Sinine esmaspäev....

Minu jaoks sinine tähendab täna seda, et algas jälle kool....kõige pealt oli meil teooriatund grupidünaamikast ning seejärel analüüsisimegi Lillehammeri Noorte Olümpiamängudel veedetud nädalat oma grupi tasemel ja kuulsime ka sellest, et kuidas teistel läks. Huvitav aspekt oli veel see, et meil oli kaks gruppi ja gruppidel olid täiesti erinevad kogemused olümpiamängudelt, sest ilmastikutingimused olid erinevad, vaba-aja ja töö suhe oli erinev ning meil oli rohkem ettevalmistav osa ja laagriplatsi ülesseadmine. Seega meie puhul ei olnud just väga palju vaba aega, mis tekitas teatud grupiliikmetes ängistust ja see kindlasti mõjutas ka teisi grupiliikmeid. Teised valmistasid süüa üheksale inimesele koos, mis tekitas grupis enam ühtsust. Samal ajal meie tegime seda enda lavvodes ja kolmestes gruppides, mis tähendas seda, et enam olid seotud oma väikse grupiga kui, et tervikuga. Muidugi oli söögitegemine ka selles, et meie ajal ei jõudnud veel suured potid laagriplatsile, mistõttu polnudki võimalik süüa teha suurele grupile. Kui esmapilgul tundub, et tegemist väikse detailiga, siis tegelikult nüüd tagasivaadates on koos söögitegemine välitingimustes just grupi koosolemisele ja -tegemisele väga oluline. Tänane teooriatund kinnistus ideaalselt praktiliselt kõike läbi tehes reaalsetes situatsioonides. Siin Norras ongi oluline, et kui teed midagi, siis pärast on vajadus ennast ja teisi analüüsida. Täna esitasin ka oma esimese inglise keelse rapordi, kus oli kolm peatükki: I esimese välimatka kirjeldus, II matka jaoks seatud grupi eesmärkide ja enda eesmärkide analüüsimine ning III tuli arutleda teemal, et miks friluftsliv e. outdoor life e. väljas värskes õhus tegutsemine on tervisele kasulik. Igaljuhul tore meeldetuletus inglise keelsele kirjutamisele ning üle pika aja üks esimene korralik kirjatükk. Lõppkokkuvõttes olen rahul ja uhke, et sain valmis ja ootan siis tagasisidet, sest meil inglise keele tase kursusel üsna seinast seina ning eeldatavasti ka arutlesime oma kirjatükkides siis vastavalt oma võimetele. :)

Nüüd jõuan siis selleni, et miks sinine esmaspäev....:D

Jäähokimäng...

Pärastlõunal oli välitund ja sel korral siis uisutamine, mis tähendas jäähokit! Esialgu oli hirmutav, et veel ebakindel uiskudel ja nüüd hakkame mängima jäähokit täisvarustusega, mis tähendas siis uiske, jäähokikeppi, kiivrit ja litrit. Esialgu tegime mõned harjutused ning õppisime oma varustust tundma, mis järel tegime väikseid mänge ning otseselt jäähokini ei jõudnud. Igaljuhul kui tund läbi sai, siis oleksime võinud kõik koju minna, aga keegi ütles, et mängime hokit ja nii jäigi kogu kursus siis pealetunde jäähokit mängima. Meeskonnad valisime nagu kooliajal, et kaks kaptenit ja iga kapten sai siis valida meeskonnakaaslased. Kuna meid oli veidike rohkem, siis jäi paar inimest ka vahetuseks. Mäng hakkas pihta ning järsku tuli selline "oskus" ja võitlushimu, et lihtsalt mängisin, elasin kaasa oma meeskonnakaaslastele, puhkusest väga ei hoolinud, kuid aegajalt tuli ikka teisi vahetada ja nii need väravad meie võistkonnale tulid. Loomulikult ei puudunud siit ka kukkumised, kuna olin täiesti mängu sees ning lihtsalt mängisin ja unustasin enda ebakindluse uiskudel. Üks hetk oli ka nii, et pikemat kasvu meessoost kursusekaaslane tuli järsku minu suunas ning mina uisutasin ka litrile järgi ja nii me põrkasimegi kokku, et mina all ja tema peal. Sel hetkel mõistsin, et kui tähtis on ikka kiiver, sest korraks vist isegi puudutasin maapinda....aga lõpp hea kõik hea ja olen elusterve, ainult et põlved on sinised ning ka igalt poolt mujalt võib leida marrastusi, mis homseks on kindlasti sinised! Kuna oli pärastlõunane aeg ning päike vajus järjest madalamale, siis kogu see mäng kokku kestis imelise tunni, aeg möödus lennates ning tegelikult oli uskumatu meeskonna mäng ja tunne. Muidugi tulevad kukkumised sellest, et uisutamisoskused vajavad veel harjutamist nii minu kui ka teiste puhul, kuid üleüldiselt oli vahva olla platsil ning tekkis tunne, et justkui olen tagasi lapsepõlves! Selle lõpetuseks jalutasin veel hokikepi, kiivri ja uiskudega koju, kaaslaseks samamoodi varustusega Kristiina ning vägev tunne tekkis küll, et hokimeeskond! :D

 

Jäähokivarustus ;)

Sinine esmaspäev tähendab minu jaoks siis sinikaid ja põnevust! Kõik kokku andis sellise energialaengu, et hoolimata kõigest olen valmis homseks suusatunniks!

 

Imeline Hamari rand...

 

Kõike kaunist ja põnevust igapäeva ellu!

Liis

Eesti Iseseisvupäeva tähistamine Norras!

Selleks, et kõik meie rahvusvahelised sõbrad Norras saaksid aimu eestlastest, Eesti kultuurist ja ajaloost, korraldasime ühe suure peo. Eestlastele kohaselt oli pidu täis külalislahkust tervitusnapsiga, kartulisalati ja musta leivaga ning küpsetasin ka kõige lihtsama - tavapärasema purukoogi. Kartulisalati valmistamisega võõras riigis on alati, et pole ju saada täpselt samu koostisaineid ning siis on alati kõik üks loterii, et kas õnnestub või ei. Sel korral isegi olin üllatunud, et lõppkokkuvõttes valmis üsna maitsev ja mõnus salat, kuigi kasutasin mingeid tundmatuid viinereid ning hapukurk ei olnud päris Eesti kurk...

 

Kui kõik külalised olid kohal ja natuke nautinud Eesti muusikat, siis tegime külalistele viktoriini, milleks moodustati kolmesed meeskonnad. Kahjuks täpselt aega ei võtnud, et kui kaua nüüd täideti, kuid isegi hoolimata sellest, et valikvastustega küsimused olid, läks omajagu aega. Selle pooleteist kuu jooksul oleme küll rääkinud Eestist ja eestlastest, siis lõppkokkuvõttes viktoriin nüüd kõige kergemate killast neile polnud, nt. üks võistkond teadis, et eestlaste rahvaarv on väike ning pidas väikseks siiski 5,3 miljonit inimest....Eesti asukoht kaardil oli kas Leedu või Läti, pealinn polnud õnneks väga raske küsimus ning lisapunktide küsimus kuulsate eestlaste kohta sisaldas vastustes Liisi, Kristiinat ja Annikat ehk siis meid kõiki kolme eestlast siin Elverumis. Üsna palju tekitas segadust ka olümpiamängude küsimus, kus eestlaste talispordialaks pakuti uisutamist, curlingut jne...kuid mitte murdmaasuusatamist. Viktoriin oli ka endale mõnus värskendus ning miks mitte tutvustada Eestit läbi mängu. Igaljuhul pidime tegema ka mingi challenge´i ehk väljakutse, sest mis pidu on ilma sauna ja lumes möllamiseta. Kuna meil muidugi siinsetes tingimustes polnud sauna võtta, siis igaüks pidi kaasa võtma ujumisriided, millega siis jooksime välja lumme, enamik möllasid ringi nagu väiksed lapsed, mina põhiliselt naersin südamest ning lõppkokkuvõttes oli igale ühele ka soojenduseks pits Vana-Tallinnat. Tegemist oli vahva ülesandega, mille lahendamisega said osalejad väga hästi hakkama ning nüüd teavad, mida oodata Eestist ja Eesti saunast.....

 

Liis ja Rebeca....Eesti vs Hispaania

 

Koogi kaunistasin muidugi Eesti lipu värvitoonides....sinine-must-valge....

Eesti pidu Elverumis 2016

Jäin ise peoga väga rahule ning teiste nägudest nähes, siis ka nemad. Tegime veidike ebatraditsioonilise peo oma külalislahkuse ja mitmekülgsusega. Keegi küsis ka, et kas tõesti Eesti Iseseisvuspäeva tähistamine on nii suur Eestis. Selle peale ma isegi ei mõelnud vaid ütlesin, et jah, sest meil ikka tähistatakse seda pidulikult ja suurelt. Võibolla Eesti kodud on erinevad, kuid minu jaoks on küll 24. veebruar olnud alati peopäev, kui tuleb leida aega minevikule tagasivaatamiseks ning meenutamiseks. Kõik, mis on kunagi toimunud minevikus on kindlasti jätnud jälje Eestile ja eestirahvale, mistõttu võttes kõike arvesse, oleme siiski tublid ja töökad eestlased, kes liiguvad ikka ja alati edasi.

 

Nii ka mina süvenen järjest enam norra keelde ning eks ta on veel kuidas on, siis tänase päeva ennast ületav hetk oli kui suutsin kohvikus öelda enamik sõnu/vestlust norra keeles, nii et kohvikupidaja andis mulle õiged saiad ning hiljem siis jõin oma hommikukohvi Glomma jõeääres....kuigi veel on pikk tee minna, siis norra keele kursustel on üks noor õpetaja, kellel on ikka meeletult energiat ning tunnid mööduvad lennates. Kahjuks nädala alguses jäi paar tundi ära, sest õpetaja oli haige ja nüüd on jäänud veel mõned üksikud tunnid, siis edasimineku tagab ikka ja alati see kui asud keelt kasutama ja enda jaoks tekivad seosed ning uued arusaamad.

 

Igaljuhul mõnusat saabuvat pühapäeva, saabuvat uut nädalat....

 

Pean ikka mainima seda, et minu enda challenge selleks nädalaks on üsna minimaalselt läbitud, kuna tervis vedas alt, kuid märtsikuust algab kükkide challenge ja vaatame mõne aja pärast kui palju kilomeetreid on kogunenud. Suusad on valmis ja homme tuleb minna ühele pikale ringile, et koguda mõtteid oma esimese kirjaliku töö jaoks, mille tähtaeg on juba esmaspäeval!

 

Parimat,

Liis

 

 

 

 

Iluuisutamine ja seiklused Hamaris...

Kahjuks polegi veel olnud võimalust näha iluuisutamist otse live´ ist ja üsnagi lähedalt. Tegemist oli siis segavõistlusega, kus igasse gruppi kuulusid erinevatest riikidest 1 meesuisutaja, üks naisuisutaja ja kaks paari, kellest üks tegi jäätantsu ning teine vabakava. Meie jõudsime ilusti varakult kohale ning saime kohti valida, saime üsna lähedale ja keskele, nii et kõik oli nähtav! Kahjuks selles võistluses eestlasi polnud, kuid kõige lähemalt oli Läti naisuisutaja ning Leedust jäätantsu paar. Iluuisutamine on graatsiline, mõnusa muusikaga, veidike ohtlik ning silmale kaunis vaadata. Muidugi muusikat oli seinastseina, kuid lugupidamine nendele iluuisutajatele, kes uisutavad vägeva kava mingi imeliku muusikaga nt. oli supermario stiilis, kantrimuusika jne. Meie jõudsime siis kolme tunni jooksul vaadata paaride jäätantsu ja vabakava ning selleks korraks sellest aitas. Loomulikult oli päris palju Venemaa iluuisutajaid, Hiinast ja meie viimase tantsu ajal jõudis tšehhipaar teisele kohale Venemaa kahe paari vahele. Mõnus elamus ja mind liigutas just see, et oma vanusest hoolimata tegid noored ikka selliseid tõsteid ja kavasid, et vau...

 

 

Päeva lõpetuseks ka üks seiklus, mis tol hetkel tegelikult ei tundunud nii väga seiklus....igaljuhul kuna järgmine nädal sõidame igapäev Hamari, siis uurisime, et soodsam on osta 14 päeva pilet kui igapäev bussipilet. Meie Elverumi kioskis oli üks sisserännanud tõmmu poiss, kes ei osanud sõnakesti inglise keelt ja ei saanud aru, et mis kaarti me tahame ja saatis meid bussiinfotabloo juurde. Kusjuures seal kioskis oli see teine kord kui müüja ei oska sõnakesti inglise keelt. Bussini oli nüüd siis üsna vähe aega ja Kristiina proovis bussipealt osta seda 14-päeva piletit ning õnnestus, aga mul polnud sularaha ja millegi pärast kaardimakse aktsepteerib ainult visa kaarti, aga ISIC kaart on masterkaart, et siis sularaha mul niipalju ei olnud ja ostsin lihtsalt pileti. Hamari bussijaamast sain siis 14-päeva pileti ning linnaliinibussis sain kasutada oma kaarti....kuid õhtul kiirustasime peaaegu viimase bussi peale, sest pärast seda oleks pidanud ootama kaks tundi. Igaljuhul Kristiina sai jällegi bussi ja minu kaart või noh bussijuhi aparaat näitas errorit siis ta rääkis midagi norra keeles, sest oh õnne ka bussijuht ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Sain vaid aru, et "ikke", "ikke" ja midagi veel, mis tähendab siis ei-d, nii et proovisin veel paar korda, näitasin talle ka paberit, et just ostsin oma kaardi ja seal on peal vajalik summa. Igajuhul tema rääkis norra keeles, mina inglise keeles ja lõpuks vaatasin, et ei saa midagi ja mõtlesin, et klaarin selle asja siis samas kioskis, kust ostsin ning jooksin siis bussist maha. Kioskis noormees kontrollis ning ütles,et kaart on korras ja toimib, ta printis uue paberi ja kontrollis veelkord. Siis lõpetuseks ütles, et bussijuht oli imelik. :D  Temaga oli nii, et igaksjuhuks täiesti esimest korda ikka küsisin, et kas räägib inglise keelt ja ta ütles, et muidugi, umbes, et mis sa ikka küsid...veel ütles ta, et ei saa uut kaarti väljastada, midagi muud teha ja nii ma siis astusin pimedale Hamari tänavale, buss oli muidugi ära läinud ja järgmise bussini oli kaks tundi aega. Kell oli tegelikult kuus läbi ja mõtlesin, et mõni koht ikka lahti on, aga Norra ja laupäev, nii et ka kõik kaubanduskeskused suletakse kell kuus. Ainult mõni üksik söögikoht, aga sel ajal olid ka need tühjad ja mõtlesin, et kuidagi kurb tunne on ju üksinda restorani minna ja väga restorani tuju ja riietust ka polnud. Seega sadas laia lund ning jalutasin Hamari peatänaval, mis oli inimtühi. Jällegi märk sellest, et laupäev, nädalavahetus ja keegi ei liigu sel ajal tänavatel. Igajuhul tundus veidike kriipi, kindad unustasin eelmisesse bussi, seljakott seljas siis kõndisin Hamaris....Lõpuks läksin ühte kioskisse, mis väheseid lahtiolevaid kohti ja tahtsin midagi sooja juua ning oh üllatust kohvimasin-sooja vee masin ei töötanud, seega ei saanud ka sooja kakaod....:D egas siis midagi ostsin vaid sooja saia ja ootasin bussi. Lõpuks saabus uus buss ja läksin oma kaardiga peale, esimese korraga tegi piip ning näitas, et kõik on korras. Sel hetkel oli mul, et nagu mismõttes, miks pidi saatus mängima sellise vingerpussi, et jalutaksin kaks tundi üksinda tänavatel.....igaljuhul lõpphea kõik hea ning algas teekond koju....

 

Öine Hamar....

Lõppkokkuvõttes ma siis nautisin seda õhtust helget Hamari keskust! Ehk oligi see märk sellest, et mitte võtta kõike juhtuvat liiga tõsiselt ning tuleb lasta lihtsalt asjadel kulgeda....

Ps: Kuna vaba nädal, siis täna pärast suusatamist otsustasin, et alustan vähemalt nädalase challeng´iga ehk siis väljakutsega. Mis tähendab seda, et peaksin igapäev suusatama või kui millegi pärast ei saa, siis mingit muud sporti tegema. Igatahes 29. veebruaril loen oma kilomeetrid kokku....
Tänane kilometraaž oli umbes 12 kilomeetrit, mis sisaldas ka ühte hirmus suurt tõusu. :)

Tervitades,

Liis

 

 

 

Suured ja Väiksed asjad elus....

Eelmises postituses rääkisin, et teatud olukordades on väiksed asjad, juhtumised tühised ja ebaolulised, sest pole mõtet oma närve kulutada. Siis igapäevaelus tuleb märgata ka väiksed juhtumisi, mis toovad naeratuse näole ning teevad päevast päeva. Minu hommik algas sellega, et vaatasin Eestist Norra saadetud paki teekonda ning oh üllatust kell 6.30 oli saabunud Elverumi postkontorisse. Nii ma siis tõttasin enne postiljoni saabumist postkontorisse, sest ootusärevus oli suur. Igajuhul väikse paki asemel oli veidike suurem karbike ning selle asemel, et jätkata oma teekonda kooli, pidin minema tagasi koju.... Avasin paki ja seal oli sõbrapäeva kaart ja kommi ning palju Eestiga seotud meeneid....

Järgmine nädal on Eesti Vabariigi 98. aastapäev ning otsustasime selle tarbeks korraldada ühe vahva eestimaise peo, mille dresscode on sinine-must-valge. Selle raames kostitame saabuvaid külalisi loomulikult Eestile iseloomulike snäkkide-jookidega. Paneme proovile ka külaliste teadmised ning koostasime 15-st küsimusest koosneva viktoriini. Samuti loob meeleolu eestimaine muusika ning pidu on kohe kahel korrusel! Igajuhul oleme alustanud juba ettevalmistustega ning minu saadud pakk on algus sellele.

 

Teine päeva lilleke oli see kui koolikohvikus olid kevadised muffinid ja lihtsalt pidin tegema ühe kohvipausi mõnusalt mahlase muffiniga, mida kaunistas kevadlilleke. Ühtepidi on kevad kaugel, siis siin juba müüakse igasuguseid munapühade asju ning minu munapühad mööduvad Eestis, nii et on midagi eriti oodata.

 

Kolmas helge hetk oli see kui lõikasin koolist tulles, mis tähendab seda, et tavaliselt keerame autosillalt alla ühele väikesele rajale ja eile oli see täiesti jääs. Igajuhul on tegemist üsna kitsa teega ning siis tulid kaks noort poissi ka vastu. Mõtlesin ise, et kas mahume, kas mina pean tagasi minema, või proovime ja vaatame, mis saab. Üks poiss kihutas alla, minust mööda ja ei teinud väljagi, samalajal kui teine jäi seisma, astus paar sammu tagasi ja lasi mul rahulikult üles tulla, et ta saaks ise alla minna. Igaljuhul ta nägi, et ülestulek oli üsna keeruline ning naeratas ja rääkis midagi Norrakeeles. Päris aru ei saanud, aga sel hetkel oli küll hea tunne, et isegi noored sinu ümber märkavad ja hoolivad. Muidugi naeratasin vastu, tänasin ja nii see naeratus levibki igas päevas.....kõik päeva väiksed asjad kokku tekitasid ühe suure tunde, mis oli rõõmus ja rahulolev. Sel hetkel tajusin, et tunnen siin ennast juba täitsa koduselt ning mind läbis see "flow" efekt.

 

Lõpuks saabub järgmine nädal ka kauaoodatud Norra keele lühikursus, mille nad tõid ka siiasamma Elverumi, aga mina ja Kristiina mõtlesime siiski nüüd Hamari sõita igapäev ja läbida kursus nädalaga, kui et mingi aja pärast millalgi tuleb kursus Elverumi ja kindlasti pikema perioodi jooksul. Tahaks ikka nii kiiresti kui võimalik põhiasjad selgeks saada ja siis edasi vaadata. Seega on meie koolivaheaeg üsna tiheda graafikuga ning täis palju huvitavat alustades Norra keelega ja lõpetades Eesti peoga!

 

Täna sõidame Hamari, et nautida viimaseid YOG sündmusi ja Hamar on olnud siis kiiruisutajate ja iluuisutajate keskus, kuna seal kaks halli ning nendes on siis peetud võitlusi. Just iluuisutamist olen ikka vaadanud televisioonist ning tegemist ilusa ja graatsilise alaga, mille vaatamiseks nüüd eriti hea võimalus ning täna on viimased etteasted iluuisutajatele!

 

Ilusat nädalavahetuse jätku....

Liis

 

Päikesest punased põsed, öine härmatis ning laagrielu....

Nüüd olen siis tagasi Lillehammerist ning enne minekut oli ärevus, kohalesaabudes illusioonide "purunemine" ning nädalaga toimus meeletu kohanemine, kuna lõppkokkuvõttes oli tegemist elukogemusega, mis õpetas palju ja andis kindlustunnet edaspidisteks rännakuteks...

 

Alustuseks väike videolõik meie laagrielust minutilt 7:20:

https://tv.nrk.no/serie/distriktsnyheter-oestnytt/DKOP99021516/15-02-2016#

Videos siis algab minu tähelend Norras, sest pidin rääkima natuke öösel külmaga magamaminekust....ettevalmistustest! Ps: video on filmitud live´is ning koostöös šveitsi tüdruku Laraga jagame muljeid....

 

Neljapäeval siis pärast õpilastele tunniandmist asusin Lillehammeri poole teele ja teekond kestis 3 tundi. Jõudsin kohale pimedas ning Lillehammerisse jõudes oli vaade imeline, kuna asub mägede vahel, erinevatel kõrgustel, siis õhtune tulede valgus oli maagiline. Taevas särasid kuu ja tähed. Sel õhtul tegime ka väikse jalutuskäigu Lillehammeris ning vaatasime, et mis kus toimub...kõigil oli sel hetkel veel suur teadmatus ja ootusärevus, et mis toimub järgnevate päevade jooksul....



Teekond Lillehammerisse.....

Ööbimine oli meil lavvodes ehk siis mitte telkides, vaid püstkoja sarnastes magamiskohtades, millel vaid seinad ümber ning põrandaks oli siis maapind ehk talvel lumi. Kui mina laagripaikka jõudsin, siis olid juba kõik lavvod üleval ja sain endale kaks toredat lavvo kaaslast, kelleks olid siis teine eestlane Kristiina ja Tšehhist Johan. Neil oli suurem osa ettevalmistusi juba tehtud ning lihtsalt pidime paikka panema oma magamiskohad. Lavvos oli meil ühel pool siis n.ö. puhas ala, kus söögiasjad ja toit ning teine pool oli siis kottide ja tekkiva prügi ning jalanõude tarbeks. Lõppkokkuvõttes oli paigutus väga mõnus, Johan ehitas isegi riiuli ning meie lavvost saigi päris muuseumiala, mida kõik laagriplatsile saabunud külastajaid käisid kogu perioodi jooksul uudistamas.

 



Minu lavvo kaaslased ja meie kuulus lavvo....

Kuna esimesel õhtul oli kell juba järsku palju, siis oligi aeg sättida magama ning talvel laagris olles võtab magamaminek palju rohkem aega kui kodus...nii umbes tunniga võib ikka arvestada, kui veel ei ole tekkinud rutiini. Kõigepealt soojendasime priimuse, siis sulatasime lumest vett, ajasime vee keema ning valasime joogipudelitesse. Soe või isegi kuum vesi on oluline tegur, sest aitab mööda saata ööd, kuna pudel soojendab terve öö....

 

Kohe esimesel õhtul juhtus äpardus kui valasime vett pudelisse ning magamisalus ujus veest, õnneks magamiskott pääses vettimisest. Eriti miinus kraadidega on sellised õnnetused kohutavad, kuna kõik külmub sekundiga. Igaljuhul oli mul nagunii kaks madratsit ning panin selle madratsi, mis ujus rohkem veest alumiseks ning teise siis pealmiseks. Lahendus kuidas asju kuivatada väljas külmaga on see, et kõige pealt järgmisel päeval külmetasin/lasin jäätuda oma madratsil ning seejärel panin selle kahe madratsi vahele....kusjuures toimis ning koju jõudes ei olnudki madrats nii väga märg.... Ka riiete vahetamine on talvel julgustükk, kuna lavvos on ju enamvähem sama temperatuur, mis väljas ning meie grupile tõotasid tulla ööd palju külmemad kui nüüd saabunud grupile....siinkohal on oluline erinevad kihid, kuid neid ei tohi olla liiga palju. Mul oli üks soe pesu, villane kampsun, villased käpikud, sokid, müts ning magamiskotis sees ka siidlina. Esimene öö möödus tegelikult täitsa hästi, kuigi harjumatu oli ikka hingata sisse külma õhku, soojendada ennast pudeliga ning enamasti magada ühes asendis....enne magamaminekut panin kõik oma päevased riided kahe madratsi vahele, et siis hommikul on kerge võtta, osaliselt ei ole nii külmad ning on "kuivanud" öö jooksul. Kindalsti on oluline käia enne ka tualetis, kuna pärast magamiskotti sättimist on üsna keeruline ennast sealt välja ajada ning pärast jälle magamiskotti tagasi tulla. Samas on kohutav ja enam energiat võttev ka variant kui kannatad terve öö, mis tegelikult lõppkokkuvõttes viib selleni, et külmatunne saabub kiiremini.

 

Igaljuhul olin tavaliselt esimene ärkaja, vahetasin kiiruga riided, sest temperatuur ikka sama ju nagu väljas, jooksin välitualetti, mis oli umbes 500 m kaugusel, jooksin tagasi ning nautisin vaadet Lillehammeri Olümpiamängude keskusele ja suusahüppemäele....

 



Vaade suusahüpetele ja olümpiakülale....

Pärast hommikusoojendust algasid ettevalmistused hommikusöögiks, mis tähendas ka priimuse soojendamist, lumest vee keetmist, esimese sooja kohvi valmistamist ning seejärel veekeetmist söögi jaoks. Selle nädalakese jooksul oligi minu jaoks suurim õppetund kuidas kasutada priimust ning valmistada maitsvat sööki. Seega olin nagu meie lavvo kokk....kuna pean hommikusööki oluliseks, siis igal hommikul valmis värske puder erinevate lisanditega, lõunaks grillisime nt. lõkke kohal juustu- või šokolaadisaiu ning õhtuks siis pasta lisanditega. Söögitegemises annab areneda päris palju, sest peab valima õigeid toiduaineid, mis ei külmuks, annaksid energiat ning oleksid hea maitsega. Kuid nt. juustu, leiva ja mõne muu asja külmumise vältimiseks panin nad õhtul  magamiskotti....

 



Söögitegemine....

Seega magamiskott ongi justkui ladu ööseks, mis sisaldab jalanõusid, mis hommikul jalga paned, toitu, mis ei tohiks hommikul olla külmunud, riideid, mis selga paned, vahekihte magamiskoti ja enda vahel ning siis peab jääma ruumi ka endale ja öisteks snäkkideks....kuna teadsin, et eeldatavasti pean öösel sööma, siis minu lavvo kaaslane Kristiina kontrollis enne magaminekut ikka, et Liis, kas võtsid banaanid endaga juba magamiskotti....loomulikult hommikul esimese asjana arutasime, et banaanid on söödud ja öö möödus rahulikult...talvel öösel snäkkide söömine on selleks, et keha toodaks energiat ja tekiks enam kehasoojust. Magamiskott ju ei tooda soojust, vaid hoiab seda, mida minu enda keha toodab. Kuna olen meeletu külmavares, siis järelikult vajab minu keha enam tööd selleks, et magamiskotis oleks piisavalt soojust.

 

Öid väljas laagris oli mul viis ja kõik olid täiesti erinevad, sest ka temperatuur langes umbes -8-lt kraadilt -15-ni, mistõttu olid kõigist ettevalmistustest hoolimata paar ööd ikka sellised jahedad või rohkem ebamugavad. Üks õhtu õnnestus kogeda ka seda, et mis juhtub siis kui veepudeli kork pole korralikult kontrollitud ning magamiskott ujub veest, jäätub ja sa ei leia ülessegi seda, et kus kohas see vesi nüüd on. Igaljuhul järgmiseks korraks õppetund, et kontrolli kaks ja isegi kolm korda, et veepudel on tõesti hästi suletud....mul oli veel kaks veepudelit üks jalgadele ja ühe siis panin põue. Minul polnudki probleemiks jalgade külmumine, vaid just ülakeha jahedus. Õnneks oli meie lavvo kaaslane Johan väga hea varustusega ja korralikult ettevalmistunud ning jagas meile oma imelisi soojendavaid pükse, kampsunit, veepudelit ja ise ta magas hommikuni nagu nukk.

 

Esimeste päevade kõige suurem ehmatus ehk oli see kõigile, et oi dušše polegi. Esialgu tundus võimatuna näiv ülesanne, et ei saagi ennast hommikuti ja õhtuti sooja veega pesta. Siis tegelikult antud teemasse sügavamale minnes tunduski parim variant, et tervet keha ei pese, vaid kui võimalus avaneb siis teed n.ö. "cat washing", et ainult strateegiliselt olulised kohad. Igapäevaselt tekitab inimese keha kaitsekihi, mille me dušši all maha peseme. Kui olla oma loomulikus olekus, siis kaitsekiht kaitseb ka külma eest.....kui enne magama minekut käia sooja vee all, pärast lähed magamiskotti ja soojast külma õhu kätte, mis meie puhul oli -15 kraadi, siis lihtsalt külmetad terve öö ja hommikuks oled täiesti läbikülmunud....igajuhul jah nii imelik kui see ka pole, siis kuue päeva jooksul dušši alla ei jõudnud.....meeldetuletus, et viibisin 24 tundi igapäevaselt väljas ja päeval oli temperatuur umbes -7 ja öösel siis langes -15-ni....

 

Kui aus olla, siis neljandal päeval oli mul murdepunkt, kui kõik tundus külm, juua-süüa väga ei tahtnud, energia oli miinuses ning ümbritsev ei tundunud üldse atraktiivne....apaatselt lihtsalt jälgisin meie lõket ning olin iseendaga. See on ka aeg kui umbes neljas-viies päev keha kohaneb nende tingimustega ning isegi väiksem mäkkeronimine võttis meeletult aega ja energiat. Arutasin seda ka juhendajaga ning tavaliselt ongi nii, et juba pärast viiendat ja kuuendat päeva on keha harjunud välitingimustega ning energia vaikselt taastub....kuid selleks tuleb esmalt üle elada siis see murdepunkt. Siinkohal ongi tegelikult olulised grupiliikmed, kes kõik toetavad üksteist ja aitavad sellest üle saada.

 

Kahjuks võttis külmas juba laagri ülespanek rohkem aega kui arvestasime, samuti ka kõik ärkamis- ja magamamineku toimetused ning söögitegemine, mistõttu väga YOG-il pealtvaatajatena ei saanud osaleda. Kuna meie juures oli jäähokihallid, siis käisin vaatamas USA ja Soome mängu ning Venemaa ja Norra....õhtune meelelahutus, kus saime siis ennast soojendada ning natukenegi melu nautida.

 

Venemaa-Norra....

Päris kõik tegevused, mis planeerisime, ei sujunud nii nagu oleksime tahtnud, kuna kaasatud oli mitu erinevat organisatsiooni ning kõigi tegevused olid kindlaks määratud, siis reaalsus oli midagi muud. Seega edaspidiseks oli palju õppimiskohti ning tõesti peab alati olema ka varuplaan B ja isegi C. Ühtepidi oli kahju kõigist meie plaanidest, mis sisaldasid erinevaid kursuseid, siis teistpidi õppisime ja arenesime talvetingimustes laagrielu elamisega ning meeskonnas töötamisega. Kuus päeva ja viis ööd väljas möödusid lennates, ajataju kadus, et isegi ei teadnud, mis kuupäev, päev on. Kõige suurem katsumus oli võidelda külmaga ning hoida ennast pidevalt soojas, mis algas väikestest asjadest. Öö möödus mõnikord kehvemalt, mõnikord paremini, siis päeva kulg sõltuski sellest, kuidas olid häälestatud. Selle pika perioodi jooksul oli edaspidiseks väga hästi näha grupi arengut, iga indiviidi teekonda....Kõigil tekib teatud hetkel apaatsus kõige suhtes ning suuresti sõltub see ka inimesest kuidas kohanetakse ja kuidas sellega toime tullakse. Väga oluline on suures grupis töötamine ning oma väikses grupis rutiini tekkimine, et teab, kes mille eest ja kuidas vastutab, et asjad saaksid õigeks ajaks tehtud. Samuti on oluline mitte pöörata suurt tähelepanu väikestele pisiasjadele, mis tegelikult ei ole üldse määravad. Sellega pean kindlasti tööd tegema, kuid nüüd hindan enam ka igapäevaseid tavalisi hüvesid.....nt soe vesi, pehme voodi, mõnus-hubane ümbrus, kõigil asjadel on oma koht ja ei pea pidevalt võitlema selle nimel, et ennast mugavalt tunda. Me kõik olime grupis erinevate võimete ja oskustega, mistõttu peabki õppima neid õigel ajal ja kohas ära kasutama.

 

Laagrielu YOG-il...

Nüüd on aeg väikseks puhkuseks ning kõige kirjapanekuks ja analüüsiks, et mis kuidas läks. Järgneval pildil on viimase hetke emotsioonid ja ootus, et varsti saab koju! Lõppkokkuvõttes olen rahul kõige sellega mis oli, kõigega mis läbi elasin ning nüüd saan edasi liikuda palju kindlama ning tugevamana! Kõik mis ei käi ülejõu, vaid ületab minu enda mugavustsooni on see, mis arendab ja viib edasi! Väljas veedetud päevad tõid päikest ja natukenegi punast sära põskedele, nii et rõõmsalt ja särasilmselt edasi!
 

Valmis koju minema...

Päikest,
Liis

 

Suured kallistused ka kõigile, sest kallistused on need, mis aitavad edasi ka rasketel hetkedel! Aitäh Kristiina ;).

Sport, sport ja kõik, mis on magus, on hea...

Minu üks korterikaaslastest Niels teeb oma Norra seiklustest videosid, mida jagab siis teistega YouTube´is.... 

 

 

...ta õpib kehakultuuri Belgias ja nüüd on meil kujunenud juba traditsiooniks õhtused treeningud. Tema alustas kahekuuse treeningprogrammiga ja siis meie tüdrukud vaatasime ka, et mis me ikka niisama passime. Igaljuhul on tegemist üsna intensiivse treeninguga ning umbes 45 min-ga oled juba täiesti läbi. Päris kõigis trennides pole osalenud, sest tegelen ikka vastavalt enesetundele, kuid täna oli siis nii et tüdrukud esimeses treeningus ja poisid teises....õnneks meil korteris piisavalt ruumi, esimene korrus, nii et ei sega kedagi ja tundub, et homme vist isegi teeme kõik koos trenni! Otsustasin ka seda, et hommikuti teen nüüdsest äratusvõimlemist ning ka väikse siselihastetreeningu, millega tegin algust täna.... Trenniks on ajendanud see, et kuigi koolitööd on piisavalt, siis tegelikult režiim on ilusti paigas ning on võimalik planeerida oma tegemisi ja kuidagi peab ennast turgutama. Samas siin on meil ka koolipäevad üsna kurnavad just füüsiliselt. Näiteks tänane esmaspäev algas sellega, et väljas oli kiilasjää, vihma kallas ja kõndisime kooli 3 km. Kaasas oli meil täis talvevarustus: suusad, kepid, suusasaapad ja uisud ning ka vahetusriided, kuna igalpool üsna märg. Igaljuhul algaski päev uisutamisega, kus tegime endale takistusraja ja läbisime seda erinevate mängudega. Siinkohal taustainfoks, et taevast sadas vihma alla ning uisuväli ujus veest.....ka mul õnnestus korra pikali kukkuda nii, et riided läbimärjad ning...mis seal ikka püsti ja jälle edasi. Uisutamise puhul on väga hästi näha vahet sellest ajast kui olin laps ja puudusid igasugused piirid, siis nüüd on tekkinud hirm ja suurem ohutunnetus. Kuigi teeme küll erinevaid kukkumiste harjutusi, siis ikkagi tunnen ennast uiskudel ebakindlalt. Samuti oli täna päeva keskel teooriatund ning oh üllatust pärastlõunal jälle välja.... kuigi pidi olema suusatamine, siis jäime uiskude juurde, aga kasutasime suusakeppe, et harjutada siis uiskudel suuskade vabatehnikat. Kõige lõpuks kõndisime 3 km koju kiilasjääl, nii et tänane päev on olnud üsna aktiivne. Siinkohal tulebki teemaks see, et näiteks meil, kes õpime Outdoori on lubatud tunnis süüa ja juua. Põhimõte on selles, et kuna nii sise- kui ka välitunnid ning mõnikord pausid lühikesed, siis kui tunnis vähemalt sööme, on teada, et taastame oma energiakulu.....Tegelikult ongi siin pidevalt selline tunne, et tahaks süüa ja süüa just selliseid toite, mis on kõrge energiasisaldusega. Seega võttes arvesse üsnagi aktiivset eluviisi siin, siis toit, uni, värske õhk, lõõgastushetked on üsnagi päevakohased.;)

 

Ametlikult siis nüüd meie postkast...

 

Teretulemast Norra! Kui postkastil nime pole, siis sind ei ela selles kohas. Sellepärast siis polegi mulle ühtegi kirja jõudnud....igaljuhul Eestist saadetud mõned kirjad jõudsid Eestisse tagasi! Tänasest on probleem lahendatud ja panin meie korterikaaslaste nimedega suure sildi postkastile.

 

Kuna homme juba vastlapäev, siis oma pika liu tegin uisuväljal ja tegelikult mõnus soe üllatus oli reedel koolis kui kohvikus olid vastlakuklid! Nii tegin siis koos Kristiinaga magusa kohvipausi ja tõesti siin on fetetirsdag bolle olemas! Muud nagu vastlapäeval plaanis pole, sest üsna märg ja homme planeerime koolilastele järgmise välitunni. Seekord siis teemaks laagri ettevalmistamine, mis tähendab seda, et neljapäeval hakkame koos telki püstitama! ;) Eelmise korra eest tagasiside ka sealsetelt õpetajatelt oli väga positiivne! Meie õppevorm on siis kogemusel põhinev õpe, mis tähendab seda, et rohkem laseme lastel kogeda ja teha aktiivselt erinevaid tegevusi ning selle põhjal siis õppida midagi uut....siin siis peidus ka pedagoogiline taust, mida Norras olles õpin. :)

 

Üle kuu aja on möödas viimasest korrast kui tegelesin oma meelis-tegevuse küpsetamisega. Sel puhul valmis laupäeval täiesti tavaline hapukoore-virsikukook ja maitses tegelikult ülihästi. Kõik külla tulnud kursusekaaslased tegid tervele plaadikoogile lõpu ning nüüd võib ka järgmine kord küpsetada nii endale kui teistele!

 

Vastlakukkel ja kook....

 

 

Kõigile siis pikka liugu!
Head tuliahvi aastat, mis tooks kaasa siis palju uut ja huvitavat!

Liis

 

 

 

Allemannsretten....igaüheõigus looduses...

Kas ja kui sageli mõtleme üldse sellele, et kuidas peab ja võib üldse looduses liikuda ning missugune on meie mõju sellele? Eestis on looduses liikumine meie jaoks üsna tavaline. Kui tekib tuju minna metsa marjule, seenele ja matkale, siis lihtsalt lähme ilma suuremate piiranguteta...Enamikel juhtudel puuduvad meil sissepääsutasud rahvusparkidesse, rabadesse-soodesse ja metsa ning oma telgi saab vabalt üles panna RMK alale, kus on tavaliselt lubatud ka teha lõket. Norras toimib kõik üsna sarnaselt, kuid selle erinevusega, et looduses viibija ise on kõige olulisem. Samas kui Eestis määrab olukorra maaomanik, kelle ümber on meie looduse igaüheõiguse seadused/eeskirjad koostatud. Norras võib liikuda igal pool, kui ei kahjusta loodust, koristad enda järgi ning suhtud kõigesse heaperemehelikult. Siin on kõik loodus ühiskonna oma ja kasutamiseks kõigile...

Kellel huvi, siis Eestis uuendati igaüheõigust aastal 2014 ning keskkonnaametilt saab natuke täpsemat lugemist: http://www.keskkonnaamet.ee/public/Keskkonnaharidus/Igayheoigus_Eestis.pdf.

Norra kultuuri osa on juba ajalooliselt väljas- värskes õhus viibimine, matkamine jne. Enamikel peredel on kõik varustus olemas ning nii kui vaba hetk tekib, siis minnakse loodusesse. Peredel on rohkem ühist aega, sest tööpäevad on lühemad, pühad pikemad ning pühapäevad ongi justkui perepäevad, sest paljud poed-asutused kinni. Ka kooli õppeainetes on rohkem selliseid aineid, mis seotud looduses viibimise ja liikumisega. Täna käisingi siis oma kuueliikmelise grupiga põhikooli 8-ndale klassile tundi andmas Elverum Ungdomsskole´is. Meie õpime praegu ainet Friluftsliv koos leadershipiga, siis neil on võimalus valida umbes kuue erineva aine vahel, millest üheks ongi Friluftsliv. Meie õpetada oli siis 17 last, kellest enamik olid umbes 13-14 aastased ja tegemist oli üsnagi poiste rühmaga. Esimese tunni, mis kestis poolteist tundi, planeerisime siis täita tutvumismängudega, teambuildinguga ning lihtsalt aktiivne olemisega värskes õhus. Esmalt oli siis tutvumisring, kus meist igaüks tutvustas ennast, rääkis oma päritolust ning hobidest. Seejärel tegime natuke soojendusharjutusi ja nime- ning pallimänge. Lõpuks moodustusid kaks gruppi, mis liikusid edasi siis punktidesse, kokku nelja erineva ülesandega. Minu teha oli nö "Monster game", mis tähendas siis seda, et grupp sai ülesandeks nt. kasutada nelja jalga, kahte kätt ja ühte selga. Esimeses grupis olid ainult poisid ja oma vanusest hoolimata oli see tegelikult hämmastav kuidas grupis formuleerusid liidrid ning kuidas nad asusid norra keeles arutama, et mida ja kuidas teha. Ülesanded said lahendatud päris kiiresti ja supper meeskonnatöö oli neil. Pärast seda oli pallidega mäng, nööriga ja ka pimedana takistusraja läbimine. Lõpuks mängisime ka üheskoos jooksumänge, et natukenegi ennast liigutada. Näiteks tuli üksteiselt püüda ära tõmmata saba ning see, kes viimasena esimesse tsooni jäi oli võitja. Tegime erinevad tsoonid, kuna sel juhul olid kaasatud kõik koguaeg ning mäng ei lõppenud liiga vara. Õnneks mängisime eile oma grupiga kõik läbi ning leppisime kokku, et kes millise osa eest on vastutav, et laste ees oleks selge ning lapsed ise ka ei satuks segadusse, et kes juhib. Siinkohal oligi üks olulisemaid õppetunde ja mõttekohti ka endale kui grupiliikmele, et meil kõigil on erinev nägemus ja arusaam. Kui ülesande eest vastutav inimene muudab midagi, siis järelikult on tal selleks mingi põhjus ning meil kui teistel liikmetel ei ole õigust segada ja kõiki segadusse ajada. Siinkohal on vajalik ka teadmine, et nt. olulisele infole tähelepanu pööramine peaks toimuma suunamise ja küsimuste kaudu, mitte juhtimise ülevõtmisega. Igaljuhul on see suur tähelepanek ja õpetlik koht meile kõigile....

Tunni lõpus tundsin meeletut energiat ja rahulolu päevast, mis õnnestus täiesti ja ka teistel grupiliikmetel oli rõõmus meeleolu. Lapsed olid kõik kaasatud ning aktiivsed osalejad, kellega asume nüüd planeerima üheöist matka ja laagrit, mis toimub mõne nädala pärast. Kuid kokku käime neile tunde andmas umbes viis korda ja viimane kord oleme siis koos 24 tundi.

 

 

Tänased päevaliidrid....

 

Järgmise nädala neljapäeval sõidan juba Lillehammerisse Noorte olümpiamängudele ning siis olen seal kohapeal umbes nädalakese. Selle aja jooksul viibin enamik aega õues, korraldan erinevaid tegevusi ning ehk saan veidikenegi nautida olümpiamelu. Igaljuhul on kohe-kohe algamas nädalavahetus ning siis ehk plaanin minna uisutama, sest suusad on mul paranduses.... Veebruari lõpus, pärast olümpiamänge on nädal pausi koolist, et saaksime puhata ja selleks ajaks sain endale ka norra keele kursuse! Graafik on üsna tihe ning ka üks osa koolitööst on oma tegevuste kirjeldamine, analüüsimine, eesmärkide seadmine ning oma vigadest õppimine. Tegemist on väga praktilise õppega siin Norras ja kogemusi on seinast seina. Nüüdseks olengi siin olnud juba kuu aega ning aeg on möödunud lennates!

Tänud kõigile, kes aegajalt loevad blogi ning meeldetuletus, et kui on tahtmine midagi lisada või mõtteid jagada, siis alati saab ka blogis kirjutada kommentaare! :) Tänud toetuse eest ja kallistused!

Parimat,
Liis