keerates jõuabki selle punktini.

 

Järgnevalt videolõik hüdroelektrijaaamast, kuis kõik on automaatne ning külastajal on võimalus minna jalutama ka silla peale ja seal juba meeletud vaated ja meeletu veekohin:

 

 

Kolmas päev, 6. aprill algas umbes kell 9 ning startisime siiski veidi hiljem kui plaanis. Nagu ikka, hommikused tegevused võtsid aega ning veel vajas ajaarvestus sissetöötamist. Eesmärk oli jõuda Saha kabelini ning sel korral kasutasime kirikuõpetaja antud kaarti.

Teekond Saha kabelini....

Esimesena pidime muidugi ületama Narva maantee, mis on ju neljarealine ja loomulikult meie n.ö. turvamiseks asus platsi ka Eesti politsei, et tegelikult mõõta autode kiirust. Õnneks teeületamisel meid rajalt maha ei võetud ning jätkasime teekonda Põhja-Eesti tasandikel. Jõelähtmelt edasi minek ongi üle Tallinn-Narva manatee, mistõttu tuleb antud kohas olla eriti ettevaatlik ja tähelepanelik. Selle päeva teekonnale jäi aja veski, Loo küla, Vandjala küla, Maardu mõis ja Saha Püha Nikolause kabel. Tegemist oli ühe ilusama pärastlõunaga, kus saime kabeli küljele tuulevarju, päike paistis ning asusime taas lõunasööki valmistama. Sel hetkel kõnetas meid surnuaia vaht, kes vestles, tegi pilti ja ütles, et oleme vahvad palverändurid siin oma varustuse ja tegemistega. Lõuna oli mõnusalt pikk ning 1,5 tundi möödusid lennates.Saha kabel paistis juba kaugusest, nii et nüüdsel ajal, veel enne põldude harimist oli võimalik meil liikuda ka üle põõldude, kabel orientiiriks. Seekord oli meil valida ka otsema tee vahel, mis möödus kõrgpingeliinide järgi. Algus oli paljutõotav, orienteerusime kaardi ja kompassi järgi ning lõpuks jõudsime nii kaugele, et kagu suuna liikumise asemel liikusime itta. Teekonda ajas segadusse kõrgpingeliinide ja elektriliine võrgustik, mida oli ühes kohas eriti palju. Egas midagi, läksime siis teed mööda ja jõudsime taas kõrgpingeliinide alla ning saime mõnikümmend meetrit edasi minna kui selgus, et üsna märg, jäine, läbimatu tee. Seljas olid meil veel seljakotid ning arvestasime, et ajaliselt ei jõua õigeks ajaks. Seega pidime tagasi minema, hääletasime, üks veoautojuht pidas kinni ja ütles, et üks koht....meil et, oleme ju kahekesi + kaks suurt seljakotti. Nagu võluväel ilmus üks naisterahvas, kes oli nõus viima meid tee peale. Arutasime ka seda, et üsna hiline aeg juba, et nagunii peaksime ringiga käima, et ok viib meid Lagedile ja kõnnime sealt otse Arukülla-Raasikule. Sel päeval lubasime endale ka poe külastust, saime vett osta ja jäätist süüa. Suhkrukogus pani mõtte vist tööle, et ok juba väga hiline aeg, lähme rongiga Raasikule. Kindlasti pidime Raasikule jõudma, kuna seal oli meil juba öömaja ees ootamas. Ühesõnaga sain Eestis esimese rongikogemuse, jõudsime normaalsel ajal ööbimiskohta ning lõpuks saime nautida luksust- sooja vett, pehmet magamiskohta ja itaallase valmistatud pastat. Tänud Kristiina sõpradele külalislahkuse eest! Kuigi vahepeal kasutasime muud transporti, siis päevane kilometraaž tuli ikka umbes 22km.

Saha kabel...

Neljanda päeva 7. aprilli teekond algas hommikul kell üheksa ja selleks päevaks liitus meiega ka minu sõbranna Merilin. Ta astus rongist maha ja tõi meie seltskonda värsket rõõmsat verd. Sel päeval oli eesmärk kõndida Raasikult-Peningi-Kiviloo ning viimaseks kohaks jäi Kaunissaare. Sel päeval sadas ka uduvihma, teekond oli üsna mudane-porine ning nukrad külavaheteed. Kuid lõunat saime süüa Kiviloo külaplatsil, kus oli mõnus varjualune. Igaljuhul proovisime vet küsida majapidamisest ning meile vastas üks vene rahvusest naisterahvas, et ainult vene keeles. Proovisime siis küsida vett, kuid eeldatavasti, kuna küsisime, kas vett on, ta käis kontrollimas kas kraanist vett tuleb ja ütles, et jah on....seega järgmine kord tuleb küsida, et kas vett saab. Igaljuhul tuju sellest nulli ei läinud. Kaunissaares panime telgi püsti ja oh üllatust telgil puudus vihmakate. Mis seal ikka, ehitajad nagu oleme, siis lappisime Mackaiveri teibi ja vihmakeepidest katte peale ning vaatasime, et elab öö üle. Seejärel asusime vett otsima Kaunissaare külast, kus oli haudvaikus ning ainult koer tuli tervitama. Käisime majapidamistes ja mida ei saanud oli joogivesi. Järsku nägime kuidas üks vanem meesterahvas hakkas meie telgi poole kõndima ning järgnesime talle, jälitasime kuni meie telgini. Arutasin, et vett ei saa, kes teab äkki keegi veel hulgub öösel meie telgi ümber, nii et me pakkisime asjad kokku, helistasin Pikva Seltsimajja, et öömaja paluda. Jõudsime sinna ning meil avanes mõnus ruum, kanistritega toodud vesi ning tegime ka ruumi soojemaks ja nii uinusime....Pikva seltsimaja põrand on küll mõnus koht ööbimiseks. Kuigi vett tuli kanistriga tuua, siis ka see on luksus!
 

Laupäevased pannkoogid..

 Viienda päeva, 8. aprilli laupäev algas mõnusate pannkookidega, maitsva kohviga ning rõõmus meel sees. Kõige kurvemaks kujunes see, et arutasime, mis ja kuidas edasi. Kristiinal lõi valu jalga, kas jätkata või mitte?! Ühesõnaga palju arutamist ja segadust....lõpuks otsustasime edasi minna. Pikva-Voose ja siis oli tükk tühja maad. Kõndisime Voosele välja, läbi imelise Eestimaise looduse ning siis oli järgmine murdepunkt mõlemile. Kristiinat piinas jalavalu ja mina olin lihtsalt segaduses, et mis edasi. Vahemaad olid pikad ning igale poole oli veel jäänud üle 10 km.  Hakkasime otsima ka majutuskohti ning ühte kohta helistades öeldi, et neid ei ole kodus....kui järsku peatus meie ees buss, kust astusid välja inimesed. Uurisime, et mis buss, kuhu edasi läheb ja nii jäime ühe naisterahavga rääkima. Nagu juhuse tahtel oli tegemist Voose kultuurijuhi Anna Niliskiga. Nii siis otsustasime Voosele jääda, saime õhtul sauna, valmistasime korraliku õhtusöögi ning nautisime ka kasemahla. Juhuslik kohtumine viis mõnusa öömajani....kindlasti on ka edaspidi seal mõnus ööbida, kui mõni palverändur satub sinna kanti. Vooselt järgmisse kohta on liiga pikk maa, nii et antud piirkonnas vajab teekond hästi planeerimist.

 

Kuues päev, 9. aprill oli siis viimane teekonna päev. Eesmärgiks oli marsruut Voose-Kautla-Simisalu ja A.H.Tammsaare muuseum. Hommik algas kell kaheksa, linnulaul ja metsarajad ning rabad-sood. Tegemist oli matka ühe kaunima paigaga ning nautisime seda looduse võlu vooside vahel. Nüüd juba olime õppinud, et tuleb teha pause tihedamalt kui kõndida ja sundida ennast pikalt kõndima. Igaljuhul jõudsime päris rappa, googe maps näitas teed, et autoga 20 minutit ja jalgsi siis üle tunni. Kuid jõudsime mõned kümned meetrid kõndida kui mõistmine, et siit ei lähe läbi isegi jala.....ainult võibolla ujudes!

Simisalu-Matsimäe raba....

Seega oli taaskord otsustamiskoht, kas kõndida tuldud teed mööda tagasi, mis tähendas umbes 15 km, kõndida edasi kuni Tartu-Tallinn maanteeni või siis mõtlesin ka korraks, et jään Matsimäele laagrisse. See oli kindel, et enam Tammsaare muusuemini ei jõua, sest teed pole ja väga suure ringi oleks pidanud tegema, mis oleks tähendanud mitte jõudmist isegi pimedaks. Sel hetkel kogu keha valutas, oli meeletu madalpunkt ning lõpuks Matsimäe laagriplatsil tegime kohvi, arutasime, kogusime energiat...ühed külastajad möödusid meist ning hiljem jõudsime selleks ajaks nende juurde kui ka nemad lõpetasid oma lõunasöögi auto juures ning nii muuseas küsisime, et kuhu nemad teel on. Selgus, et Tallinnasse ning nii tuli meie teele abi täpselt siis kui vaja ja jõudsime mõlemad ilusti Tallinnasse. Ka minu teekond lõppes, kuid eks esimese korra kohta said täitsa piisavalt.

Kokkuvõtvalt majutuskohtadest, et info on seal samas palverännutee leheküljel lisaks. Alati võib eelnevalt ühendust võtta potentsiaalsete majutuskohaga, kuid mõnikord võib jätta selle ka juhuse hooleks, sest ka meie olime tegelikult ajakavast ees, mis lõigi kõik plaanid üks päev sassi. Majutuskohtades tuleb arvestada väikse palveränduri tasuga, mis on siis enamikes kohtades 5 euri, kuid kui on juba rohkem mugavusi, siis ka 10 ja 13 euri. Seega peaks palveränduril ikka olema suharaha kaasas.

 

Mõned tähelepanekud ja õppetunnid:

* Sel aastal on väga märg igal pool, sood ja rabad upuvad veest ning paljusid metsateid polegi. Seega ei saa praegusel aastaajal otseteid väga valida.

*Alati kohtab toredaid inimesi ning kui lasta asjadel minna omasoodu, siis õiged asjad juhtuvad õigel ajal ning õiged inimesed satuvad ka abistama õigel ajal.

*Matkal tuleb olla valmis ootamatusteks ja see ongi matkamise võlu. Mida rohkem ette valmistunud, seda kergem edasi liikuda, kuid tuleb olla siiski paindlik.

*Oluline on kindlasti teha lühemaid pause tihedamalt kui sundida ennast tagant, et liikuda pikemaid vahemaid. Esialgu on energiat küll, kuid palju rohkem aitab energiat säästa see kui kasvõi korraks võtad koti õlgadelt maha, puhkad hetke ja liigud edasi.

*Oluline on juua ja süüa, et ei tekiks energiapuudust.
*Eestimaal on palju avastamist ning ka väikestel kohtadel on oma võlu!
*Usalda oma sisetunnet ja pööra tähelepanu, mida sisetunne ütleb!
*Õige matkakaaslane on juba osa projekti õnnestumisest!
*Väiksed ebamugavused, ebaõnnestumised on tegelikult tühised ja oluline on märgata seda, mis väärib märkamist!
*EV 100-ndaks sünnipäevaks on loodud ajalooline-kultuuriline teekond, mis väärib külastamist!

Hoiame seda, mis on on ja väärib hoidmist tulevastele põlvedele!

Kui on küsimusi, seoses antud teekonnaga või huvi edaspidi koos läbida mõnda lõiku, võib julgelt ühendust võtta ja endast märku anda! Oluline on teekonnal olek, mitte sihtpunkti jõudmine. Seega igakord rajale mines on küll plaan ja eesmärk, kuid kõik toimub ikkagi vastavalt sellele, et kogu protsess oleks nauditav, nauditav ka läbi raskuste....

Aktiivseid matkasid suvehooajaks, mõnusat kevade jätku!

Parimat,
Liis
 

Eesti Palverännaku I etapp vol 1



Pirita kloostri varemed...

Eesti kultuuri- ajalooline palverännutee kulgeb Pirita kloostri juurest Vana-Vastseliina ordulinnuseni. Teekonnale jäävad paljud huvitavad objektid ning esimese etapi eesmärk oli kõndida Piritalt Põltsamaani. Seekord läbisin teekonna kuue päevaga ja jõudsin Piritalt Matsimäeni. Kuigi ei jõudnud esialgse eesmärgini, siis oluline on motivatsioon ja soov teekonda jätkata....sel korral tee lihtsalt lõppes järsku Matsimäel ära ning olime keset rabasid-metsi...

Õhtune lugemine...

"Ma püüan avastada ennast läbi heade või halbade olukordade, millesse ma satun, ilma et ma neid valiksin."...see mõtlema panev lause pärineb J. Lescuyer´i raamatust "Palverännak Jeruusalemma", mida lugesin oma rännukaaslasele Kristiinale ühel õhtul ette. Antud teos sattus meie teele juhuslikult ja tegemist ei ole ainult religioosse teosega, vaid lugu räägib ka 10 000 km pikkusest teekonnast ning ühe ränduri läbielamistest! Üsna alguses, seitsmendal päeval varastati tal kogu matkavarustus, toit ja muu varandus, kuid sellest hoolimata jätkas vapralt teekonda! Paljud toredad inimesed ja olukorrad aitasid teda ning nii juhtus ka meiega tegelikult kuue päeva jooksul....
 

Teekond algas Pirita kloostri juurest 4.aprilli hommikul kui Lagle Parek saatis meid personaalselt teele kohast, kust Eesti palverännutee saab alguse. Minu rännukaaslaseks oli Kristiina, kellega koos matkasime eelmine aasta Norras, mistõttu juba teadsime üksteist ning mõlematel ikka rännakul olek veres. Varustuse võtsime kõik kaasa oma seljakottidega ning eesmärk oli kõndida planeeritud marsruut läbi. Õiges suunas liikumisel tulid abiks kaardid, kompass ja viimases hädas ka googlemaps ning maa-ameti kaardid. Ajakava ja kaardid töötasin läbi veel eelmisel õhtul ning sain näpunäiteid ja juhendamist. Kuna osalesin ja korraldasin esimest korda sellist pikka matka, kus oled iga päev teel, siis nagu ei osanudki detailselt ette kujutada, et mis ja kuidas toimub tegelikkuses.



Eesti kaart ja muu informatsioon...



Teekond algas päikesepaistel, linnud laulsid ning lihtsalt kõndisime, jutustasime ja olime rõõmsad. Kuna tegemist ka kultuuri-ajaloolise marsruudiga, siis päeva jooksul oligi eesmärk jõuda ühest punktist teise. Esialgu oli uus ka see, et ei teadnud, missuguseks kujuneb meie kiirus, kui pikkade vahemaade tagant peaks tegema pause ning kuidas ikkagi toime tulla 16 kilose kotiga. Loomulikult võttis veidi aega ka pildistamine, filmimine ning õige marsruudi leidmine. Esimesel päeval oli meil ka teejuht Peeter Pihlak ning marsruudist lähemalt räägingi järgmises postituses.




Meditsiiniline abi...

Esimese päeva lõpupoole oli juba aeg plaasterdada varvastele tekkinud ville, mis ei olnud kõige hullemad, kuid näitasid juba, et raske kotiga pikka vahemaad kõndida ei ole naljaasi. Samuti tundus seljakott alati õlale võttes raske ning aja möödudes ta küll ei muutunud kergemaks, kuid võtsid tuimalt selga, kõik vajalikud klõpsud kinni ning asusid teele. Seetõttu on huvitav kuidas inimese tunnetus muutub ajas ja kohas ning pisemadki hädad muutuvad justkui tähtsusetuks. Kogu teekonna jooksul piinasid siiski erinevad valud, valulikud kohad ja muljumised. Pühapäevane rännakupäev oligi kõige raskem nii füüsiliselt kui vaimselt.

 

Rännaku jooksul külastasime paljusid külasid, kõndisime Harjumaakonnast Jõgevamaani, nautisime looduse imelisust, kohtusime mitmekülgsete inimestega. Kui aus olla, siis kuue päeva jooksul kogesin seda kuidas õiged hetked lihtsalt tulevad ellu õigel ajal. Abivalmis inimesed ei lasknud meil magada telgis, motiveerisid hea sõnaga, toitsid, jagasid vett ning võimaldasid ka pesta sooja veega ning magada soojas kohas. Samas ühes külas võttis meid vastu vaid sõbralik koer, kus üks meesterahvas saatis meid ei tea kuhu ja vanem proua "kassinaine" lausus, et: "Jões vett küll." Nii ei saanud joogivett kuid otsustasime edasi liikuda järgmise sihtkohani Pikva seltsimajani, kus ootas meid peavari, värske vesi ja hubane ruum....seega õigel ajal ja kiiruga tehtud otsus osutus parimaks võimalikuks variandiks! 

Majutus Pikva seltsimajas....

Hämmastav oli kõndida läbi külade ja näha kuidas inimesed elavad. Mõni talumajapidamine oli väga hästi hoolitsetud ja korras, samas teine oli justkui prügimägi. Igas majapidamises ikka vähemalt üks haukuv koer, kes mõnikord oli ikka väga hullunud. Esialgu oli hirmutav, kuid lõpuks me enam ei pööranud tähelepanu ja lihtsalt kõndisime. Koerad ju tunnetavad ka seda, kui inimene kardab, mis teebki kogu olukorra palju hullemaks. Samuti nägime väga paljudes kohtades ka prügi metsatukkades ja tekkis tunne, et mis silma alt ära, see pole enam minu mure. Samas ei mõelda sellele, et ka maa-alla maetud prügi tuleb ju üks hetk ikkagi välja ja siis elavad järeltulevad põlved prügihunnikus?! Igaljuhul meie tassisime üks päev prügi mitmeid kilomeetreid kaasas (vaene sõbranna Merilin) ja teisel päeval isegi 15 km, sest teekond kulges metsas ning isegi külade bussijaamades ei olnud prügikaste.

Prügihunnikud teekonnal....

Niiviisi ränduri elu elades hakkasin hindama kõrgemalt ka igapäevaseid tavapäraseid mugavusi nagu soe vesi, voodi kus magada, puhtad riided, igal asjal oma õige koht, maitsev kohvi, mitmekülgne toit jne. Päike paitas meid iga päev, mistõttu lõpuks peeglisse vaadates tundus nägu liiga tume ning pesin seda mitu korda kuni lõpuks taipasin, et oih, tegemist on matkaja päevitusega. Tegelikult olin ka nädalakese täiesti ilma meigita, millest oli teel olles ükskõik.  Vihmasabinat saime reedel veidi, kuid ülejäänud aja ilm soosis meid ning meie rännakut. Põhja-Eesti rannik oli küll tuuline, kuid õiged riided ja see ei takistanud edasi liikumast. Jalanõud olid selles osas supper hääd, et sain läbi veest, porist, mudast ning tatsasin ka kilomeetreid asfaldil ja pinnasekattega teedel. Kuid jõudsin järeldusele, et pikal rännakul annab saabaste raskus siiski tunda ning edaspidiseks pean vaatam uued kerged jalgu toetavad jalanõud.

Iga päev naeratus näos....

Seega avastasime ennast tõesti olukordadest, mida ei osanud ette arvatagi ning mis olid nii positiivsed kui ka mitte nii toredad. Kuid ka iga kehvem olukord pani meid proovile ning ajapikku õpetas olukordi rahulikumalt võtma ja õpetas ennast paremini tundma. Aitäh kõigele ja kõigile, kes-mis teekonnale sattusid! Kokkuvõtvalt läbisime 135 km 6 päevaga ja ees on veel palju kilomeetreid ning toredaid kohti. Kindlasti jätkan raja läbimist, kuid pikemate või lühemate etappidena. Päris esimeseks kogemuseks ja rännakuks oli piisav aeg ning nüüd on paar päeva taastumiseks, sest isegi niisama kõndides poodi on kehal imelik, sest pole raskust ja kindlat kehahoiakut terveks päevaks. Järgmises postituses siis kirjutan täpsemalt teekonnast ja läbitud punktidest! Kui on küsimusi seoses teekonnaga, olen nõus meeleldi vastama!

Kallistades,
Liis

Ettevalmistused "palve" rännakuks

Kirjanik Paulo Coelho...mees, kes on kirjutanud hulgaliselt müstilisi teoseid. Tema lapsepõlv ei olnud kerge ja pidevalt võitles oma sisemaailmaga. Teda takistasid ühiskondlikud normid ja perekond. Millegi pärast lugesin just noorena läbi kõik tema teosed ning eriti jäi silma teos "Palverännak: Maagi päevik". Sellest ajast alates on kummitanud mind mõte oma enda palverännakust või siis pikast teekonnast... teekonnast kuhugi tundmatusse, mille jooksul koged erinevaid emotsioone ja juhtumisi nii füüsiliselt, vaimselt kui ka hingeliselt...

Kas teadsite, et Eestisse rajas Lagle Parek koos sõpradega üsna hiljuti palverännutee. Teekond algab Pirita kloostri juurest ning kulgeb Lõuna-Eesti Vastseliina piiskopilinnuseni, mis teeb kokku umbes 400 km. Teekonnale on koondatud erinevaid pärandkultuurilisi objekte, mõnes kohas saab ise valida teekonna suunda, sest hargnevad mitmed teed ning palverändurile pakuvad öömaja ka mõned külalislahked inimesed. Minu plaan on läbida pool teekonnast 3.-16. aprill ehk siis kõndida Pirita kloostrist Põltsamaani. Kilometraaž tuleb umbes 280-300 km kokku. Samal ajal suhtlen ka rajale jäävate kogukondadega. Minu magistritöö uuring hõlmab tööd kogukondade ja palveränduritega ning lõpuks peaks valmima sellest üks pärandkultuuriline töö.

Tundub selline teistsugune teema? Eks ta vist ongi, kuid usun, et rännakutel olemises on midagi müstilist, spirituaalset ja mentaalset. Seetõttu on maailmas piisavalt palverändureid erinevatel radadel ning tegemist on ka ühe vanima inimeste liikumisviisiga. Tänapäevases kontekstis on muutunud erinevatel palverännakutel olemine üsna aktuaalseks teemaks. Kui kellelgi on huvi, siis meeleldi jagan oma palverännutee ajakava ja soovi korral võib ju ühineda päevaks, paariks, või isegi pikemaks ajaks. Hetkel on kilometraaž 15-st kilomeetrist kuni 30-ne kilomeetrini päevas. Kilometraaž on kokku pandud vastavalt objektidele, majutuskohtadele ja selle mõttega, et mõnes kohas saab kauem aega veeta ja mõnes kohas saab rahulikult rajal kulgeda. Hetkel on ainult üks öö plaanitud looduskaitsealal looduses. Palverännutee majutussüsteem on üles ehitatud nii, et teatud kilomeetrite tagant oleks võimalik palveränduril ööbida ning hind on 5-st eurost kuni mõni üksik koht 20-ne euroni. Eks selgitangi oma kogemuse ajal välja siis reaalsed võimalused ka edaspidistele palveränduritele.

Sellisele pikemale rännakule lähen tegelikult esimest korda. Olen palverännutee

Matkavarustus Norras

pannud hetkel kirjalikult tabelisse, osadeks jaganud ja proovinud leida sellise mõnusa graafiku kaheks nädalaks. Hetkel tundub, et enamik asju on planeeritud, kuid tegelikult kunagi ei tea, mis suunas reaalsus liigub. Vaimselt olen valmis, et lähen teen ja olen eemal kaks nädalat. Füüsiliselt olen vist enam-vähem valmis, sest plaanin ikka kõike endaga kaasas kanda ja pean mahutama oma seljakotti. Õnneks või kahjuks on tegemist keskmise mahutavuse seljakotiga ja kuigi olen sellega üle elanud ka talvematkad, siis tean, et päris kõike mida tahaks kaasa võtta vist ei mahuta. Samas hoiabki see koti kaalu normaalsena ja kui keskelt läbi päevas kõndida ~25 km, siis ei saagi olla kott väga raske. Kujutan ette, et emotsionaalne valmisolek on kõige keerulisem. Teekond kulgeb vähem ja rohkem asustatud kohtadest, õhtud on pikad, teelõigud kohati üksluised, esialgu ka füüsiline valu matkakotist ja 101 muud häda. Kuid kuni sinnamaani, mis ei ole ohtlik endale, annab kõik ära kannatada, üle elada ja kogemuse võrra rikkamaks saada.

Õnneks peaksin toitu kaasa võtma vaid mõneks päevaks, sest väiksematest kohtadest ikka leiab kuskilt poodi. Samas on eesmärk hoida alati veidi toitu lisaks, et kui peaks minema kehvasti ja nt. plaanitud kohast ei saa süüa osta, siis vähemalt ei jää nälga. Loodetavasti veevarusid saab täiendada küladest, kohalike käest. Kui tõesti viimane häda käes, siis endal on põleti ja pott kaasas veekeetmiseks ning kuskilt voolavast veekogust ikka leiab vett.

Tean juba seda, et antud rajal on viidastamine puudulik. Kas üldse palveränduri tee peab olema viidastatud? Igaljuhul minu marsruut jälgib palverännutee koduleheküljel olevat maantee-ameti kaarti ning kilometraaži mõttes toetavad rännakut googlemaps´i kaardid. Nagu igal matkajal on seljakotis veel kompass ning hädaolukorra puhul aitavad ehk telefoni kaardid. Elektroonilisi kaarte kasutaksingi ainult siis kui tõesti muud võimalust ei jää.

Nüüd siis kaks nädalat aega, millest ainult nädala viibin Eestis ja saan ettevalmistustega jätkata. Ega hetkel tundub, et suurem osa asju tehtud, vaid peab veel ühendust võtma võimalike majutuskohtadega, tuleb asju pakkida ning läbi mõelda, mida tõesti vaja läheb rajal. Samal ajal ei saa unustada ka uurimuslikku eesmärki, nii et pean ka selle jaoks süsteemi välja mõtlema!

Igaljuhul mõnusaid, tegusaid plaane kevadeks! Palju päikesesära ja energiat igasse päeva!

Tervitades,
Liis

Laupäev Piusa jõe ürgorus ja Meenikunno rabas

Eelmise nädala ebaõnnestunud retkest olen enam-vähem taastunud. Seetõttu tunduski ainuõige valik veeta laupäev jälle Eesti matkaradadel. Kuna aprilli alguses on ees ootamas tegelikult pikem matk, siis pakkisin taas kokku ka oma matkakoti ja kontrollisin üle oma varustuse! Viimasel ajal ongi minu shopingu kohad olnud vaid matkapoed. Olen veidi täiendanud ka oma varustust ja nüüd peaksin olema valmis ka pikemateks matkadeks... samas eilse päeva jooksul tekkis selline küsimus, et kui palju on palju varustust ja kuidas üldse eristada olulist ebaolulisest?!  Kogemus näitab seda, et üheöisele matkale pakid enamvähem sama palju varustust kui nädalasele, ainult toidumoona kogus on erinev!

Tänu supper mugavatele matkasaabastele ei tundnudki väga, et veel paranevatel kandadel oleks midagi viga. Tegemist on Garmont Sentinel GTX matkasaabastega ja nad on üsnagi rasked, millest hoolimata meeletult mugavad ja toetavad jalga, kui peaks mõni takistus teele jääma. Olen ma ju nendega matkanud Norra talitingimustes -18 kraadi, vesistel teedel, kivistel-lumistel mägiteedel ja nüüd ka Eesti radadel. Saabaste valik on üsna keeruline, kuid samas oluline. Ühed matkasaapad jäidki hõõruma, mida alguses ei tundnud ning seetõttu pidin neist saabastest loobuma. Lihtsalt ei sobinud minu jalatüübiga.

Kuid rääkides eilsest matkast, siis ilm oli udune, sombune ja veidi sajune. Lõpuks võtsin välja ka oma veekindlad riided, mida polnudki veel tegelikult kasutanud. Teekonda alustasin Vastseliina ordulinnuse juurest, kust algab Piusa jõe ürgoru matkarada. Teekond oli üsna mudane, vesine või siis kohati ka jäine. Kuna selle rajaga on kuidagi ühenduses ka Eesti pikim matkarada ja vist ka muud rajad, siis vahepeal kaduski järg käest ning silte ei näinud tükk aega. Sellegi poolest jõudsin lõpuks ordulinnuse teisele küljele, mida märkasin õnneks kaugusest. Mõtlesin, et eks liigun mööda teed ja vaatan kuhu kohale jõuan...

Piusa jõe ürgoru matkarda

Hetkel on üleüldiselt ilmastikutingimused üsna kehvad, siis peab ettevaatlik olema ka muldkattega teedel, sest tegemist tõsiste porimülgastega. Ise sõitsin Meenikunno matkarajale mingi 45 minutit umbes 20 km tunnis. Kuigi ilm oli sombune, siis rahvast oli tegelikult päris palju. Nagu ikka selliste ilmadega, on laudteed libedad ning peab ettevaatlik olema. Loodus oli ka hall ja pruun, kuid sellegi poolest väljas liikumine, looduses viibimine oli ikka mõnusalt värskendav ja vabastav. Meenikunnos on Liipsaare metsaonn avatud kõigile ja seal on mõnusalt ruumi ööbimiseks mitmetel lavatsitel. Kasutamiseks on nii ahi, kamin kui ka küttepuud ja välikäimla. Onn oli seest korras ja esialgne plaan oligi sinna ka ööseks jääda. Kahjuks pärast Meenikunno raja läbimist tekkis nagu eriti külm ja nukker tunne ning õhtu tundus uhkes üksinduses kuidagi liiga pikk, mistõttu seekord ei jäänud magamiskotiga ööbima.

Meenikunno matkarada

Täna mõtlesin ka n.ö. matkaradadel viibijate kultuurile või kultuuritusele. Esmalt olid parklas autod pargitud risti-rästi, mis vähendas märkatavalt parkimiskohti ja ei osanudki nagu kuidagi enda autot kuhugi paigutada. Üks auto oli nagu eriti metsa alla sõitnud. Õnneks nüüd on Meenikunno rabas pandud juba suurema tee äärde piire, et auto ei saa täpselt sinna matkaonni ja vaatetorni juurde sõita. Kui juba loodusesse tulla, siis võib ju rohkem kõndida ka.Teise asjana jäi silma see, et kui inimene tuleb vastu, siis võiks ikka viisakalt tervitada, silma vaadata või noogutada. Norras oli see justkui iseenesest loomulik käitumisviis ning isegi suusaradadel kiiruse peal käisid käe viipamised ja igaühe tervitused. Samas Eestis on veidi veel puudujääke ja inimesed ei julge, taha üksteist märgata. Näiteks tuli vastu perekond, kus oli tütar, ema ja isa. Tütar hõikas juba kaugemalt selgelt tere, ema vaatas maha ja astus edasi ning isa siis viisakusest ütles ka tere, poolenisti silma vaadates. Samas ühed noored ütlesid julgelt tere, vaatasid silmasisse ja küsisid, kuhu matkan ja kui pikalt. Veidi soojem tunne tekib ikka ja peakski üksteist rohkem märkama. 

Nädalavahetus on seljataga ning tõesti juba kolme nädala pärast võtan ette ühe pikema rännaku, mis on seotud ka siis minu magistritööga. Kui aeg jõuab lähemale, eks siis räägin lähemalt. Samuti võtsin ühe uue projektiga seoses eesmärgiks ka tutvuda veidi videomaailmaga. Seega kui kellelgi on häid nippe või soovitusi, võib julgelt jagada. Piltide tegemisega tunnen ennast üsna hästi, kuid videomaailm on veel täiesti tundmatu. :)


...painama jäi ka mõte, et kuidas matkal olles, rasketel aegadel hoida ikka oma pea ja mõtted selged ning mitte mõelda liiga palju näiteks füüsilisele väsimusele?!

Igaljuhul mõnusat nädalat!

Päikest,
Liis

Kuperjanovi retk 2017

Üleeile algas siis minu päev matkaks ettevalmistumisega, mis hõlmas esmalt ilmateate vaatamist. Viimase nädala jooksul sadas vihma, tuli lörtsi, paistis päikest ja oli niisama hall ilm ja seetõttu ei osanud aimatagi ilmastikuolusid. Reedeõhtul postitasid veel Kuperjanovi retke korraldajad pildid rajast, mis oli totaalne porimülgas. Taustainfoks, et Kuperjanovi retk on Puurmanist Tabivererre 23 km ja on pühendatud 11.-13. jaanuaril 1919. a toimunud Julius Kuperjanovi partisanisalga rännaku mälestuseks. Neil päevil liikus partisanisalk formeerimiskohast Puurmani lossist vastu lahingutele Tabivere ümbruses. (Info: http://jogeva.maavalitsus.ee/kuperjanov2017)

Kuperjanovi retk 2017

Sel aastal oli retkel osalejaid juba 350 ning antud matk erineb teistest selle poolest, et rajal on ka kontrollpunktid, kus sai oma teadmisi ja oskusi proovile panna (ristsõna, takisturada, relvade tundmine jne). Kuna mina olen ka Naiskodukaitses, siis otsustasin rajale minna vormiga ja muidugi ka veel vähe kantud sõdurisaabastega. Ühel päeval käisin neid sissekõndimas ja siis hõõrus veidi plaastri kõrvalt. Olin ma juba ettevalmistunud, sest teadsin, kust võib hõõrduda ja, et kindlasti see juhtub. Start algas Puurmanis, kus olid eelnevalt siis kõned, pildistamine ja rivistus. Alustasime kiire kõnnisammuga ning juba esimestel meetritel tundsin  oma kandasid. Mõtlesin, et mis seal ikka, lappisin ju mõlemad kannad korralikult kinni. Alguses oli tempo päris kiire ja ka teekond....kes on käinud Kesk-Eestis, siis teab Jõgevamaa piirkonda, et üsna tasane ja isegi ilma suuremate metsadeta. Seega kiire tempo tagas selle, et mudane teekond möödus lennates, ühtlaselt pruun ja hall loodus ei tundunud tüütu ning lõbus seltskond aitas hoida grupivaimu. Rajal olid ka infotahvlid, kuid kui aus olla, siis tempokalt minnes ei taha ju oma tempot alla võtta ja kiri tundus väike, nii et kaugusest ei tulnud tahvlite lugemisest midagi välja. Igal juhul jõudsin esimesse kontrollpunkti, mis oli 7.1-l km. Seal oli õnneks võimalik infotahvlid üle lugeda ning ristsõna täita, mille teemaks oli: aasta puu, aasta seen, aasta liblikas, aasta lind jne. Lõpuks jõin ka teed ja väike snäkk. Otsustasin oma saapaid mitte jalast võtta ja kandasid vaadata, sest tundus liiga tüütu ettevõtmine. Lõpuks jätkus tee läbi lumesaju ja veel porisemate porimülgaste, kuid nüüd oli ka veidi metsatukkasid ning jõudsin teise kontrollpunkti. Minu tempo oli langenud ning tundsin, et no kes teab mis kandadega toimub. Igaljuhul läksin medpunkti ning võtsime ühe jala lahti ja opaaa, mega vill, mis ei olnud veel väga-väga hull, ning lappisime kinni. Siis küsis, et kas võtame teise ka, ma et no ei tunne seda väga hullusti, kuid lahtivõtmise järel tuli välja korralik suur lahtine haav. Lappisime ka selle kinni ja ütlesid, et kas lähed edasi, ma et no proovin. Kõndisin kaks sammu autost ja ütlesin, et kõik, matk on minu jaoks läbi.....seega jõudsin medautoga finišisse, medali sain küll kaela, kuid vaevaliselt komberdasin bussi ja veidi ikka mõru maik, et jõudsin vaid poole peale. Kindlasti tunnustus neile, kes matka läbisid, lõppu jõudsid ning ka kõik rajal olnud lapsed ja koerad olid ülitublid. Ühest valgest- helepruunist labradorist oli saanud hallikas-mustjas koer....kes sellegi poolest oli elurõõmus!

Retkeline 2017

Matka soovitan nendele, kellel näiteks lapsed ja, kes tahavad lihtsalt nautida seltskonda, aktiivseid tegevusi kontrollpunktides ning olla "looduses". Kui on piisavalt hea ettevalmistus ka riietuse osas, ei ole hullu porimülkast läbi sammuda ning igaüks peab vastu muutuvatele ilmastikutingimustele. Minu matk läks veidi luhta, kuid ka iga ebaõnnestumine on kordaminek, sest eluks sain olulise õppetunni. Nüüd siis lapin oma kandasid, ravin neid ja esialgu olen pikkadest matkadest ja jooksmisest out. Igaljuhul kui võimalik, siis järgmine aasta teenin oma medali auga välja!



Kes satub Jõgevamaale, siis Tabivere vallamuuseumis on ka mõnus näitus Kuperjanovist ja teistest olulistest tegeleastest. Kujutan ette, et üle Eesti on veel väga palju selliseid mõnusaid kohalikke muuseumeid, millest kindlasti enamik on kokku pandud entusiastide toel. Kõik see hoiab ju meie ajalugu ja kultuuri ning võimalusel peaks tegelikult tihedamalt külastama ning panustama nende muuseumide tegevusse!

Hetkel on järgmiseks rännakuks plaanitud Scoutsrännak, aga kui jalad piisavalt korda ei saa, peab otsima alternatiive. Vaatame, mis tuleb ja loodame parimat!

Mõnusat algavat nädalat!

Päikest,
Liis

Minu Lood Eesti Matkaradadest

Minu lugu algab tegelikult sellest, et juba 2015 aasta suvel võtsin eesmärgiks külastada nii tihti kui võimalik erinevaid matkaradu Eestis, sest tundsin vajadust nautida head ilma, värsket õhku ning minna lihtsalt loodusesse. Sealt jõudsin ka loodusturismi magistriõppesse Maaülikoolis, et laiendada teadmisi nii looduse kui ka loodusturismi valdkonnas. Pärast õpingute alustamist jõudsin oma teekonnaga Norra ning minu silmad avanesid veel enam ja tajusin kui suur roll on tegelikult loodusel inimese elukvaliteedi tõstmisel.

 

Seetõttu jagan järgnevate blogipostitustega oma isiklikke kogemusi erinevatelt loodusradadelt. Mõtted ja lood matkaradadelt põhinevad minu vahetul kontaktil loodusega. Andmebaasiga, kust leian oma matkarajad on võimalik tutvuda RMK loodusega koos koduleheküljel:

http://www.loodusegakoos.ee/kuhuminna/voimaluste-otsing.

Siiamaani olen üsna rahul olnud koduleheküljelt saadava infoga ning enamasti olen õige raja alguspunkti alati üles leidnud.
 

Pidevalt tekib juurde ka muid radu nagu nt. palverännutee (http://www.palverand.ee/), mis liigub Pirita kloostrist Vastseliina piiskopilinnuse juurde. Aja jooksul külastan ka neid radu ning teen tutvust lisaks loodusele Eesti ajalooliste pärandväärtustega.

Iga kord kui külastan mõnda rada, sean endale eesmärgi ning kasutan ka märkmik-pliiats meetodit, et vajadusel kirjutada üles tekkivad mõtted ning ideed. Postituste jooksul püüan tuua päevakorda mõnda teemat, mis ehk vajab laialdasemat käsitlemist. Samuti jagan nippe ja infot kuidas rajal toime tulla või mida jälgida teatud radadel. Esimesed kaks läbitud rada on selle "projekti" sissejuhatuseks ning kõik on alles algusjärgus.

2017 aasta kõige esimene matkarada oli Kirikumäe matkarada Vastseliina vallas, mille pikkus on 3,2 km. Matkaraja kaugus Võrust on umbes 30km. Rada kulgeb ümber Kirikumäe järve, mida ilmestavad rabajärved ning metsa- ja niidukooslused. Osa teekonnast möödub laudteel ja rada on läbitav ka talvel. Raskusaste on kerge, kuna puuduvad suured tõusud ja langused, rada on üsna kerge järgida ning järv on iseenesest justkui orientiir, mida ei saa silmist lasta. Antud rajale jääb ka RMK puhkekoht väikese metsaonniga ja lõkkekohaga. Seega kui alustada rada paremalt poolt, järve suunas vaadates, siis raja lõpetuseks jääb mõnus puhkekoht. Antud kohas on majake avatud kõigile soovijatele, kus siis lavatsid, millel võimalus ka magada oma magamisaluse ja magamiskotiga.

Kirikumäe matkarada Vastseliina vald

Teiseks matkarajaks oli eile Vällamäe matkarada Haanja looduspargis. Kaugus Võrust 15 km. Temperatuur oli -15 kraadi, päike paistis ja lumi sillerdas. Kuigi väljas oli üsna krõbe pakane, siis oluline oli ennast korraliku riietusega katta, sest külm poeb ligi salakavalalt. Kuigi raja pikkus oli märgitud 2,2 km, siis lõpuks kujunes minu läbitud kilomeetriteks umbes 8 ja väikeste pausidega võttis aega 2,5 tundi. Vällamäel asub Eesti sügavaim raba ning samas on tõus 84 m, mis on isegi kõrgem Suure-Munamäe tõusust. Kogesin seda ise väga selgelt, kuna eksisin kuidagi rajalt, jõudsin valele poole mäest ja tahtsin tagasi jõuda alguspunkti, siis tegelikult jõudsin ringiga tagasi tippu, kirusin ennast natuke ja matkasin edasi. Seega tunnisest matkast sai kaks korda pikem matk, aga külmast hoolimata oli matk Vällamäe kuusikutes väga nauditav. Vällamägi kuidagi kutsub ennast külastama ja isegi vanal ajal peeti Vällamäge müstiliseks ja pühaks paigaks. Usuti, et mäel elab nõid või haldjas, kes metsa valvab. Seega looduslikult võimsa jõuga koht, mis kindlasti jagab oma energiat nendele matkajatele, kes heaperemehelikult suhtuvad loodusesse.


Vällamäe matkarada 8.02.17

Vällamäel on samuti metsamaja, mille võtit on võimalik rentida ööpäevaks 55 euri eest. Metsamaja läheduses on puukuur puudega, tualetid ja lõkkekoht. Seega supper koht looduse nautimiseks ja lihtsalt olemiseks.
Raja raskusaste on keeruline, kuna tõusud jäävad isegi 30-40 kraadi vahele ja eriti talvel võivad olla jäised. Minul endal olid head matkasaapad, panin ka säärised, et võibolla mõnes kohas paksem lumi ning päris tippu jõudmine võttis võhmale ja kui juba teist korda jõudsin tippu, siis pidin ka muidugi järsku nõlva mööda alla minema ja enamik ajast libisesin rohkem, nii et hetkel on tegemist kohati üsna ekstreemse rajaga.

Kirikumäe matkarajal jälgisin rohkem loodust, detaile ja seda kuidas kõik oli valge lumevaiba all. Vällamäel proovisin lisaks vaatlemisele ka rohkem kuulata ning tõesti looduses kuuleb kummalisi hääli kui lihtsalt kuulata.
Antud rajad on talvel läbitavad ja eeldan, et ka teistel aastaaegadel ning kindlasti väärt külastamist. Rajapikkus on sobilik ka peredele ning ka erinevate tervisemuredega inimestele, kes ei jaksa korraga liiga palju matkata. Vällamägi toob rohkem ekstreemsust! Seega nendel radadel on olulisel kohal mõnus kulgemine ning looduse vaatlemine ja kuulatamine.

Igaljuhul kui on ideid, missugusele rajale minna järgmiseks, võib infot jagada. Samuti ootan ka lugusid teistelt, kes juba käinud mõnel matkarajal, et koos kirjutada lugu looduse väärtustamisest ning ühiskonna laiemast huvist looduse vastu. Kui on soov kellegagi loodusesse minna, võib ühendust võtta ja mõnikord koos on isegi toredam kui üksinda see rada läbi käia. Kuid ka uhkes üksinduses matkamisel on oma sisemaailma vabastav jõud. Oluline ei ole läbitud kilomeetrid, vaid just matkalt saadud kasu endajaoks.

Mõnusat looduse nautimist!

Parimat,
Liis
 

Iga teekond lõppeb, et saaks alata uus

Eestis on möödunud juba kuu, mis on olnud üsnagi keeruline kohanemisaeg. Mõnesmõttes oli tugevam "kultuurišokk" just tagasi tulles, sest siin peaks kõik tunduma just tavapärane, kuid tegelikult pärast aastat eemal tunduvad igapäevaelu aspektid kummalised ja kummastavad. Seetõttu ei ole olnud ka energiat, motivatsiooni kirjutada siia blogisse juba pikemat aega. Ka Norras olid viimased kuud üsna töised ning igapäevaelu oli vaid tööle, töölt koju, paar filmi ja magama. Minu teekond Norras algas siis 8. jaanuaril 2016 ja lõppes 8. jaanuaril 2017. Üks aasta möödus justkui lennates ja uskumatu mida kõike tegin aasta jooksul ja kuhu lõpuks jõudsin oma sisemaailmas. Muidugi väliselt jõudsin Lõuna-Eestisse, Võrru tagasi, aga eks elu käibki ringiratast ja ehk on nüüd mingiks ajaks vaheetapp enne järgmist seiklust.

 

Pärast Nordic Outdoor programmi läbimist on mul nüüd teadmised ja oskused matkamisest ning matkajuhtimisest ka ekstreemsetes tingimustes. Kuid kõigist väärtustest olulisemaks pean uusi tutvusi ja sõprade ringkonna laienemist erinevatest rahvustest inimestega. Ise olen muutunud tolerantsemaks ning vabamaks aktsepteerima ka seda, mida inimesed minu ümber mõtlevad ja arvavad. Siinkohal on oluline osata õppida teistelt, ning olenemata vanusest, soost ja kogemustest või haridusest võivad arendada meie maailmapilti. Sellised kogemused tulid kindlasti kasuks oma rahvusvahelises töömeeskonnas Oslos, kus suutsin tõestada ennast selliselt, et lõpuks hinnati mind ja minu oskusi. Töökaaslastel oli siiralt kahju, et otsustasin Eestisse tagasi tulla. Aga miks tegin siis sellise teistsuguse otsuse kui Oslos oli ju töö, elukoht, mõned uued sõbrad ja aktiivsed tegevused? Kõik tundub justkui supper... samas eluga võõral maal kaasnevad ka alati lisaks positiivsetele külgedele mõned puudused. Kõige peamine tegur, miks otsustasin Eestisse tagasi tulla oli veel lõpetamata kool. Tuleb võtta mõned kursused, mis jäid eelmise aasta kevade pärast võtmata ning kõige suurem töö magistritöö on veel ees. Seega väärtustan enda jaoks seda, et kui olen juba midagi alustanud, siis pean selle lõpetama. Lisaks kaasnesid tööga ka juba tervisemured ning otsustasin, et kui praegu ei võta midagi ette, siis hiljem on palju keerulisem oma tervist parandada.

Nüüd olengi enda jaoks leidnud hommikuse jooga, mis aitab taastada mõtteid ning vabastab keha pingetest. Kuna kevadel on tulemas ka Riia maraton, pean leidma jälle oma tee jooksu juurde ning vaikselt liigungi sinnapoole. Talveilmad on mõnusad, käin ikka matkamas ning teen pikki jalutuskäike. Eelmisest aastast mõistsin ka seda, et oma sportimiseesmärgid tuleb üle vaadata ning sportima peaks sisetunde ja enesetunde järgi.

 

Igaljuhul on aastaga kogetu minu mälestustes ja piltides ning inimestes, kellega koos kogesin kõiki neid meeletuid seiklusi! Igast ühest on tükike minu südames.

Tean ka, et imesid juhtub, sest esialgsete plaanide järgi oleksin pidanud jõulude ajal üksinda Norras olema, kuid tegelikult kohtusin ootamatult ühe lahke perekonnaga... Jõululaupäeval külastas minu poodi üks Mehhiko-Ameerika perekond, olid käinud poes juba mitmeid kordi ja niisama rääkisime eluolust ja jõuludest. Lõpuks küsis naisterahvas, et mis ma pärast tööd teen ja kas ei tahaks nende perega ühineda jõululõunaks. Kuna nagunii olin üksinda, siis vastasin, et miks mitte. Tegemist oli haritud perekonnaga, kellega koos siis vestlesime Euroopast ja Ameerikast ning muudest huvitavatest teemadest. Olime kõik koos nagu vanad sõbrad, kuigi tegelikult kohtusime esimest korda ja minu jaoks oli jõuluime, kuna jõululaupäev möödus meeldivate vestluste ja inimeste keskel. Nüüd on mul oma perekond Kalifornias, kellele võin julgesti külla minna kui külastan USA-d. Pärast seda mõistsin, et imesid juhtub siin elus ja sageli juhtuvad nad ootamatult. Ka töökaaslastega viimane õhtu möödus Hispaania jõule tähistades maitsvate toitude seas ning toredate vestlustega. Mis oli kõige ootamatum ja vahvam oli see, et igaüks soovis häid soove, kirjutas motiveerivaid mõtteid ühisele kaardile ning minuni jõudsid ka väiksed meened, et meenutada aegajalt oma töökaaslasi. Asjad tegelikult ei olegi nii olulised, vaid ühised hetked toredate inimestega, millest kujunevad mälestused!

 

 

Kuid kui lähen nüüd matkale, siis olen ettevalmistunud, seljakott kaasas, riided kihiti, toitu ja jooki piisavalt ning vabalt võin talvel ka öösel lumepeal magada nii, et soe veepudel kaisus ja mäed tunduvad eriti ahvatlevad ning juba ootan järgmist võimalust mägede vallutamiseks! Seega ei ole enam ükski raskus raskuseks, vaid elu ongi nende ületamiseks. Mugavustsoon on küll mugav, kuid tuleb ikka aegajalt piire kompida ja mugavustsoonist välja astuda, et hinnata seda, mis on püsiv ja jääv.

Outdoorlife is about people and life is even more about people! Believe in miracles because they happen....when you don't expect them.....


Nüüd ei leia mind enam nii palju blogi kirjutamast, kuna istun küll arvuti taga, kuid eesmärk on arendada siis oma magistritöö teemat....juba olen aru saanud, et selleks on vaja tugevat meelt ning valmis tuleb olla ootamatusteks!

Ps: tegelikult valmis just uus idee edaspidisteks blogipostitusteks Eestis, nii et järgmiste postitusteni!

Uute seikluste ja lugudeni,
Liis