Iluuisutamine ja seiklused Hamaris...

Kahjuks polegi veel olnud võimalust näha iluuisutamist otse live´ ist ja üsnagi lähedalt. Tegemist oli siis segavõistlusega, kus igasse gruppi kuulusid erinevatest riikidest 1 meesuisutaja, üks naisuisutaja ja kaks paari, kellest üks tegi jäätantsu ning teine vabakava. Meie jõudsime ilusti varakult kohale ning saime kohti valida, saime üsna lähedale ja keskele, nii et kõik oli nähtav! Kahjuks selles võistluses eestlasi polnud, kuid kõige lähemalt oli Läti naisuisutaja ning Leedust jäätantsu paar. Iluuisutamine on graatsiline, mõnusa muusikaga, veidike ohtlik ning silmale kaunis vaadata. Muidugi muusikat oli seinastseina, kuid lugupidamine nendele iluuisutajatele, kes uisutavad vägeva kava mingi imeliku muusikaga nt. oli supermario stiilis, kantrimuusika jne. Meie jõudsime siis kolme tunni jooksul vaadata paaride jäätantsu ja vabakava ning selleks korraks sellest aitas. Loomulikult oli päris palju Venemaa iluuisutajaid, Hiinast ja meie viimase tantsu ajal jõudis tšehhipaar teisele kohale Venemaa kahe paari vahele. Mõnus elamus ja mind liigutas just see, et oma vanusest hoolimata tegid noored ikka selliseid tõsteid ja kavasid, et vau...

 

 

Päeva lõpetuseks ka üks seiklus, mis tol hetkel tegelikult ei tundunud nii väga seiklus....igaljuhul kuna järgmine nädal sõidame igapäev Hamari, siis uurisime, et soodsam on osta 14 päeva pilet kui igapäev bussipilet. Meie Elverumi kioskis oli üks sisserännanud tõmmu poiss, kes ei osanud sõnakesti inglise keelt ja ei saanud aru, et mis kaarti me tahame ja saatis meid bussiinfotabloo juurde. Kusjuures seal kioskis oli see teine kord kui müüja ei oska sõnakesti inglise keelt. Bussini oli nüüd siis üsna vähe aega ja Kristiina proovis bussipealt osta seda 14-päeva piletit ning õnnestus, aga mul polnud sularaha ja millegi pärast kaardimakse aktsepteerib ainult visa kaarti, aga ISIC kaart on masterkaart, et siis sularaha mul niipalju ei olnud ja ostsin lihtsalt pileti. Hamari bussijaamast sain siis 14-päeva pileti ning linnaliinibussis sain kasutada oma kaarti....kuid õhtul kiirustasime peaaegu viimase bussi peale, sest pärast seda oleks pidanud ootama kaks tundi. Igaljuhul Kristiina sai jällegi bussi ja minu kaart või noh bussijuhi aparaat näitas errorit siis ta rääkis midagi norra keeles, sest oh õnne ka bussijuht ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Sain vaid aru, et "ikke", "ikke" ja midagi veel, mis tähendab siis ei-d, nii et proovisin veel paar korda, näitasin talle ka paberit, et just ostsin oma kaardi ja seal on peal vajalik summa. Igajuhul tema rääkis norra keeles, mina inglise keeles ja lõpuks vaatasin, et ei saa midagi ja mõtlesin, et klaarin selle asja siis samas kioskis, kust ostsin ning jooksin siis bussist maha. Kioskis noormees kontrollis ning ütles,et kaart on korras ja toimib, ta printis uue paberi ja kontrollis veelkord. Siis lõpetuseks ütles, et bussijuht oli imelik. :D  Temaga oli nii, et igaksjuhuks täiesti esimest korda ikka küsisin, et kas räägib inglise keelt ja ta ütles, et muidugi, umbes, et mis sa ikka küsid...veel ütles ta, et ei saa uut kaarti väljastada, midagi muud teha ja nii ma siis astusin pimedale Hamari tänavale, buss oli muidugi ära läinud ja järgmise bussini oli kaks tundi aega. Kell oli tegelikult kuus läbi ja mõtlesin, et mõni koht ikka lahti on, aga Norra ja laupäev, nii et ka kõik kaubanduskeskused suletakse kell kuus. Ainult mõni üksik söögikoht, aga sel ajal olid ka need tühjad ja mõtlesin, et kuidagi kurb tunne on ju üksinda restorani minna ja väga restorani tuju ja riietust ka polnud. Seega sadas laia lund ning jalutasin Hamari peatänaval, mis oli inimtühi. Jällegi märk sellest, et laupäev, nädalavahetus ja keegi ei liigu sel ajal tänavatel. Igajuhul tundus veidike kriipi, kindad unustasin eelmisesse bussi, seljakott seljas siis kõndisin Hamaris....Lõpuks läksin ühte kioskisse, mis väheseid lahtiolevaid kohti ja tahtsin midagi sooja juua ning oh üllatust kohvimasin-sooja vee masin ei töötanud, seega ei saanud ka sooja kakaod....:D egas siis midagi ostsin vaid sooja saia ja ootasin bussi. Lõpuks saabus uus buss ja läksin oma kaardiga peale, esimese korraga tegi piip ning näitas, et kõik on korras. Sel hetkel oli mul, et nagu mismõttes, miks pidi saatus mängima sellise vingerpussi, et jalutaksin kaks tundi üksinda tänavatel.....igaljuhul lõpphea kõik hea ning algas teekond koju....

 

Öine Hamar....

Lõppkokkuvõttes ma siis nautisin seda õhtust helget Hamari keskust! Ehk oligi see märk sellest, et mitte võtta kõike juhtuvat liiga tõsiselt ning tuleb lasta lihtsalt asjadel kulgeda....

Ps: Kuna vaba nädal, siis täna pärast suusatamist otsustasin, et alustan vähemalt nädalase challeng´iga ehk siis väljakutsega. Mis tähendab seda, et peaksin igapäev suusatama või kui millegi pärast ei saa, siis mingit muud sporti tegema. Igatahes 29. veebruaril loen oma kilomeetrid kokku....
Tänane kilometraaž oli umbes 12 kilomeetrit, mis sisaldas ka ühte hirmus suurt tõusu. :)

Tervitades,

Liis