Søndag... pühapäevad Norras!

Simpsonid, soe kakao ning norra keel- kõik mida vaja pühapäeva õhtuks, et valmis olla uueks tegusaks nädalaks!

 

Pärast matka on taastumine võtnud natuke kauem aega kui ma tegelikult arvasin ning paar päeva maadlesin oma vedeliku ja mineraalide kaotusega, nii et mitu päeva piinasid jalakrambid. Kuid reedel oli siis jällegi kool ning päev algas paaritunnise suusatamisega. Ilm oli soe kuid jäine ning mängisime erinevaid mänge suuskadel, et saavutada siis teatud tase suuskade valitsemisega ning õpiksime ka siis seda kuidas juhendada ja muuta kõike seda palju põnevamaks. Minul nagu pole probleemi suuskade käsitlemisega, siis aitangi rohkem teisi, nt ühte poissi, kes üsna sel talvel esimest korda pani suusad alla, suusatame koos ning õpime tehnikat. :) Igaljuhul suutsin vigastada oma jalalihast, nii et nädalavahetusel suusatama ei olegi jõudnud kahjuks... Koolis olid reedel ka teooriatunnid ning tegime uued grupid uute liikmetega ning umbes viie nädala jooksul käime junior high school´is välitunde andmas, mis tähendab siis, et õpilased on umbes 13-16 aastased teismelised. Iga grupp käib ühe päeva ning valmistab siis need tunnid ka ette ja kõige lõpuks lähme nendega ka üheöisele matkale! Ees on ootamas väga praktiline ja õpetlik aeg... Järgmisest nädalast algavad ka ettevalmistused olümpiamängudeks, kus siis on jaotatud meid kahte gruppi ning oleme siis nädalakese Lillehammeris! Siin siis info noorte olümpiamängude kohta: http://www.olympic.org/youth-olympic-games. Vaatasin, et ka Eestist läheb väike delegatsioon, et ehk on võimalus ka omadele kaasa elada.

 

Laupäevaõhtul kutsus siis üks Lähis-Idast pärit tüdruk Diana meid õhtusöögile ning oli väga mõnus õhtu. Ta ise õpib samas koolis hambaarstiks ning on tõsiselt meeldiv ja soe tüdruk, sest ega Norrakad ise hoiavad rohkem distantsi ning sõbrunemine võtab enam aega, nagu ikka Põhja-Euroopas. Diana võõrustas meid siis sooja õhtusöögiga, snäkkidega ning magusaga. Traditsiooniliselt pidid ikka ise joogi kaasa võtma ning meie võtsime ka magustoidu oma pundiga, milleks oli meie stiilis Tiramiisu. Ahjaa peo teemaks valisime kuulsused ehk siis meil oli Lady Kaga, Emma Watson, Adele, Justin Bieber (üks poistest ajas ekstra selle jaoks habeme ära ja noormehest sai noor 17 aastane Justin, kusjuures sarnasus oli täiesti olemas), Shakira, Gerard Pique ja mina olin siis Nicole Kidman.

 

Õhtusöök kuulsustega....

 

Veel ei olegi rääkinud siinsetest pühapäevadest, kui poed on kinni (ainuke avatud pood osaliselt on Kiwi), ujulas on laste päev, inimesed puhkavad ja naudivad värsket õhku. Seega on väga raske midagi planeerida pühapäevaks, kuna midagi ei toimugi, inimesed on kodudes-väljas värskes õhus ja lihtsalt puhkavad. Nii ka meie pühapäev täna, kui olime niisama, käisime jalutamas ning nautisime päikest.

 

Imelised pühapäevad...

 

Lõpuks jõudis Eestist saadetud pakk ka minuni....soojad käpikud, mõnusad sõrmikud, villased sokid ja Eesti šoks....olen valmis järgnevateks talvisteks laagriteks!!! Veebruarilõpus on tulemas ka nädalane vaheag, mis on siis pärast Olümpiamänge. Nüüd lõpuks selgus, et sel ajal on võimalik võtta meil järgmises linnakeses Hamari Campuses Norra keele kursust ning tundub, et vaheag ongi sisustatud....samuti tähistame sel ajal ka Eesti Vabariigi 98. aastapäeva ning teeme kõigile ühe korraliku sissejuhatuse Eestist!

 

Mõnusat uue nädala algust!

Liis

 

I Talvematk 26.-27. jaanuar

Esimene pikem ööbimisega talvematk seljataga ning emotsioone, tundeid, mõtteid ja uusi teadmisi palju. Päev algas sellega, et ärkasin hommikul juba kell neli üles ning tõesti ei tulnud enam und. Nii alustasingi oma matkade kohta päeviku kirjutamist, mis on siis ka ülesanne koolist, kuna igalt matkalt on võimalik midagi uut õppida, mis vajaks siis kas üleskirjutamist või joonistamist. Samuti kontrollisin enne ärkamist ka ilmateadet, sest nüüd siin Norras on see hädavajalik ja minu päev algabki tavaliselt alati ilmateatega. Igaljuhul oli väljas umbes -5 kraadi, õhtuks ja ööseks lubas veel soojemat ning ka vihma-lumesegu....seega lisasin kotti ühe sokipaari juurde, sest tundus, et seda võiks vaja minna. Minu teekond algas juba kodu juurest kui tuli matkata siis kooli 3 km, seljas matkakott ning kaasas suusad ja suusasaapad. Koolis algas varustuse pakkimine ning transpordi ettevalmistamine, et kaasa saaksid siis neli kelku, suusad, seljakotid ja meie ise!

 

Matkasell täies varustuses...

 

Esimene proovilepanek algas sellest kui jõudsime kohale matkaalguspunkti ning meile anti teatud aeg selleks, et sättida ennast valmis, määrida suusad ja olla siis õigel ajal kogunemiskohas. Kuna igal ühel on oma tempo ning eks on ikka nii, et kes millega ja kuidas asjatab, siis kõik võttis kaks-kolm korda rohkem aega kui arvestatud. Siinkohal oli grupile esimeseks õppetunniks, et just välitingimustes tuleb olla väga täpne, kiire ja teada süsteemi, et mida ja kuidas teha. Lõpuks olime valmis ning pidime kaardi pealt leidma õige koha, kust alustada ja kuhu minna. Teekonna algus oli väsitav, pikk, tundmatu meile kõigile ning grupp oli väga erinevate kiirustega ja ebaühtlane. Muidugi kehtib ka reegel, et aeglasemad ettepoole ja kiiremad siis tahapoole, mis tähendab näiteks mulle enda tempo väga minimaalseks viimist....selleks, et mitte väga gruppi kurnata tuleb vastavalt grupi dünaamikale paika panna ka liikumise ja puhkepauside suhe, mis aitaks edasi liikuda ning samas säilitada oma energiat.
 

Grupi esimene paus, et taastada energiavarud

 

Teekonna jooksul vahetati ka n.ö. suure grupi liidreid, kes siis kontrollisid kiirust ja pause. Kuni lõunasöögini oli üsna segane grupi liikumine ning meie grupil oli plaanis siis lõunaks teha sooja sööki...kahjuks alati plaan A ei õnnestu, mistõttu oleks pidanud olema plaan B. Lõunasöögiks oli üsna vähe aega ning meil puudusid enamikel priimuse kasutamise oskused, mistõttu lihtsalt aja kokkuhoiu mõttes sõime võileibu! Igaljuhul tuleb alati valmis olla selleks, et kui juhtub midagi söögitegemisel, nt puhkepausi piirkond oli ka üsna tuuline, peab olema tagavaraväljapääs, et ikka süüa ja koguda energiat....õnneks keegi täiesti nälga ei jäänud ning jätkasime oma teekonda....

 

Imeline loodus...

 

Pärast lõunasööki sujus kõik paremini ning asusime otsima endale siis laagrikohta. Jõudsime alale, kus oli veidike kiduraid puid, kuna tegemist siis üsna soise alaga ning mäe kallakuga. Meie grupi majutus oli plaanitud kuuse alla (skirt sprouce), mis tähendas siis korraliku puu leidmist ja endale pesa tegemist. Kuna meie grupp oli viiene, siis jagasime majutuse 2+3, mis tähendas suurema grupi puhul siis suurema kuuse valimist. Kuna minu varbad juba selleks ajaks külmetasid ning olid märjad kehvadest suusasaabastest, siis asusin sokke vahetama. Kahjuks sel ajal kui valiti kuuski ei olnud ise kohal ning lõppkokkuvõttes oli meie kuusk üsna paras pähkel. Vajas juurde veel kuuseoksi, suured augud okstevahel jne....seega andsime endast parima, et ehitada valmis tuule ja lumekindel pesa. Ilm muutus meeletult ning järsku hakkas sadama laia lund, mis riiete peal muutus veeks. Varsti olid kõik asjad seljas märjad ning õnneks tänu erinevatele kihtidele ei tunginud märg väga kehaligi....

 

Ööbimiskoht kuuseall

 

Enamik gruppe tegid n.ö. lumekoobast/onni, mis võttis meeletult aega. Õnneks lund oli, kuid tehniliselt peab seda õigesti tegema, et püsiks koos, oleksid ka mõned õhuaugud ning kaks-kolm inimest mahuks magama. Kuna meie ööbimiskoht sai varem valmis, aitasime koguda lõkkepuid, võtsime maha nii mõnegi puu ning sel hetkel muutus juba lumes liikumine üsna vaevaliseks. Polnud me ju väga söönud, vaid joonud küll ning füüsiliselt tundsid juba kurnatust. Kuid kõik asjad pidid valmis saama enne pimedat, nii et kõigega oli kiire. Pimedus siis saabus umbes 16.30-17.00. Lõpuks tuli aeg valmistada õhtusööki ning vaikselt vaikselt muutusime pädevamaks ja kiiremaks priimusega. Õhtuks oli meil couscous juurviljade ja juustuga ning kes soovis, siis salaamiga. Üsna maitsev õhtusöök valmis ning kõik sai söödud.

 

Pärast seda oli jälle aeg minna metsa, et täiendada oma magamisaset. Sel hetkel juba sadas laia lund ning kohati isegi liikumine oli üsna keeruline, sest nähtavus oli väga väike. Selleks et ära ei eksiks kasutasin oma vanu teeradasid ning jätsin rajale ka märke, et kui liiga palju sajab, siis jõuaks ikka tagasi.

 

Kui kõik olulised toimetused tehtud, toimus ka väike kogunemine, kus siis päeva kokkuvõtted ja soovitused, kuidas veeta siis rahulikku ööd väljas. Esiteks liigutasin ennast piisavalt, et tekiks soe tunne, näiteks metsas käies ja sobilikke oksi tuues hakkas piisavalt soe. Teiseks tegin endale enne magamaminekut sooja kiirkartuliputru, et saaks sooja sisse ning siis on midagi seedida ja keha on tegevuses seedimisega. Keetsin ka sooja vett, mille valasin joogipudelisse ja panin endale põue ning tõesti oli mõnus ja soe terve öö, lõpuks oli pudel juba soe kehasoojusest. Kindlasti peab riided vahetama, et mitte märgade riietega minna. Talvel ööbides on magamiskott justkui ladu, sest paned sinna sisse kõik, mis võiks öö jooksul külmuda: nt. suusasaapad tagurpidi keeratud magamiskotis, toit ööseks, kui kehatemperatuur langeb ja vaja energiat, lisasokid ja muud riided ka, mida nt. tahad hommikul selga panna. Igaljuhul oli magamiskott täis igasugust kraami....magamiskotti tasub minna siis kui keha on soe, nii et enne magamaminekut paar harjutust ja siis võtsin märjad riided ära, mis muidugi jäid välja värske õhu kätte, sest kuskile mujale pole neid panna. Magamiskotis askeldasin ikka tükkaega, sest igale asjale tuli leida oma koht ning tuli leida ka õige asend. Talvel magades ongi nii, et magad paar tundi, ärkad üles ja siis jälle edasi....mingi nelja ajal vast hakkas ikka palju külmem, aga siis sõingi oma sööki, mis mul oli magamiskotis ja kohe hakkas soojem. Öö jooksul tundsid veidike jahedust ja rõskust, kuna terve öö sadas midagi taevast alla ja nii ka meile kuusealla....

 

Hommikul ärkasin enne äratuskella, siblisin magamiskotis, panin seal ka riidesse, normaalse temp. saapad jalga ja oh kui tore pealmine jakk oli täiesti külmunud, paksud püksid jäised ning tuli minna ka kuuse alla välikäimlasse. See oli tegelikult hea, sest sinna läksin pooljooksuga, tegin hommikuvõimlemist, et sooja saada. Muidugi kehtib metsas ka selline reegel, et paber tuleb ära põletada, kuna tuhk kõduneb kiiremini kui paber...seega on igas taskus paber koos tikkudega, mis on omakorda vihma eest kaitstud kilekotiga. Seega talvel matkates ongi nii, et igal asjal on oma koht, kõik on kaitstud vee eest ning mõningaid asju on sul topelt igas taskus, et kiiresti ja suurema vaevata need kätte saada.

 

Hommikused toimetused olid tehtud, tuli asuda kohe lund sulatama, vett keetma ja süüa valmistama. Lumest veekeetmine võtab just alguses rohkem aega, kuni lumi sulab ning hiljeb jääb alati sooja vett põhja ja lisad järjest lund.... vett oli vaja hommikusöögi valmistamiseks + viiele inimesele joogiks ja ka termostesse ning jooginõudesse. Hommikusöögiks oli kaerahelbepuder rosinatega, moosiga ehk siis millegi magusaga, et saaks kõhu täis ja kiiresti energiat. Pakkimine oli sellessuhtes tore, et kõik asjad olid külmunud, märjad ja ega kuuse all oli imevähe ruumi....nii, et alati on oluline pärast matka oma varustus lahti pakkida ja korralikult kuivatada!

 

Viimasel päeval niisama kohe koju ei lastud, sest päev on ju pikk ja muidu läheks "raisku", mistõttu plaaniti tagasijõudmist õhtul kella viieks. Seega oli ees veel terve päev rõskete riietega ning märgade suusasaabastega, kus vahetasin sokke ühe kora ning kuivad sokid katsin kilega ja siis alles suusasaapasse. Natuke kauem soojana ikka pidasid jalad vastu. Igaljuhul sel päeval oli meil eesmärk õppida tundma kaarti ja kompassi ning orienteeruda läbi sombuse ilma, ilma radadeta kahte punkti. Päris tühermaal oli lume paksus isegi umbes 50 cm, nii et suusad oleksid nagunii olnud parim viis liikumiseks. Meie grupist ühel poisil libisesid suusad, kuid polnud pidamist. Tal pole ka väga kogemusi suusatamisega ja kuna ta läks juba üsna endast välja, siis vahetasime suuski, et tema sai edasi liikuda siis suuskadega kõndides ja mina siis pidin oma tehnika ja oskustega liikuma libedate suuskadega, et püsida grupis. Igaljuhul leidsime kõik punktid üles, kuid tühermaal ja lumes on väga raske orienteeruda ning aru saada distantsi pikkuseid. Selle jaoks on võimalus nt. mõõta ära mingi pikkus, kas keppide vahemaa, grupi esimesest inimesest viimaseni või ka suuskade pikkus, et neid siis kasutada mõõtühikuna.

Laagriplatsilt tagasi tulles vedasin meie grupi matkakelku, mis oli antud tingimustes üsna raske, sest öö jooksul oli sadanud värsket lund, puudusid suusarajad, lumi oli pehme ja natuke sulane ning pidamine ei pidanud väga. Samuti oli seljas ka matkakott, nii, et raskust kokku võis olla isegi 20 kilo. Siinkohal on vajalik teha korralikult pause, nt 30 min suusatamist ja 5 min paus, et liikumine oleks süsteemne ning kõik teaksid, millal oodata järgmist peatust. Samas on keerulisem teha individuaalseid peatumisi, kui peaks vajadus olema.

 

Mõned matka hetked...

 

Tegelikult oli matk ilmastiku tõttu üsna ränk ja karm proovilepanek, kuna enamik ajast olid märg ja kurnatud lumes liikumisest või sumpamisest. Isegi kaasas olnud kaks juhendajat mainisid, et jah tegemist üsna keerulise ilmastikuga... Välitingimuste puhul peab mõtlema nii plaan A kui B ja C peale, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Nt. meie grupi teine portsjon hommikusööki kukkus tagurpidi maha, mis tegelikult nüüd tagasi mõeldes on naljakas ja õnneks olime enam-vähem kõik söönud hommikusöögi ära, aga kui oleks teisiti olnud, siis oleksime pidanud imekiiresti mingi varuavriandi väljamõtlema. Samuti oli ka esimese lõunasöögiga, mida plaanisime valmistada kohapeal, aga ajapuuduse tõttu tuli süüa seda, mis oli kiiresti olemas ja õnneks ühel grupikaaslasel oli terve hunnik võileibu. Ka ööbimisega olid lood nii, et need kes plaanisid magada onnis ei osanud ju arvata, et selle valmistamine võtab aega terve õhtu, isegi pimedani. Telgi ülespanek venis ja oli pea võimatu, kuna selleks hetkeks tekkis mega tuuline lumetuisk ning kui tundus, et telk juba üleval, siis pidi uuesti pihta hakkama. Meie suur grupp oli ka aeglasem kui plaanitud ning päris mitu korda tuli oodata teisi väiksemaid gruppe, siis kogu see ootamine külma käes tekitas ka emotsionaalset pinget. Õnneks oli mul koguaeg silm peal oma veekogusel ja sellest puudust ei tulnud, kuid esimesel päeval ehk olin rohkem väsinum ja nõrgem, kuna lõuna oli poolik ning õhtusöök venis. Üks hetk isegi tundsin, et varsti enam üldse ei jõua...õhtusöök lõppes jalakrampidega...

Sellest kõigest hoolimata oligi kõige olulisem eesmärk õppida, kogeda, analüüsida ennast, teisi kui ka gruppi ning järgmine kord paremini teha.

 

Teise päeva lumine, udune ja sombune ilm...

 

Täna taastun matkast, korrastan varustust, kuivatan kõike, mis oli kaasas ning valmistun homseks, sest siis algab kool jälle suusatamisega :D. Nüüd algavad ka ettevalmistused Lillehammeris toimuvate Noorte Olümpiamängudeks 2016. Sellest kujuneb ka üks tore ja vahva kogemus, sest meie majutus on telkides!

Vahvaid seiklusi ja parimat,

Liis

Nyttårsball 2016...New Year´s ball ehk siis Uue aasta ball Elverumis!

Nädalavahetus algas reedel ühise bowlinguga, mis tähendas siis seda, et välistudengite eest hoolitsevad tudengid korraldasid meile meelelahutusliku õhtu. Meie grupist olid peaaegu kõik kohal, tegime meeskonnad ja asusime bowlingut mängima. Üsna tore ja kaasahaarav oli koos midagi teha, arendada meeskonnatööd ning niisama tutvuda üksteisega. Õhtu lõpetuseks said soovijad mängida ka lasermängu, mis tähendas siis seda, et meeskonnad olid punased ja sinised, igalühel vestid koos laserrelvaga seljas ning eesmärk oli siis koguda nii palju punkte kui võimalik....samal ajal pidi kaitsma oma pesa ning muidugi tundima ka vaenlase pessa. Tegemist oli üsna adrenaliinirohke mänguga ning põnevust jagus piisavalt.

 

Laupäev oli balliõhtu, kus Norra Hedmark ülikooli tudengid panid selga kaunid-säravad kleidid ja viksid ülikonnad. Juba mõnda aega räägiti saabuvast ballist ja tegelikult ei pööranud ma erilist tähelepanu sellele, kuna ei võtnud kaasa just väga pidulikke riideid ning ei teadnud ka, et mida oodata. Olen viimase paari nädala jooksul vaid ju talveriideid või siis spordiriideid kandnud ning mõte kleidikesest ja kingadest tundus võimatu....

Igaljuhul telliti ekstra meie jaoks lisapiletid ja ka soodushinnaga ning kuna tundus, et peaaegu kõik meie grupist lähvad, siis vaikselt olin juba kahevahel... Viimasel hetkel lihtsalt läksin poodi, leidsin väikse musta kleidikese ja kingad, mis kujuures olid täiesti soodsa hinnaga ning nii jõudis ka ballipilet minuni...

 

Kristiina, Lara ja mina, valmis ballile minema....

 

Laupäevases päevas oli põnevust piisavalt ning viimaks olid meil kõigil soengud peas, meigid tehtud ning pidulikud riided seljas. Kuna teadsime, et ball algab kell seitse, siis jõudsimegi kohale umbes kella seitsmeks....Pidu toimus Thon Hotel Elverumis. Peole sissesaamiseks küsiti ka ID-d, nii et siin on vaja ID kaarti ikka igalpool kaasas kanda....saabusime peosaali, kus ootas meid tervitusjook ja valisime endale siis istumiskoha, sest pidu algas väikse söögiga, kus pakuti sooja toitu, erinevaid snäkke ning minu lemmikuks kujunes maitsev lõhekala...  Muusikat mängis üks  šotiverd rokibänd KILTS, mille muusika oli teistsugune, samas kaasahaarav ja tegelikult vahva vaheldus tavapärasele muusikale. Peol siis söödi, tantsiti, niisama lobiseti ja natuke nägime ka noorte suhtumist pidutsemisse...

Kuna Norras on alkohol kallis, siis alati on enne mingit pidu kuskil istumine, nii et ka ballil saabujatest oli neid, kes olid juba väga joogised. Tüdrukud on üsna väljakutsuvad ja pressivad ennast ise poistele ligi, mis oli selles suhtes üsna harjumatu, et tegelikult peaks ju endast lugupidama....samal ajal poisid tõesti lihtsalt istusidki ja ootasid...vot nii käib siis sotsialiseerumine Norras.

 

Kõigest hoolimata oli meil lõbus, seltskond tore, lõime terve õhtu tantsu, nii et jalad mitte just päris villis, vaid varbad valusad ja lihtsalt nautisime kogu õhtut.

 

Kristiina ja Liis ballil 2016

Seega sain teist korda elus ballil käia ning tutvusin ka Norra pidutsemistavadega.

Homme siis matk ja ettevalmistused enam-vähem tehtud, ainult ilm läheb soojaks. Ilmamuutus on üsna jama, sest et olen ma ju saavutanud tasakaalu oma riietuses külma ilmaga, mis tähendab seda, et kui -20-lt tõuseb +2-ni, siis on veel keerulisem leida jälle see tasakaal, millega ei hakkaks ei külm ega liiga palav....samuti ka suuskadega on nii, et Matisega läbirääkides leidsime, et kindlam on mitte kasutada määrdeid, sest sula, nagunii meil on matkakott seljas ning ega grupi kiirus ka just kiire pole, sest kaks inimest grupist alles õpivad suusatamist! Kasutan siis enda füüsilist jõudu ja loodetavasti sulalumi ei kogune suusa alla....tänase õhtu sisustasin pakkimisega ning tundub, et kõik vajalik mahtus kotti....
 

Valmis talimatkaks 26.01.2016

Järgmiste lugudeni,
Liis

Ettevalmistused suusamatkaks...

Kuigi kolm päeva oli koolist vaba, siis tegelesin nii palju kui võimalik  suusatamisega. Ka paar õhtut tagasi mõtlesin korterikaaslase Niels´ga, et lähme päeva lõpetuseks suusatama. Igaks juhuks võtsin kaasa ka seljakoti, kuhu pakkisin siis eelnevas blogis märgitud ühepäevase matka asjad. Tol hetkel ei osanud veel arvata, et....

 

Jõudsime oma kodu läheduses asuvatele suusaradadele, temperatuur oli umbes -18 kraadi, päike veel paistis, sest kell oli umbes 15:00 ja alustasime rahulikult suusatamist. Muidugi infoks ka niipalju, et hetkel veel klassikamääret pole suuskadel, nii et enamik tööst teeme jõuga ja kui on võimalus sõita uisku, siis kasutan seda ja tegemist justkui puhkehetkega.... Igaljuhul sõitsime oma tuttavaid radupidi, vaatasime telefonist kaarti, mille olin eelnevalt pildistanud ja jälgisime ka silte. Õnneks viidastamine suusaradade kohta on üsna hea, sest näitab kilomeetreid järgmiste sihtkohtadeni. Nii, et siin meil ei ole, et 5 km või 10 km rada, vaid erinevate pikkustega distantsidest kokku pandud. Kuna vaatasime päikse järgi, et aega nagu on, siis valisime lõpuks teise raja, suusatasime edasi ning selleks, et veel põnevamaks teha oma matka pöörasime lõpuks ühele teisele teele. Antud rada oli üsna kehvas seisus, kitsas ning keset kuusemetsa. Tundus, et ainult laskume ja laskume ning vahelduseks jõudsime mõnusa metsamajakeseni, kust kihutasime mööda ja ikka laskusime ja laskusime... lõpuks ühes hõredamas kohas, kust vaatasin, et ahaa elektriliin, et vaataks kaardilt, kus oleme.... Siinkohal jäi suusaradadega kaart soovida, kuna elektriliini polnud märgitud kaardile....no umbes tee sirgjoonelisuse järgi võis eeldada kus oleme. Igaljuhul suusatasime ja suusatasime, lõppu ei paistnud, jalad juba külmetasid, pealamp oli kasutusvalmis ning vaikselt hakkas tekkima sisemine rahutus.... kuskilt kaugusest nägime linnatulesid ning suunataju järgi umbes eeldasime, et peame veel edasi minema ja mäest alla. Kuna päike loojus, siis ilm muutus veel jahedamaks, õnnek oli kaasas fliis, mille tõmbasin selga ja nii kõndisime juba mööda tänavaid. Sel hetkel tekkis küll selline lootusetuse tunne, et umbes tead kus oled, lõppu ei paista, tänavad ühesugused ning ikka ei jõua koju.... Siinkohal ei kahetsenud oma kaasavõetud varustust ning head suusakaaslast. Lõpuks kujunes meie lühikesest suusamatkast kolmetunnine matk ning hea oli koju jõudes soe dušs ja tassike teed....

 

Läbielatud lühikesest matkast kujuneb teisipäeval esimene üheöine suusamatk väiksemates gruppides, kus minu grupis on kolm naist ja kaks meest ning suusakogemus on seinast seina, samuti ka matkakogemusega ning grupis on ka üks tüdruk, kellel eeldatavasti ei ole inglise keel väga tugev ning tegemist üsna vaikse tüdrukuga (vaiksus võib tekkida keelebarjäärist), siis tegelikult keeruline mõista, mis tema peas toimub ning kas kõik on korras. Samas matkal on väga keeruline juhtida gruppi ja inimesi sellises olukorras. Ohutase on kohe kõrgem, sest puudub terviklik ülevaade matkaliikmetest. Meil tuleb teha terve nädalavahetuse jooksul mitmeid ettevalmistusi, et esmaspäeval panna kõik kokku ja teisipäeval siis hommikul kell kaheksa olla valmis selleks esimeseks väljakutseks. Ettevalmistused tähendavad seda, et grupp töötab ühtse meeskonnana ja mõtleme ühiste eesmärkide peale, samas tuleb seada ka individuaalsed eesmärgid. Grupil tuleb teha plaan A ehk siis strateegiline plaan sellest, et mis ja kuidas hakkab tehniliselt toimuma, samuti peame mõtlema ka tagavara plaanile B, sest välitingimustes on tegureid nii palju, mis mõjutavad sind ja gruppi. Põhivarustus on igal ühel oma, kuid kindlasti tuleb mõelda ka ühistele asjadele nt kahepäevane toit. Siinkohal on tegelikult toitumine, toiduvalmistamine ka üsna teaduslik kunst ning läbimõeldud tegevus. Aktiivtegevustega ja väljas matkates kulutab inimene kaks kuni kolm korda enam kaloreid. Matkale ei ole võimalik või ka vajalik igasugust toitu kaasa võtta, kuna oleks lisaraskuseks ja iga lisa kilo on määrav pikkadel distantsidel. Näiteks on vett sisaldavad puuviljad üsna vähepraktilised talvel külmaga, kuna miinuskraadide juures ju vesi külmub.... Grupiga mõtlesime oma kahe lõunasöögi, ühe õhtusöögi ja ühe hommikusöögi peale, et saaksime piisavalt kaloreid, oleks maitsev ning oleks kergem need eelnevalt n.ö. valmis küpsetada, kuivatada, et siis pakid väikestesse kotikestesse ning vastavalt söögikorrale võtad välja ja valmistad. Olulist tähelepanu peaks pöörama ka snäkkidele ning sooja vee joomisele, kuna sellega vähendab organismi energiavarude päris minimaalseks viimist enne laagrisse jõudmist.

Kaartide ettevalmistused

Selleks, et jõuaksime ikka sihtkohta kohale saime ka kaardid, mis olid 1:50 000 mõõtkavas ja seega 1 cm kaardil on 500 m looduses. Antud kaardil ei olnud suusaradasid, mistõttu joonistasime teise mõõtkavaga suusaradade kaardilt need maha. Siinkohal oli mõnus meenutada topograafiat ja pealegi kui poleks ise küsinud kaardi mõõtkava, olekski see jäänud tähelepanuta. Samas looduses on iga meeter oluline ja eriti mägedes, kus on kõrguste vahed suuremad, metsaalad koos lagendikega ning meie teisipäevasel matkapiirkonnas on ka üsna palju soid. Hetkel on antud piirkonnad jäätunud ning tavaliselt on sood tasasemad alad.

 

Oluline on ka mingil määral tunda oma piirkonda, kuna siis on võimalik planeerida laagrikohta. Siinkohal tulebki mõelda sellele, et kas ööbitakse telgis, lumeonnis või siis ehitatakse endale n.ö. kuuseonn. Need kolm võimalust on meil olemas ka teisipäeval ja sellest räägin siis pärast matka, et mis mida tähendab ning kuidas tegelikkuses on võimalik neid kasutada.

Järgmiste põnevate lugudeni ning jagan hea meelega ka oma teadmisi siin blogis, et siis hiljem kasutada seda ka oma enda analüüsiks ning kokkuvõtete tegemiseks.

Mõnusat pühapäevast lugemist,
Liis

Friluftsliv....outdoorlife...

Suusarajad...

Friluftsliv on sõna, mida eesti keelde on kuidagi keeruline tõlkida, leida õigeid sõnu. Tegemist siis vabas õhus toimuvate tegevustega, eluviisiga. Norras on ka ütlus, et kui midagi ei ole teha ehk oled vaba, siis mine välja....siinkohal tulebki seda mõista nii, et nii palju kui võimalik viibi vabas õhus ja tee midagi, näiteks suusata. Seetõttu ka mina ärkasin täna üles ja otsustasin, et teeks väikse suusamatka....kraade Elverumis näitas -19, mis on üsna karge. Mõtlesin, et proovin veidike riietusega mängida ning enda arust panin mõnusalt ja hästi riidesse, mitmeid erinevaid kihte...siis külm on ikka külm. Just suusasaapad on vähe soojahoidvad ning seetõttu oligi varvaste külmumine põhjus, miks plaanitavast pikemast matkast sai lühem, umbes 1,5 tundi matk.
 

Teel suusarajale koos seljakoti, suuskade ja keppidega pidas kinni üks auto, kus istus vanem paar, naisterahvas tuli välja ja rääkis midagi norra keeles. Ei tea kas ta hoiatas külma ilma eest, kuid kui ütlesin, et kahjuks veel norra keelt ei räägi, siis loobus. Igaljuhul armas ikka :). Samuti juhtus ka rajal, et olin üsna alguses ning jäin seisma ja lootusetus seisus, et kas minna tagasi või edasi, samal ajal jõin sooja teed kuni kaks vanemat härrasmeest sõitsid minust mööda. Kohe hakkasid huvi tundma, et kas kõik on korras jne....Norras on see tavaline, või vähemalt minu piirkonnas, et inimesed märkavad ja hoolivad. Tänu sellele olukorrale ja soojale teele otsustasin ikka edasi minna, kahele härrasmehele järgi. Kahjuks nemad kadusid silmist, aga ise sõitsin suusarada mööda edasi ja siis tuli jälle vastu üks suusataja ning nagu ikka tervitasime, mis sest et ei tundnud teineteist. Seega on hästi oluline viisakus, märgata teist ja tegelikult külma ja lumega on see eriti oluline, sest tekib ju külmumine üsna kiiresti ja isegi nii et, ise ei märkagi. Niisama näiteks rajal või metsas lehvitada oma tuttavale pole mõtet, sest keegi teine võib mõelda, et vajad abi!

 

Igaljuhul jõudsin ilusti raja lõppu, rahul sellega, et võtsin kaasa termosega teed ning lisaks ühe fliisi, mille panin kohe seisma jäädes selga ja sain hoida omaenda kehasoojust. Ka päevamatkade puhul peaks igaksjuhuks kaasas olema termosega soe jook, natuke snäkki, mõned riided, kui minna lõunaajal, siis ka juba pealamp, kui millegi pärast peaks sõit pikemaks venima, supper oleks ka GPRS või siis kaart kompassiga, täislaetud akuga telefon ja kui võimalik siis ka telefoni kaasaskantav lisalaadija, sest külmas ju tehnoloogilised vahendid saavad kiiremini tühjaks. Seega on seljakott ja termos üsnagi igapäevasteks tarbeesemeteks kujunenud siin Norras.

 

Minu valgusekiir lumisest metsast...

 

Nüüdsest ongi veel enam vabade päevade eesmärgiks saada jagu norra keelest, mis ikka korralik pusimine. Loodan, et varsti enam ei jää täbarasse olukorda kui mõni norrakas küsib midagi või pakub abi! Nende toetus on heatahtlik olnud, aga kahjuks ise ei ole saanud samaga vastata.

 

Eile külastasin ka Elverumist umbes 30 km kaugusel asuvat Hamari, mis on siis natuke suurem linnake. Seal oligi eesmärk selle kohaga tutvuda ning registreerida ennast ka politseijaoskonnas, sest Elverumis meil sellist võimalust ei ole....igaljuhul oli tegemist mõnusa linnakesega ning mõnel soojemal ajal tuleb kindlasti tagasi minna, et vaadata mida Hamaril veel pakkuda on!

 

Hamar



 

Mõnusat nädala jätku!

 

Tervitades,
Liis

Tähelepanekud riietumisest ja muljed suusatamisest!

Olen tagasi jõudnud riietumise juurde, sest antud teema on ikka korralik teadus ja alati tuleb läheneda individuaalselt. Seega järgnevalt kirjeldan lühidalt, miks see on oluline ja mida jälgida.



Kuigi Eestis on ka ikka mõnusat talveilma, siis Norras olen õppinud riietumise kohta juba üsna palju nädala jooksul. Ilm on üsna muutlik tegur, mistõttu peab valmis olema kõigeks ning kõige olulisem nipp selle juures on võimalikud erinevad kihid. Just tänase päevaga muutus see teema palju selgemaks ning enda jaoks ka veel olulisemaks. Siinkohal pean silmas just seda, et õige riietusega ei hakka väga higistama ning samas ei tohi ka külmetada. Kui teha aktiivset sporti, või matkata nt suuskadega, siis kogu keha peaks olema paraja soojusisolatsiooniga ning alati peaks olema võimalus lisada juurde riiete kihte kui on puhkepausid või siis kogu grupi liikumistempo on aeglustunud. Minu puhul on kõige tundlikumad sõrmed ja varbad, mis võivad külmas niimoodi külmetuda, et ise ei pane tähelegi, kuna tervel kehal võib siiski soe olla. Üsna kiiresti suudab minu keha külmuda ja samas ka soojeneda, mis on tegelikult häiriv, sest pean pidevalt jälgima ja mõtlema, et kuidas käituda. Üks päev käisin suusatamas ja tegelikult nagu ei tundud väga midagi, kuid koju jõudes sain aru, et oi väiksed varbad on üsna tundetud juba. Kuna meil siin tulevad ka suusamatkad, siis kahjuks suusasaapad on väga külmatundlikud ning alati ei saa mitut paari sokke alla panna ja ega see pole ka otstarbekas. Saabas ei tohi olla kitsas ning ka liiga suur, mistõttu paljude sokkide jalgapanek ei pruugi anda soovitud tulemust. Kuid siinkohal jõudsin tänasel suusamatkal nii kaugele, et merinovillast keskmise paksusega sokid, säärekaitsmed ning juba oli tunda kuidas ühe detaili lisamisega tegelikult sain palju soojust juurde ehk siis pikema perioodi jooksul hoida oma varvaste temperatuuri normaalsena. Üheks võimaluseks on ka muretseda  suusasaabaste kaitsmed, mis peaksid hoidma siis soojust veel enam. Jalgade kogusoojusega on nii, et muretsesin endale villasest materjalist bokserid, mille peal kasutan pikka pesu ning siis suusapüksid ja viimaseks kihiks peaksin võtma veel ühed paksud püksid, et kui on näiteks paigalseis, siis saab pükstele peale tõmmata ja ikka säilitada oma kehasoojuse. Samas on üheks võimaluseks ka see, et kuna soetasin paksemad murdmasuusapüksid, siis need võiksid olla matkal viimaseks kihiks ning lõpuks siis paksud püksid. Keha soojas hoidmisega on veitsa keerulisem ning hetkel veel aktiivtegevusteks pole väga head kombinatsiooni leidnud. Kasutan küll suusajopet, mis peaks olema hingav ja mugav aktiivtegevusteks, siis ikkagi on sellega palav, kehatemperatuur tõuseb ning hakkad higistama. Kuigi see on üllatav, siis olen mõelnud isegi variandile, et kasutan oma soojapesu kombinatsiooni, panen peale oma tuulejaki ning lõpuks siis veel ühe kihi sooja hoidva nt sulejope. Kuigi mõte juba tuuleka kasutamisest tundub külm, siis peab proovima!

Kinnastega on nii, et ega ühest paarist ei piisa ja jällegi tuleb enda jaoks välja töötada süsteem, kus oleksid mitu kihti....esimene kiht on mul näiteks õhukesed nutitelefoni kasutamiseks mõeldud kindad, millele hetkel olen peale pannud eestimaised käpikud, millele tegelikult parimal juhul peaksin lisama veel viimase kihi n.ö. kilekindaid. Kuigi tänapäeval on võimalik soetada endale erinevaid uhkeid kindapaare, siis tundub, et kõige esimese ja olulisema kihina on hinnalised vanaemade kootud käpikud ja sõrmikud.



Eelnevalt sai siis üsna pikk kirjeldus riietumisest, aga väljas viibides ja “outdoor” eluviisi juures on  tegemist väga olulise faktoriga. Ega ilmaasjata ei öelda, et pole halba ilma, vaid kehvasti valitud riided...järgnevalt siis näidis minu hetke kombinatsioonidest, kust puudub siis kõige pealmine kiht.



Minu kihiline riietus....

Täna oleks pidanud olema meil esimene ühepäevane suusamatk, aga temperatuur väljas näitas -22, nii et päevaplaan muutus. Esialgu oli meil tund ruumis, mille järel läksime välja erinevaid harjutusi tegema suuskadel ning saime katsetada oma riietust. Tegemist oli üsna põneva hommikupoolikuga, kuna esiteks sumpasime umbes 40 cm lumes, mängisime hobust ja ratsaniku, nii et mina vedasin ühte Hollandi tüüpi, kellel kusjuures suusad teist korda all, tegime erinevaid võistlusi ning mängisime ka kulli. Esmapilgul tundub kirjeldusest, et tegemist ehk väga mänguliste tegevusega, siis tegelikult on kõigel sellel ka laiem eesmärk. Antud mängudega õpime valitsema siis enda tasakaalu, suuski ning kasvatame grupitunnetust. Kogu protsess on oluline ka selleks, et areneks eestvedamis-juhtimisoksus. 

Sportlikud harjutused suuskadel...

Kõigele sellele järgnes siis puhkepaus ning lõpuks kauaoodatud matk. Juba harjutamiseks panime päevamatka jaoks mõeldud seljakotid selga ning ausaltöeldes vajab küll harjutamist.  Pole ma ju väga seljakoti inimene, kuid kõik oleneb ka seljakotist, seljakotis jaotatud raskusest ning sellest, et missuguseid tegevusi teha. Igaljuhul asusime kõik pikas rivis suusatama ning lõpuks palus meie juhendaja mul siis teistele ka näidata uisutehnikat….mitte et ma just väga proff oleks, aga vahva ikka midagi teistele õpetada! Siinkohal meenusid kõik need Haanjas veedetud aastad, sõidetud kilomeetrid ja isegi suusatrennid.... Lõpuks tegime paar ringi, sest ette antud ajast olime kiiremad, samas seljakotiga suusatamine vajab harjutamist…..kindlasti on suuskadel matkates kiirus aeglasem, tehnika veidike teistsugusem, suusad laiemad, kepid madalamad ning eriti suures grupis peab jälgima ka teiste kiiruseid.

Minu Norra suusad...

Tänane harjutuspäev oligi justkui sissejuhatus järgmise nädala matkaks, kui veedame ka esimese öö väljas! Seega nende vabade päevade jooksul, mis on alles jäänud järgmise nädalani, tegelen oma riietusega, seljakoti pakkimisega ning mingi aja pärast peaks määrima ka suuski!

Igaljuhul naudin suusatamist ja tegemist tõsiselt hea liikumisviisiga, kuna tunned kuidas kogu keha on füüsiliselt aktiivne ning kui aus olla siis nii mõnigi lihas andis õrnalt tunda pärast esimest suusatamist..... Suusatamine koormab tervet keha, teevad ju 90% lihastest tööd. 

Talviseid hetki ja mõnusat olemist!

Liis

Velkommen!- Teretulemast!

Viimasest blogi postitusest on möödas pea kaks aastat ja nüüd on jälle aeg asuda kirjutama oma mõtteid ja tähelepanekuid Norra kohta. Pikalt mõtlesin, et mida ja kuidas teha ning leidsin, et tore on siiski jätkata traditsiooni ja jätkata just sealt, kust pooleli jäi. Seetõttu Norra jaoks uut blogi ei teinud....on ju elus kõik niigi omavahel seotud ning enda eelnevatest eluperioodidest on palju, palju õppida, mida uude perioodi kaasa võtta. Minu jaoks ongi Norra justkui järgmine samm siin kirevas elus, kuna tegemist üsna aktiivse, talvise õppeprogrammiga!

Oslo kõrgustest

Eesmärk on kirjutada siis enda igapäevastest tegemistest Norras, välja tuua vahvaid ja toredaid seiku ning märgata siinses kultuuris erilisi vaatenurki ja huvitavaid seoseid Norra ja siinsete inimeste ning kultuuriga.

 

Miks ütlesin juba siinsetega on sellepärast, et olen nüüdseks juba sisseseadnud ennast Norra Elverumi, mis on siis Oslo Gardemoen lennujaamast 96 km kaugusel. Väga mugav ongi lennata Gardemoen lennujaama Norwegian airlines´iga (https://www.norwegian.com/)  ning edasi saab sõita ekspressbussiga (https://www.nor-way.no/nb-NO), mis sõidab iga tunni tagant ning jõuab ilusti 1 tunni ja 15 minutiga kohale... Kui tulla autoga, siis eestlastele on kindlasti kõige mugavam näiteks laevaga Rootsi ja sealt siis otse Norra sõita...kindlasti on autoga mugavam, et nt. talvel saab kaasa võtta talvevarustust ning ka toitu. Muidugi lendab Norra ka Ryanair, aga lennujaam asub Oslost teiselpool ning nagu ikka odavlendude lennuajad pole nii mugavad. Igaljuhul oleneb kõik enda soovidest, tahtmistest ning võimalustest. Kindlasti on Norras palju avastamisrõõmu!

 

Glomma jõel

Elverum asub Hedmark piirkonnas, mis on maakond kohe Rootsi piiri ääres. Rahvaarv on umbes 20 000 ringis ning siin asub siis ka Hedmark University Elverum campus. (https://eng.hihm.no/) Jalutuskäikude jooksul olen siis jõudnud juba vähemalt pool Elverumist läbi jalutada ning tundub, et tegemist hubase linnakesega. Elverumist voolab läbi jõgi Glomma, keskuses on nii mõnigi pood- kaubanduskeskus ning kohe elukoha läheduses on üks vanimaid puukirikuid, millest ületee jääb haigla. Seega on tegelikult kõik jalutuskäigu kaugusel. Oleme jalutanud ka siin eramajade vahel ning siiamaani tundub, et norrakad on sellised avatud ning majadel on väiksemad aiakesed, akendel pole suuri pimedaid kardinaid ja valgust on igal pool. Ühel õhtul oligi jalutuskäik justkui muinasjutus, sest siis sadas ka laia lund ning ilm oli üsna soe ja majakeste juures põlesid tuled ja aknad olid avatud....

 

Norras olen siis viibinud nüüdseks juba ühe nädala ja selle ajaga on toimunud ikka päris palju. Esmalt siis minu teekond siia võttis aega terve päeva ning üldiselt transport sujus. Kõige ebameeldivam oli ehk lennujaamast välja astuda kui vastu võttis krõbe külm. Kahjuks hilines ka buss meeletult ning lõpuks kui bussi sain, siis nautisin sooja. Kuna on talv, siis ettenägeliku inimesena olin ostnud pileti hilisemale bussile, kuid õnneks lendudega kõik sujus ning pagasi sain kenasti kätte, mistõttu hilisemat bussi oleks pidanud ootama pea kaks tundi. Norras on õnneks võimalus, et kui sul on pilet hilisemale bussile ja kohti on, siis saab ka varasemaga sõita. Bussijuht piletit ei küsinud ja ilusti ladus kõik pagasi bussi ning mainisin igaks juhuks, et lähen Elverumis maha. Norrakad hääldavad sõna Elverum teistmoodi, mistõttu õige koha leidmisega oleks olnud nii või naa tükkmaad tegemist.

 

Igaljuhul lõpuks jõudsin kohale ning mind võtsid vastu siis paar Norrakat, kes siis olid meid toetavad tudengid. Tol õhtul oli ootamist veel ning selgus, et siis elamine on linna teises otsas ning sinna minekuks võetakse takso ja oodatakse kõik ära, kes samas kohas hakkavad elama.  Siinkohal siis ongi nii, et elan rohkem kortermajatüüpi elamises, kus mul on kaks korterikaaslast veel enda kursuselt ning elamine on täitsa hubane, soe ja endal on ka suur avar tuba. Igatahes on tegemist sooja kohaga, kus olemas ka rõdu! Minu korterikaaslased ongi Belgiast ja šveitsist ning teisel korrusel elab siis ka meie grupist kolm inimest, kes ka Eestist, šveitsist ja Ukrainast. Igaljuhul on kokku sattunud tore seltskond, kellega koos siis jagame oma elukogemust ning õpime teineteiselt.

Võrreldes teistega on meil kooli kõndida üle jõe 3 km, mida olemegi siis nädal aega iga päev harjutanud! Kõndisime ka -20 kraadiga.
 




Hedmark University, Elverum campus

Kool on suur ja uus ning eks sellega tutvumine võtab aega. Koolipäevad üsna normaalse pikkusega, sest üllatus-üllatus Norra tavaline tööpäev on 7.5 tundi pikk. Kursus on väga rahvusvaheline ja erinevas vanuses tudengid, mis loobki huvatava koosluse ning annab suurema võimaluse silmaringi avardamiseks. Minu kursusekaaslased on siis pärit: Šveitsist, Belgiast, Hollandist, Ukrainast, Saksamaalt, Tšehhist, Šlovakkiast ja Eestist.  Üks meie erinevus on rahvus, kuid kõik õpivad oma kodu ülikoolides ka täiesti erinevaid erialasid nt. spordist toitumiseni. Seega ühistel matkadel ja väljasõitudel saamegi kasutada oma erinevaid teadmisi ja oskusi ning sellega siis ühiselt grupitegevused edukalt lõpetada.

 

Esimene suusatund

Eelmine nädal olidki meil rohkem sissejuhatavad ained, et rääkida õppetööst ning sellest mis ja kuidas edasi. Praktilise tunnina tegime juba murdmaasuuskadega harjutusi harjutusväljakul ning nii palju taustainfoks, et on neid, kes on varem suusatanud ja on ka kursusekaaslasi, kes said esimest korda murdmaasuusad jalga. Seega on tase seinast seina ning mina võin olla uhke ja tänulik oma kehalisekasvatuse õpetajatele ja tundidele, sest kõike tuleb nüüd kasutada siinses talispordi aines. Igaljuhul pidime ka uisutama minema ja selle tarbeks muretses igaüks endale uisud. Seega sain endale täitsa oma uisud. Kahjuks on see nädal olnud väga külm -15 ja -20 vahel, mistõttu uisutund jäi ära. Tol päeval oli isegi vist uisuväljakul -22 kraadi. Järgmine nädal algabki meil mingi päevase suusamatkaga. Igaljuhul peab kooli suuskades minema ning matkariided peaksid seljas olema ja kaasas siis matkakott päevavarustusega.

Minu esimesed personaalsed uisud

Kuna kavas on ka murdmasuusatamine, siis meil kursusejuhendaja umbes mainis soovitusena, et äkki võtate suusad koju kaasa. Loomulikult haarasid enamik sellest võimalusest kinni ning nüüd nädalavahetusel olemegi käinud grupiga suusatama. Meil siinsamas lähedal asuvad mõnusad keskmise raskuse ja pikkusega susuarajad! Norras on kasutusel ka väga hea üleriigiline kaart radade kohta, kus saab valida piirkonna ning siis koha, kuhu sooviks suusatama minna. Kaardil on näha erinevate värvustega radu, mis näitab siis seda kui värsked on rajad. (http://skisporet.no/hedmark/elverum)  Eile käisin siis üle pika aja esimest korda suusatamas ja tegin soojenduseks mõned üksikud ringid tänavatel. Siis täna läksin grupiga kaasa ja kuna tase on väga erinev, siis -18 kraadi jaoks oli suusatamine natuke liiga pikk. Olin küll ilusti sissepakitud, muretsesin endale ka veidike paksemad suusapüksid, soojad bokserid, millega oli ikka mõnus suusatada. Aga kuna tempo oli üsna kõikuv, siis tegelikult külm näpistas ikka tihti. Siinkohal mõistsingi, et oluline on säilitada ühtlane tempo ning mitte lasta kehal jahtuda ja soojeneda. Õnneks on suusarajad vaid mäest üles ja pärast allatulemise rõõm ning koju saab kiiresti. Ka suuskadest niipalju, et suusad ei ole sellised kitsad, nagu Eestis oleme harjunud, vaid veidike laiemad ning raskemad. Nende suuskadega ongi siis eesmärk ka käia matkadel! Selleks, et suusad liiguksid kenasti pidime vana määrde maha võtma (kõik koos muidugi) ja soetasime paari peale uued määrded. Nendega siis tegeleme esmaspäeval ja õnneks on mul skype abi enda käest võtta, nii et päris 0 teadmisi pole. :)

 

Suusatamine -18 kraadiga

Riietuse osas nii palju, et muretsesin endale erineva paksusega merinovillast pesusid, mida nüüd kombineerid vastavalt ilmale. Iga asi tuleb praktiliselt läbi proovida, sest sellised teemad on väga individuaalsed. Tõesti soovitan ikka soetada korraliku pesu, sest näiteks siinsetes tingimustes hakkad kõrgelt hindama õiget riietusmit. Ka külmavares võib siiski soojalt ja mõnusalt nautida karget talveilma!

 

Liikluskultuuriga olen ka siin väga Rahul, kuna jalakäijana on üsna ohutu ringi liikuda. Autojuhid arvestavad juba pikalt jalakäijaga ning ei pea muretsema, et äkki keegi kihutab sinust üle. Üks päev kõndisin tee ääres suuskadega ning mööduvad autod võtsid mõnusalt hoo maha ja sõitsid minust kui jalakäijast nii suure kaarega mööda kui võimalik. Samuti ülekäigurajale lähenedes toimub peatus ikka tükk maad enne ülekäigurada, mitte viimasel hetkel.

Elverum Kirke

 

Nädal on möödunud lennates ning tegemist on olnud omajagu. Aega võtab juba see riietumine, riiete vahetamine ning valmistumine siis kas matkaks, suusatamiseks või jalutuskäiguks. Kõige sellega on ka isu meeletu ning kooli võtamegi oma söögipakikesed kaasa. Kindlasti järgnevate postituste jooksul kirjutan veel täpsemalt eluolust ja inimestest.

 

Nüüd siis mõnusat nädalavahetuse jätku!

 

Liis