Igapäevased tegemised kuldsel sügisel.....

Väljas ulub tuul, õrn vihmasabin ning aknast välja vaadates paistab vaid pilkane pimedus- kõik see on märk sellest, et sügis on saabunud.... Sügises on palju erinevaid värve looduses ja mõnusa valgusega päikesesära, mis paistab raagus puude vahelt. Kõike seda soojendab küünlavalgus ning kuum tee või kakao! Pilkase pimeduse ja porikuuga saabus ka sügavam enesesse vaatamise aeg ning tõesti on tunda ka enam hingede maailma...viimasel ajal olen märganud enda ümber väikseid juhtumisi, mis lihtsalt juhtuvad ja hellitavad südant ning teritavad mõistust...seega tuleb osata vaid märgata!

 

Ujumiskoht sügisvalguse käes....

Vahepeal oli lühike-lühike paus fjordides suplemisest, sest avastasin üsna sügava haava jalatallalt, mis eeldatavasti tekkis vette minnes kividelt. See aeg oli üsna harjumatu, sest sisemiselt justkui tahtsin ujuma minna, kuid tehniliselt ei saanud ja pidin harjuma ka sellega, et hommikul ärgates on väljas ju nüüd kottpime. Päike küll tõuseb seitsme-kaheksa vahel, kuid oma iga hommikust ujumist pean siiski varem tegema ning järsku langes ka temperatuur ja on juba varahommikuti 4-5 kraadi vahel või veel külmem. Kuid eks alati leiab vabandusi ja nii otsustasin, et kuna ilmad on juba üsna nullkraadi ringis, siis hommikust ujumist jätkan vähemalt ülepäeviti ja nii leidsin kompromissi tehniliste võimaluste ja enda ujumisharjumuse vahel. Uurisin veel enam talisupluse-ujumise kohta ning otsustasin jätkata nii kaua kui võimalik ja täielik eneseületus oleks kui jätkan "ujumist" ka südatalvel. Seega igapäevaselt võitlen ikka külma veega ning mida siis annab mulle hommikune ujumine?! Üks olulisemaid asju on enesekasvatus ja distsipliin, sest hommikul külma vette ujuma minek soojast voodist on igakord eneseületus ning väike katsumus. Kuid see on oma mugavustsoonist väljatulek ning tegelikult pärast kolme kuud igahommikust ujumist on saanud sellest üks tore harjumus ja vajadus. Teaduslikust aspektis taliujumine tugevdab immuunsüsteemi, parandab keha sooja-külma regulatsiooni ning palju muudki...minu jaoks on kõige olulisem ehk vaimne kasvatus ja hommikune energialaeng. Nüüd kui vesi on ikka palju jahedam, siis see tunne on kümneid kordi võimsam kui suvel, sest keha kiheleb, vees tunned kuidas külm võtab läbi iga ihuraku ja just see võimas tunne, mis süstib ka endasse võimu ja jõudu on see, mille pärast seda teen!

Näide sooja ja külma dušši kasulikkusest....

Vabadel päevadel olen käinud Oslo ümber matkamas ning üks päev jõudsin lõpuks kuulsasse Holmenkolleni piirkonda. Nüüd ei jõua ära oodatagi, et seal oleksid mõned talvised võistlused ning kindlasti talvisel ajal on see piirkond väga mõnus suusatamiseks, jooksmiseks ja niisama matkamiseks. Kasutasin võimalust ning metsas matkarajal korjasin söömiseks veel viimaseid suuri mustikaid. Üldjuhul on teerajad ilusti märgistatud ja isegi kui piirkonda ei tunne, siis siltidel on ilusti märgitud mitu km järgmise kohani ning saad ise valida kui pikale rajale lähed, sest neid radu hargneb alati palju igasse suunda.



Matk Holmenkolleni piirkonnas....

Oma viimasel vabal päeval viibisin matkal, mida alustasin üsna hilja ning arvestasin, et umbes 17-20 km võiks olla ja kui astun reipal sammul, siis peaksin tagasi koju jõudma enne pimedat. Igaks juhuks võtsin ikka kaasa pealambi ja kompassi, et kui midagi peaks juhtuma. Pärast koolimatkasid ongi teatud varustus elemantaarne minu seljakotis isegi kui lähen päevamatkale. Enam-vähem planeerisin matka ette ning lõpuks asusin teele imeliste vaadetega Oslole ja Oslo fjordidele ning ükshetk leidsin ennast keset raba, vesi üle saapasääre ja siis sain aru, et mingi hetk olin keeranud rajale, mis tähistab talvel suusaradu...seega talvel oleks võimalik seda rada läbida, aga teistel aastaaegadel üsna keeruline....no vot siis. Üksinda keset metsa, väsinud, veidike näljane, sest polnud veel pausi teinud ning lihtsalt juba tüdinenud, kuna lõppu ei paistnud kuskilt....sel hetkel hakkasin esimest korda elus endaga rääkima, isegi laulma ja lihtsalt ennast turgutama ning enda valikuid edasiliikumisel kiitma. Sain aru ka, et kui tahan koju jõuda enne pimedat pean edasi liikuma ning üheks suunanäitajaks oli päike, lõpuks jõudsin autoteele ja kaardilt vaadates sain aru, et see tee viib tagasi mäkke, mida ma kohe kindlasti ei tahtnud, sest oleksin pidanud kuskilt ringiga kõndima tagasi metroopeatuseni....ühesõnaga otsisin võimalust, et oma vaistu järgi keerata lõunasuunda mingilegi metsarajale ning hakata lähima metroopeatuseni kõndima....Oslos ongi see hämmastav, et lihtsalt istud metroosse ning isegi esimeses tsoonis avaneb nii palju matkavõimalusi...Minu matk läbis ka piirkonda, kus oli tehtud metsaraiet ja iseenesest saan aru, et aegajalt on vaja seda teha ja kes teab, mis eesmärgil, kuid ikkagi minule kui matkalae oli nii kurb vaadata kuidas ilus kuusemets oli maha võetud....igaljuhul rajal tundsin rõõmu mõne üksiku matkaja üle, kes vastu tuli ja kohe tekkis kodusem tunne ning tunne, et pole üksinda....terved perekonnad on ikka vabadel päevadel alati välja tulnud, kes jookseb või kõnnib ja kõigil suured seljakotid seljas!



Frognerseteren piirkond....

Tööd olen siin Norras juba üsna mitmeid kuid teinud ning füüsiliselt-vaimselt üsna kurnatud, siis oktoobri lõpp ja novembri algus saan veidikeseks siit eemale sõita. Suund on muidugi Eestisse ja seal on ka mind juba ees ootamas üks matk Lätis - Gauja national park  Līgatnest Šiguldasse 30 km ja plaanitud on ühepäevaseks matkaks rahvusvahelise grupiga. Tegemist on lätlaste korraldatud matkaga ning täiesti tasuta saab ühineda.
(https://www.facebook.com/events/1890592111170087/). Seega kui on kellelgi huvi, siis võib vabalt ühineda ning ühendust võtta....koos minek ja tulek ikka palju mõnusam ja ka soodsam. Teiseks suureks ettevõtmiseks Eestis on kooliasjadega tegeleda ja vaadata, mis kuidas edasi. Samuti pean võtma ka aega puhkamiseks, kuna tunnen juba vajadust selle järgi ning kohe kui tagasi Norra jõuan, siis algab jälle kiire periood töö juures, pikad päevad ning enamik päevasid väljas jõululaadal, mis teeb tööpäevad küll huvitavaks, kuid üsna kurnavaks, sest kõigele lisaks tuleb võidelda külmaga....ning ka professionaalsete varastega!

Talv on pime aeg ja vägatihti tahab motivatsioon kuhugi kaduda ning tahtmist pole asjadega tegeleda, siis olen seadnud enda jaoks ka mõned väiksed eesmärgid, mis peaksid toetama järgmise aasta suuremaid eesmärke:
*jätkata suplemist-ujumist ning ajapikku ka miks mitte taliujumisega tegeleda (selleks pean õppima ka päris õiges tehnikas ujumist, sest kui aus olla, siis ujumistehnikat pole ma kunagi väga harjutanud),
*liikuda igapäevaselt nii palju kui võimalik (aktiivsustase kellas peaks 100% täis saama) ning jälgida ka polari treeningkava nii palju kui võimalik ja vastavalt enesetundele teha parandusi,
*matkata nendel päevadel kui võimalik ja enda jaoks koguda kilomeetreid, et valmis olla uuteks väljakutseteks.

Kuna olen nüüd varsti Eestis üsna pikalt ning mingi raamistik on olemas, kuid suuri plaane ei tee, siis igaüks kellel on midagi mõttes või tahab kokku saada, võib ühendust võtta! Olen olnud küll pikalt eemal, kuid aegajalt ikka mõtlen elule, mis Eestis toimub ning jälgin uudiseid ja nt. presidendi valimisi! Seega usun, et igaüks meist on oma elu edasi elanud, kuid ega me sellepärast ei pea olema nüüd kaugeks jäänud. Oluline on salvestada ühiseid väikseid hetki ning hoolida üksteisest sellises kohas ja ajas kui võimalik!

Selle blogipostituse kirjutamine on aega võtnud nädalakese, sest pimedus on kurnav ning enamasti kasutan oma vaba aega hommikul ja õhtuti vaid koju ning magama. Eks praegusel ajal tulebki hoida energiat, sest pikk talv on veel ees ning vaimselt ja füüsiliselt üsna kurnav, võrreldes suve ja kevadega! Nagu karud, siis ise sooviks ka aegajalt jääda talveunne, kuid tegelikult on vaja nii palju asju ära teha igapäevaselt, et magamiseks tuleb võtta täpselt nii palju aega kui võimalik ja vaja! Igaljuhul mõnusalt sooja sügise jätku ning sisemist energiat igapäevasteks tegemisteks! :)

Parimat,
Liis

21,1 km Oslo poolmaratoni ja üks suur naeratus




Õnnelik- poolmaratoni medaliga

Paar päeva on möödas poolmaratonist ning nüüd on minu jaoks esimene puhkepäev pärast jooksu! Eile õhtul tundsin küll, et nüüd kohe varsti on kõik, enam ei jaksa üheksatunniseid tööpäevi teha ja tahaks lihtsalt olla! Täna siis lõpuks aeg iseendale ja natuke mõtete kogumist 17. septembri Oslo poolmaratonist! 

 

Poolmaraton algas ajaliselt päeval kell 13.30 ja minu grupi start kell 14.00, mistõttu oli aega terve hommik ning sain ilusti võtta viimase hetke praami. Kuna start ja finish olid cityhall´i juurest, siis kasutasin võimalust ja viisin oma asjad töö juurde, kus siis ka hea mugav kasutada tualetti. (Närvidest tingituna tegib alati suurem vajadus käia tihedamalt WCs) Eelnev öö möödus muidugi üllatavalt rahulikult, ärkasin juba kuue ajal ja nagu ikka käisin tegemas hommikust ujumist, mis värskendas, karastas ja lõõgastas lihaseid! Sellele järgnesid joogaharjutused ning samal ajal tõusis ka päike sadamas, mis oli siis imeline algus päevale! Hommikusöögiks tegin suurema koguse kaerahelbeputru erinevate seemnetega ning jõin paar tassi kohvi! Kuna mul aega oli piisavalt, siis vedelikku võisin tarbida üsna palju ning viimaseks võtsin veel ühe magneesiumkapsli rohke mineraalveega. Praamipeal sõin banaani ning enne starti vist ka ühe energiabatooni. Igaljuhul oli natuke ärevust põues, sest isegi juuste sättimisel käsi värises ning nägin tõsist vaeva, et need valmis saada....natuke ärevust on isegi mõnus ja samas see ärevuse tunne nagu kannustabki enam ja paneb justkui rohkem keskenduma sellele, mis ees ootamas! Nesoddtangeni bussipeal nägi üks eakas bussijuht mu numbrit ja siis rääkis, et ta ise on jooksnud Oslo poolmaratoni mingi 20 korda! Mul oli, et wow....kui tema suudab, siis suudan ise ka! Ühesõnaga vaimselt olin üsna kindel endas, et lähen rajale ja teen selle ära, kuid veidike kahtlesin füüsilises vastupidavuses.




Tööl ja töökaaslase Anett´iga...

Minu suurimad fännid olid imearmsad töökaaslased, kes kahjuks saatuse tahtel pidid tööl olema ja ei saanud kaasaelama tulla, kuid kui käisin töö juurest läbi, siis toetasid kallistuste kui ka hea sõnaga ja see juba oli nii motiveeriv. Minu töökoha omanik jooksis ka poolmaratoni ning tal abikaasa kõndis 10 km, mistõttu oli ühine teema lausa olemas ja toetasime üksteist hea sõnaga! Kuna oli võimalik võistlust jälgida ka Ultimatelive app-iga, siis teadsin, et keegi kuskil ikka jälgib ja elab kaasa, ükskõik, mis kohas või kui kaugel on! Seega ei käinud kordagi läbi tunne, et olen üksi ja mul pole totejaid....üks tuttav tuli isegi viimasel hetkel starti ja soovis edu, mis viis mõtted mujale ja taandas ärevust....

 

Jooksu alustasin üsna viimasest koridorist ning oma päris starti pidin ootama pikalt. Kui lõpuks olin rajal, siis paistis päike lagipähe, must asfalt kiirgas kuumust ning pidasin meeles, et ära jookse alguses väga kiiresti, vaid oma tempos. Eelnevatel päevadel sain päris mitmetelt inimestelt nõuandeid ning oma mõtetes pidasin kõik meeles. Proovisin joosta endale tunduvas normaalses tempos, kuid seda valida oli üsna keeruline, kuna kõik jooksid minust mööda ja mul oli, et kas olen tõesti nii aeglane, kas tõesti kõik on nii head, või mis toimub.....totaalne segadus! Igaljuhul oli esimeseks eesmärgiks joosta selles tempos 10 km ja pärast seda iga 4-5 km tagant tõsta tempot, kui energiat piisavalt! Igas joogipunktis jõin vett, ainult vett, ühes kohas sõin ampsu mingit energiabatooni-mõnus väike amps oli ning kuskil krabasin endale ühe suutäie mingit magusat jooki, mis ehk andis energiat, kuid tahtsin tegelikult vaid vett....magneesiumkapsli unustasin igakord joogipunktis võtta ning lõpuks sain aru, et järgmises pean võtma, muidu kes teab....kapsli sees oli pulber ja enne joogipunkti juba mõtlesin, et proovin jooksu pealt selle pulbri sealt kapsli seest kätte saada ja kohe siis joon vett peale...kuid pole ju harjutanud jooksu pealt joomist ja söömist, nii et lõpuks olid kõik kohad magneesiumi täis...sellegi poolest õnnestus natuke pulbrit kätte saada ja krambid jäid tulemata!!

 



Jooks numbrites....

Kuid kui nüüd rajast rääkida, siis esimene osa oli täitsa ok, Oslo maratoni teine pool on ümber Opera hous´i kuskil ehitusplatsil, konteinerite vahel, mis ei jäta linnast just eriti toredat muljet ja see koht oli tüütu...päike paistis lagipähe, mitte midagi polnud vaadata ning lihtsalt jooksid. Sellest hetkest alates hakkasin ka juba kiirendama vaikselt, umbes 10 km oli ehk....ja siis jäid teised jooksjad juba seljataha....Kuna olen treeninud siin Nesoddtangenis suurtel tõusudel ja langustel, siis minu trumbiks saidki tõusud....enamik kõndisid või surid juba rajal ja mina justkui tärkasin. Usun, et minu surnud punkt oli kuskil enne 10 km ja pärast seda läks kõik tõusvas joones....inimesed jäid minust seljataha, sest paljud olid juba ennast kinnijooksnud ning teine pool rajast oligi üks tõusude ja languste mäng, nii et võtsin oma trumbi ja lihtsalt liikusin edasi järjest kasvavas tempos! Iga vaheaja punkti järel tõstsin järjest kiirust ning kui nägin et 2 km finishini, siis tuli just peatänava tõus, jooksin täiega, samas hoidsin energiat finishi spurdini ja lõpuks kui oli 500 m, jooksin ikka täie jõuga, hingasin sügavalt, naeratasin ja isegi maratoni piltidelt on näha, et kehaasend on täitsa püsti ja energiat täis...lõpuks finishis, jalad hellad, kuid kogu keha läbis positiivne tunne, et jess, tegin ära... Esimese poolmaratoni aeg oli 2:17, mis laias laastus jäi vahemikku, mida mõtlesin ning nüüd saan edaspidi võrrelda vaid iseendaga! Meie poeomanik tahtis muidugi sõbrale ära teha, jooksis ennast täiesti tühjaks ajaga umbes 2 tundi, aga tal juba pikaajaline kogemus poolmaratonist ja maratonist!

Jooksuõhtul tegin sooja vanni ja üsna varakult saabus magus uni ning järgneval päeval oli juba pikk tööpäev! Kuid pühapäeva õhtul ootasid mind külalised...vennad Pihod, kes olid siis Lillehammeris võistlustel ning minu õhtu algas nendega koos ühise jooksuga, mõnus õhtusöök ja hommikul oli ühine ujumine, kus nemad said siis osa ka minu igahommikusest rituaalist! Kõik need tegevused kokku lõõgastasid veel lihaseid ja nii elasin ka eilse tööpäeva üle...mõnus ja vahva oli kohtuda selliste toredate inimestega ning veeta ühine aeg koos aktiivselt liikudes! Tänan teid Kail ja Han Hendrik!

Mina vendade Pihodega...

Kokkuvõtvalt õnnestus kõik väga hästi, motivatsiooni ja tahtmist edaspidiseks sain palju ning peas tiirlevad juba uued poolmaratoni ja kes teab isegi maratoni jooksud!

Mis siis edasi....üks jooks läbitud ja nüüd juba olen saanud enesekindluse ja julguse ning tahan veel, rohkem, kiiremini ja kaugemale. Kuna kohe on saabumas talv, siis jooksuhooaega peaksin alustama kevadel ning uurisin natuke erinevaid jookse ja nüüd on selge, et järgmise aasta sünnipäeva veedan jooksurajal, joostes hooaja esimese poolmaratoni 21,1 km Riia tänavatel, sest just sel ajal on Lattelecom Riga Marathon 2017! Seega on eesootamas üks sportlik talveperiood ja varakevad ning eesmärk on olemas....aega tahaks parandada nii, et jääks kahe tunni ringi! ;)

 

Kõigile siis indu, jaksu ja jõudu tegelemaks sellega, mida hing ihkab! Blogi lugejate arv on kasvanud viimase poole aastaga peaaegu neli korda, nii et suured tänud kõigile lugejatele! Kirjutan ma ju vaid lihtsalt ja kirjeldavalt oma igapäeva seiklustest, suunitlusega jagada oma mõtteid pere ja sõpradega! 

 

Tänast päeva saadab siis mõttetera: "Be happy. Be joyful. Be You!"

 

Parimat,

Liis

 

 

24 tundi Oslo poolmaratonini!

Umbes kolm aastat tagasi tekkis tegelikult mõte, et üks päev jooksen maratoni. Eesmärgiks saigi esmalt poolmaratoni läbimine kui õige aeg ja koht. Päris palju aega on sellest mõttest möödunud, treeningutega on olnud nagu ikka igapäeva elu kõrvalt ning tundub, et nüüd on "õige" aeg ja vaimselt olen ehk rohkem valmis kui füüsiliselt! Esimene kord on ikka esimene kord ja alati saab paremini järgnevatel kordadel. Pole ma ju väga üldse rahvarohketel jooksudel osalenud, et ennast proovile panna. Kui ikka tõsiselt edasi tegelen, siis ka harrastussportlasena peaksin järjest enam üle vaatama oma igapäevased harjumused ning elustiili, et valmis olla nii vaimselt kui füüsiliselt järgnevateks pikemateks jooksualasteks väljakutseteks.... homme  siis kell 14:00 on minu Oslo poolmaratoni 2016 start, mis tähendab 21,1 km jooksmist Oslo tänavatel. Paar nädalat olen keskendunud sellele, mida söön ning kuidas kulgevad viimased treeningud, jooksud. Eile oli viimane jooks, mille tegin siis pärast pikka tööpäeva ja ausaltöeldes lihsased on juba kanged ning esimeseks probleemiks võivad kujuneda lihaskrambid. Eile muidugi ostsin magneesiumi ning nüüd paar päeva võtan lisaks magneesiumkapsleid. Täna käisin samuti oma hommikust ujumist tegemas, sest vesi jahutab, lõõgastab keha ja loodan, et ka lihaseid.....enesetunne on enam-vähem hea ning loodetavasti jooksuga kaob ka veidike kähisev kurk ning väike seljavalu! 

 

Viimasel ajal olen lugenud üldse erinevaid lugusid maratonijooksjatest, sest oli ka ju just SEB Tallinna maraton ja nagu ikka, siis millegi pärast just enne võistlusi tulevad igasugused vaegused. Mõnda sportlast vaevab külmetus, teist jällegi seedeprobleemid, lihasvaegused jne. Seetõttu pole ka mina üllatunud oma tekkivate vaeguste üle ning viimase 24 tunniga ei saa ka suurt midagi enam teha....toidumenüüsse toon igapäevased söögid, mida tavaliselt söön ning tean, et ei mõjuta väga enesetunnet...nt. pasta spinatiga, hommikul kaerahelbepuder + kohvi ja snäkiks banaan+energiabatoon enne jooksu. Vedelikku tarbin ehk enam kui tavaliselt ning üsna keeruline on siin Norras mineraalvett leida....siiski õnnestus leida ainult ühte liiki, millel õnneks ja üllatuseks ka eesti keelne tekst!

Lõunasöök: Spinati-juurviljapasta musta leivaga...

 

Igaljuhul eile käisin oma poolmaratoni numbri ja T-särgi järel. Kaasa sain ka mõned energiat andvad batoonid ning sel aastal geelidega ei jookse, sest pole neid treeningute käigus kasutanud ning olen kuulnud erinevaid lugusid ja kui pole varem tarbinud, siis ei tea kunagi kuidas rajal toimivad. Poolmaraton pole ka nii pikk kui maraton, nii et loodan joogipunktide ja eelnevalt kogutud energia peale! Kuigi ei soovitata ka uute asjadega rajale minna, siis eeldatavasti Oslo maratoni jooksupluusi selga ei pane (nagu ikka suurus pole päris see, mis võiks olla), kuid uued põlvikud lähvad küll kasutusse, sest kõige uurem probleem ongi mul säärelihastega! Jooksutossud ehk elavad selle jooksu üle ning pärast poolmaratoni lähvad välja teenitud puhkusele ning pean uued muretsema! 

Valmis Oslo poolmaratoniks....start 14:00

Oslo maraton pakub võimalust ka jälgida GPR-si kaudu telefonist võistlejaid Ultimate Live app-I abil ja sealt saab valida Oslo Maratoni 2016, poolmaraton ning minu nr 31324 või siis ka nime järgi! ;)  

Mõnusat nädalavahetuse algust! Järgmise postituseni, mis siis pärast maratoni!

Parimat,
Liis

 

Viimaste suviste emotsioonidega sügisesse...

Eile oli siis 1. september ja paljudes Eesti peredes uue kooliaasta algus! Palju õnne neile, kes alustavad või jätkavad kooliteed....Minu peres on olnud tegemist nagu ikka olulise sündmusega, mida tähistada koogi ja kohviga. Üleüldse tundub, et Eestis suhtutakse teadmistepäeva täie tõsidusega. Samas kui Norras algas kool millalgi augusti keskel ning oli küll märgata rohkem õpilasi ja liikumist, kuid kooliriietus on neil üsna vaba ning seetõttu ka sel päeval ei märganud väga pidulikke õpilasi. Õpetajatele tavaliselt lilli ei viida ning õpilastel pole märganud ka raskeid seljakotte ja linnapildis oli mõni üksik pere ennast siiski üles löönud, et koos nt. õhtusöögile minna. Siinkohal olen tegelikult uhke selle üle, et meil Eestis enamasti on ikka 1. september teadmistepäev ning tõesti tähistatakse ja tunnustatakse laste kooliminekut! Koolitee on ikka üks pikk osa elust ning mõjutab väga tugevalt kelleks ja missuguseks inimeseks laps kasvab. Just hiljuti vaatasin filmi "Wir Kinder vom Bahnhof Zoo",mis räägib siis loo 1970-ndatel Saksamaal Berliinis elanud noorte elust. Peategelane on 14- aastane Christiane F., kellel kaob elust justkui eesmärk, elab ennast välja õhtuti discoklubis ning satub halba seltskonda, kus tulevad mängu narkootikumid ja nii see allakäigu teekond algabki. See film on valminud sama pealkirjaga raamatu järgi ja on tõsielulool põhinev. Filmist kajastub ilusti kuidas sõbrad ja perekonna suhtumine võivad mõjutada noore inimese elu, kes veel kasvab isiksuseks ning sageli vajab õigele teele juhatamist!

 

Nüüd on selge, et minu enda teekond jätkub veel siin Norras, sest eestlaslik töökus viis nii kaugele, et tööd jagub kuni aasta lõpuni. Saabumas on jõulude aegne ja eelne periood, mis on ülikiire ja see saab vahva olema, kuna töö on enamasti väljas jõululaadal! Ainukeseks tingimuseks sai, et selleks ajaks pean juba oskama rääkida ka norra keelt, kuna enamik külastajaid norrakad ning välismaalasi vähem. Seetõttu seadsin endale töö juures üheks lisa ülesandeks, et kui norrakatega koos töötan, siis tööpäev jooksul pean ära õppima vähemalt viis uut lauset, mida läheb igapäevases suhtluses vaja! Muidugi on ainukeseks murekohaks, et armastavad nad ju inglise keeles suhelda ja meie töökeel on ka inglise keel.....nüüd vaikselt on juba näha, et suvehooaeg on lõppemas, või siis ka lõppenud....mõned kruiisilaevad veel tulevad, aga turiste on ikka vähem. Hooaja lõpetamise puhul tegid poeomanikud meile, töötajatele välja kruiisi koos õhtusöögiga Oslo Fjordide vahel. Olen küll Oslo Fjorde näinud Oslo poolt, kuid tegime ringi peale kõigile saartele, möödusime ka Nesoddtangenist ja õhtu möödus rahulikus-vabas õhkkonnas....jagati ka jälle preemiat, sest terve suve arvestuses tegime väga head tööd! Supper tunne tegelt kui tunnustatakse ja annab motivatsiooni edasi liikumiseks energiliselt ning töökalt!

Oslo Fjordid....imeline päikeseloojang

Kuna koguaeg ei saa ju tööd teha, siis ühel pühapäeval otsustasin ühineda ühe matkagrupiga....Nad plaanisid päevamatka Oslost väljas Lillomarka piirkonnas. Tegelikult on siin kandis üsna hästi organiseeritud linnainimeste liikumine metsa, mägedesse, sest paljudesse kohtadesse jõuab veel Oslo esimeses tsoonis. Matka pikkus oli 20 km, grupis umbes 18 inimest ja teekond kulges looduse keskel, sügaval metsas järvede vahel. Kasutasime ka võimalust ning ühes ohutus kohas käisime suplemas jääkülmas vees, mis karastas mõnusalt keset matka. Minu jaoks oli seltskond uus ja seega oli palju tutvumist, juttu ning enamike matkajate puhul oli tegemist välismaalaste, mitte norrakatega, mistõttu 8 tunni jooksul kuulsin palju huvitavaid lugusid erinevate maade sisserännanutelt: Horvaatia, Ungari, Poola, Saksamaa, Venemaa, Bulgaaria, Kolumbia jne. Päev möödus päikesepaistega, süües mustikaid ning vaated olid imelised.....taaskord sattusin ussi otsa, kelleks seekord oli vaskuss.....

Matk Lillomarka piirkonnas

Made by Michal Zagrodzki...

....all who wander are not lost! Hetk päikeseloojangust, kui matk oli vaikselt lõppemas ja pildistas matkajuht! ;)

 

Norras on päris kuum teema svingtants ja lugesin, et Eestis kasvab ka selle tantsu populaarsus. Siin tantsiti isegi sadamas, iga neljapäev suvisel perioodil kui tulin töölt koju ja siis helises kõrvus svingtantsu muusika ja päris meeleolukas oli jälgida entusiastlikke inimesi tantsimas sadamas, kust väljus ka minu praam.... Teisipäeval avaneski võimalus ühineda ühe grupiga ning proovida Rocksvingi....käisin isegi tenniseid ja kleidikest shoppamas, sest pole siin ju veel valmistunud tantsimiseks. Igaljuhul oli põnev kogemus, kaks tundi oli tantsuõpet ning viimane partner lõi mind selles suhtes jalust, et tantsisime ühe loo koos ja kõik sujus....lõpuks kui kogu kursus läbi sai ja alustasime koduteed, selgus et ta on vaegnägija ning olin üllatunud, kuna tantsides ei paistnud kuidagi välja ja mind hämmastas kui hästi ta tajus ümbritsevat maailma! Siitkohast ka meile nägijatele midagi, et näeme küll maailma, kuid peaksime õppima seda enam tunnetama sügavuti....Igaljuhul on iga päikesekiir, tuuleiil, vee lainetus, looduse hääled väärt märkamist ka teiste meeltega, kui ainult maitsmine ja nägemine!

Veel jagub päikselisi ilmu, mis küll ei ole väga soojad, kuid päikese nautimiseks ideaalsed. Seetõttu läksin eile pärast tööd Vigeland Skulptuuride parki jalutama. Suve jooksul pole sinna veel jõudnud ning tegelikult polnud üldse pikk maa ja keeruline sinna jõuda. The Vigeland Park on maailma üks suurimaid skulptuuridega parke, mis valminud ühe kunstniku poolt. Tegemist on ka Norra ühe populaarsema turismiatraktsiooniga. Kunstnik on siis Gustav Vigeland, kes valmistas rohkem kui 200 skulptuuri pronksist, graniidist ja rauast aastatel 1939-1949. Park on üsna suur ning ka praegu augusti lõpus õitsesid seal roosid, purskaevus purskas vesi ning ohh üllatust kohtusin jälle Hiina turistidega iga nurga peal! Sellegi poolest leidsin mõnusa rahuliku koha, et süüa jäätist ning nautida ilma, sest kes teab kui kauaks jagub neid mõnusaid päikselisi ilmu ning vaikselt juba muutub päev lühemaks....



The Vigelands Park

Nüüdseks olen juba kaks kuud harrastanud hommikuujumist ning selle aja jooksul olen käinud nii vihma, päikese, tuule ja tormiga ujumas. Iga kord on midagi oodata, sest ilm ja vesi on pidevas muutumises. Päikesetõus on tund aega hilisem  ning mõnel hommikul ujub ka üks härrasmees, kes on vaikselt juba vana tuttav....samuti on ka iga hommikune jooksev 80-aastane härrasmees, kes ei jäta kunagi jooksu-kõndi vahele...üldse on siin Norras aktiivsed inimesed ning ka ühel hommikul sadamasse jalutades peatas üks vanem meesterahvas auto ja küsis, et kas lähen praamisadamasse ning pakkus küüti. Ta elab minuga samal tänaval ning ju on siis mind kui uut kodanikku märganud....jõudsime rääkida ka sellest, et ta omab umbes 40 aasta vanust hütti kuskil Oslo lähedal mäe otsas ning plaanibki sinna matkama minna. Selle hüti ehitas ta ise ja tahab vaatama minna kuidas seal olukord on. Hüttidel on üsna huvitav roll Norra ühiskonnas, mistõttu peaaegu igal norrakal on vähemalt üks hütt kuskil mägedes, metsas või siis fjordide vahel....

 

Hetkel olen ühe töökaaslasega Hobbiti ehk siis Kääbiku lainel...mõnus meelelahutus ja midagi uut minu filmielamustele....

 

 

 Täna siis juba hommikune ujumine tehtud, veel vaja jooksma minna ning siis pärastlõunasesse vahetusse tööle! Saabumas on nädalavahetus ja pühapäeval on Norras matkanädala raames väga palju rekreatsioonialaseid üritusi. Seega ehk leian ka endale midagi sobivat ja kes teab, äkki ka midagi uut!

 

Alloleval pildil siis minu tavapärane tööpäev....pole just väga istuv eluviis! Kõigile palju aktiivseid tegemisi ka järjest enam pimenevasse sügisesse!!

 

 

 Mõnusat nädalavahetust!

Parimate soovidega,

Liis

Suvi Oslos....

Suvi on möödunud üsna kiiresti ning töiselt ja juba on märgata vaikselt sügiselist kuma, lehtede langemist, õunte valmimist ja vihmast jahedust. Poleks uskunudki, et nii mitmekülgsed rahvused ja pidevalt muutuv töökeskkond erinevates poodides võiksid olla üsna kurnavad....seetõttu polegi väga jõudu ja jaksu olnud, et kirjutada blogisse ning mida erilist ikka tööst kirjutada. Klientidega on olnud huvitavaid kokkupuuteid kui ka mitte nii väga toredaid, sest hetkel on ringi liikumas mingid tüübid, kes on professionaalid petjad ja kasutavad poodides olukordasid, kus kliente ja segadust palju, et siis suurte rahadega tekitada ärevaid situatsioone ning lõpuks lahkuda poest suurema summaga kui tulid...ühesõnaga tuleb olla pidevalt valves, tähelepanelik ja kohati ka kahtlustav!




Õhtune sära ja hiilgus....

Enda jaoks olen õppinud tundma uut kliendigruppi hiinlased ja üleüldiselt aasialased, kelle puhul ei toimi teada-tuntud klienditeenindus ning oluline on müügiprotsess lõpetada kiiresti ja ilma mingite lisa naeratuste ja tänamisteta, sest neid lihtsalt ei huvita ja nende kultuur ongi teistsugune. Siinkohal üks klient ütles, et ega võõraid kultuure polegi võimalik mõista ja õppida sügavamalt mõistma- aru saama, vaid tuleb neid lihtsalt aktsepteerida....Kuigi siin Norras hetkel pole tööpäevad väga pikad, erinevate vahetustega 6-10 tundi, siis isegi kõige lühem vahetus võtab nii läbi, et naudin rahulikku kojujõudmist. Siiamaani on töö sujunud ja märgatud on eestlaslikku töökust, mis ehk korvab selle, et hiina keelt ei räägi, prantsuse keelt ka mitte ning hispaania keel vajab harjutamist....seega tuleb mängu siiras naeratus, soojus inimestega suhtlemisel ning tahe pakkuda parimat klienditeenindust! Ühel päeval tulid poodi kliendid, kellest vaikselt vilksamisi kuulsin, et justkui soome keel, mis järel pöördusin nende poole soome keeles ja kui esialgu painasid mind eelarvamused soome klientide osas, siis pärast esimest teenindusprotsessi lõppu tulid nad veel paar korda tagasi poodi, ostsid kalli sviitri ning üks vanem paar, meesterahvas isegi kallistas, kuna olid nii tänulikud sellest müügi-ostuprotsessist....seega pole müük vaid asjade müümine, vaid ka kliendile tervikliku kogemuse pakkumine! Üks paar USA-st lahkus mõttega, et pole halba ilma, vaid õigesti valitud riided, mis vastaksid ilmastikule....lihtne mõte, kuid kui olin seda jaganud selle paariga, sest vihma kallas nagu oavarrest, tegemist oli tol päeval ühe suurima üleujutusega oslos, siis naisterahvas kordas veel seda mitu korda ja tänas, et nii tore mõte!!

Töötajate motiveerimiseks korraldatakse meil ka erinevaid võistlusi ja viimased kaks nädalat pidime müüma Norra rahvusmustriga villaseid sviitreid, kui väljas olid kõige kuumemad ilmad! Üllatus-üllatus, võitjaks osutusin mina, müüsin üle 30 sviitri ja sisimas oli ning on ikka uhke tunne....varsti on nagunii tulemas talv ning preemiaks saingi valida ühe villase Norra sviitri, millega hea astuda vastu külmale.... meeskond ületas ka juulikuu eelarve, siis selgus, et sain ka teise preemia, milleks oli siis Nora Norra ehete valikust ka endale soetada midagi ilusat....valisin käevõru, mis lihtsalt kiirgab sära, naiselikkust ja samas jõudu....


Tasu tehtud töö eest...

Kuna tööl meil pole võimalus kordagi istuda, jalgu puhata, sest klieniteenindus peab toimuma püstijalu, siis koormus jalgadele on meeletu. Seetõttu on jooksutreeningud ajakavas nendel päevadel kui keha pole väga kurnatud, et mitte üle koormata ennast....kuid alustasin juba rohkem kui kuu tagasi hommikust ujumist ning nüüdseks on sellest saanud juba igapäevane osa ning mõnus harjumus. Avan silmad, vaatan välja ja vihma kallab, mis seal ikka, riided selga, rätik õlale ning sadamasse. Eriti armastan aega 5-6 kuue vahel, sest siis on rahu ja vaikus looduses ning enamasti olen olnud üksik ujuja koos päikesetõusu ja veelindudega. Igal hommikul on vesi erinev, sest mõnikord lainetab, mõnikord tasane, siis jälle veidike hägusem ning mõni hommik üli läbipaistev ja selge kuni põhjani. Olen aru saanud, et kõik sõltub tuule suunast, hoovustest ja üldse looduse ärkamisest.....hommikune ujumine on andnud mulle energiat, sügavamat enesetajumist ning eneseületamist, sest ikka igal hommikul on mul kananahk ihul, lõdisen ja astun külma vette....kuid see tunne on vaid hetkeks ning kui hingan sisse ja võtan julguse kokku ning sukeldun lainetesse, siis kaob külmus, mis asendub sisemise soojusega....




Hommikune särav kuma...

Paariks päevaks on ujumine seiskunud, kuna inimene ise hävitab ja kahjustab seda, mis teda ümbritseb.... Eile sadas Oslos meeletus koguses vihma, üleujutused ning täna hommikul lugesin, et Oslo fjordides pole soovitav paar päeva ujuda, sest vihmavett tuli rohkem kui fjordid jõuaks n.ö. puhastada teatud tüüpi bakteritest, mis tekkisid vette vihmavee tulemusena ja võivad ärritada ujuvat inimest.....ühesõnaga loodus ei suuda enam kõigega toime tulla ning reguleerida õhku sattunud saasteaineid, mis maapinnal tekitavad liiga tugeva reostuse....sellest on kahju ja kurb tõdeda, et inimene on selle mõjutajaks.....Endal on hetkel üldse käsil oma elustiili ümbervaatamine ja oma mõttemaailm liigub kuhugi teise suunda....seda, et kuhu liigub ja välja jõuab, veel ei tea, kuid olen rahul sellega, kuhu juba jõudnud olen....igapäevased väiksed muudatused ning positiivsed tulemused on kohe märgatavad. :)  Väike kokkuvõte: juukseid ei värvi, hetkel harjutangi peapesu harvemaks, sest töötades teeninduses olen hakanud pead väga tihti pesema ning kasutama igasuguseid vahendeid, kuid nt. viimane šampoon andis küll läiget ja kohevust, kuid tundub, et tekitas allergiat, hommikune varajasem ärkamine ja karastus külmas vees, toitumisest, et otseselt suhkrut pole tegelikult pikalt tarbinud, sest eelistan ja armastan mett, saia ma nagunii ei söö (isegi pärast Austraaliat ja Norrat pole suutnud sellega harjuda ning ei tahagi) ja veel naudin musta rukkileiba eestist, puu- ja juurviljad poelettidelt on ikka ja alati menüüs, sest kõige enam mõjutab meie tervist ja heaolu ikka see, et kuidas me toitu suhtume ning seetõttu hindan järjest enam seda, mille valmimine, valmistamine on loodust hoidev ja säästev....

 

Kõike arvesse võttes jõudsin sisemiselt ka nii kaugele, et kui maikuus mõtlesin, et oh Oslo maraton ja kõik jooksevad seda jne., siis mina tegelikult naudin ju rahulikku jooksmist metsatukas ning ehk see meeletu rahvamass ja tunglemine ei tee mind ju õnnelikumaks ja rahulolevamaks kui olen. Seega ei jookseks maratoni mitte enda naudingu pärast, vaid sellepärast, et tõestada endale ja teistele, et millega nüüd hakkama sain....jooksen ikka edasi ning eks näis kui aeg lähemal, kuid usun, et tehes midagi, mis pakub tõelist naudingut on palju-palju parem kui see, et tõestad ehk teistele rohkem kui endale, millega nüüd hakkama said! Kõige olulisemal kohal on ka igapäevase pinge taastamine jalgades ja kehas, et lõpuks ei oleks enda keha täiesti välja kurnanud, kuna palju aastaid ju veel ees ja mis saaks suurem väärtus olla kui tugev tervis ja suur elujõud!

Sattusin küll elama Oslo küljealla, aga elu fjordide vahel on loonud laiema perspektiivi ja pakkunud võimaluse leida üles see miski, mida tahaks enda ellu tuua rohkem!

Päikselist augustikuud! Uute mõteteni ning eks vaatab, mis sügis endaga toob!

Parimat,
Liis
 

Viimane eksam outdoor leadershipis....done!

Täna oli siis viimane eksam siin Norras ning nagu ikka, siis tegemist suulise eksamiga. Esmaspäeval võttis iga õpilane pileti teatud teemaga, mida oli kokku kaheksa ning kõik olid seotud matkamiseg: kompass ja kaart, matkaplaneerimine, laagripaiga planeerimine jne. Kuna aineks leadership ja gruppide juhtimine, siis teemat ettevalmistades pidid kajastuma kogu töös minu kui liidri oskused. Õnneks või kahjuks sattus mulle üsna teoreetiline osa- trip planning ehk siis matka planeerimine ja lõpuks matkaplaani koostamine. Seda teemat oli aega ette valmistada üks päev ning mul läks juba Elverumi tulemisega poolpäeva ning nii ma siis istusingi eile pärastlõunal viimast korda meie kooli raamatukogus. Juttu väga ette valmistada ei jõudnud, vaid rääkisin oma plaani järgi loominguliselt ning nii juhendaja eksamineerija rollis kui ka vaatleja lihtsalt vaatasid mulle naeratavate nägudega otsa....nad olid lihtsalt nii positiivsed ja vaatleja ütles, et tal on esimene kokkupuude olla esimese eestlasega eksamil, nii et veidike uhke tunne ikka oli ka.... ja samal ajal siis pidin keskenduma, nende rõõmsatest nägudest hoolimata ja rääkima neile oma matkaplaneerimisest, läbi minu kui liidri oskuste. Minu matk oli liustikumatk kevadel ja suuskadega järgmise aasta NOP tudengitele.....nii, et tehniliselt tegemist üsna keerulise matkaga, aga midagi muud ei tundunud huvitavamat kah....igaljuhul lõpuks sai aeg otsa ning rääkisin nii palju kui oskasin ja teadsin! Tegelikult see lõpptulemus on üsna subjektiivne ning minu jaoks on oluline just see kogemus, et kui palju ja mida ma olen liidrina õppinud....

 

Hommikune hetk enne kooli....

Eks mõne aja pärast kirjutan ka viimase kokkuvõtva postituse oma pooleaasta kogemusest ning kõigest sellest, mida siis olen õppinud ja arendanud endas. Eelmine reede oli ka n.ö. viimane pidu kogu grupiga, kus kahjuks ei saanud osaleda, kuna pidin nii reedel kui ka laupäeval tööl olema. Sellegi poolest oli igale ühele ümbrik, kuhu sisse sai jätta väikseid kirjakesi ja mõtteid mida tahad kellegagi jagada. Mina kirjutasin enda viimased kirjad teistele reede hommikul kell neli ning sain enda kirjad kätte eile. Päris tõsiselt veel ei keskendunud, sest tahan rahu ja olla oma mõtetega....seega naudin viimaseid päevi veel Elverumis teistega ning igaühe jaoks algab varsti uus teekond.....

 

Galdhøpiggen´i tipus kogu ägeda grupiga...

Nüüd siis ka treeningutest.....viimase nädala jooksul on olnud üsna vaikne, sest matkal energiakulu oli laes, pärast seda ei olnud aega taastumiseks ning pikad tööpäevad niitsid mind jalust iga õhtu. Tavaliselt pärast matkasid on olnud aeg taastumiseks ning nüüd mõistan kui oluline on see aeg, sest kui ei taastu, siis taastumine venib veel pikemaks.... Samuti olin hädas veidike ka põlvega, mis sai kannatada siis kui matkal kukkusin.....poolmaratoniks ei taha päris ennast ka ära kurnata, et tegemisrõõm kaob ära. See nädal algas küll 45 min jooksmisega, kuid jälle üks poolik öö, sest õppisin eksamiks ning väsimus võtab kontrolli energia ja mõtete üle. Kõik see tekitab motivatsiooni languse ning sisimas loodan, et paari päevaga saan jälle tervise ja energia joonde ning jätkan täiskäigul...samuti võiks päike taas välja tulla ning siis lausa lust joosta!

 

Väiksed päkapikud liustikul, olen teine rivis....

Mõnusat nädala jätku ja järgmiste postitusteni!

 

Liis

Outdoorlife is about people....

Nädala alguses toimuski viimane matk oma NOP 2016 grupiga ja selleks oli mägine liustikumatk. Allolev pilt pärineb veel eelviimasest tripist mägedesse, kus kogu grupp on ühisel pildil ning iga korraga on saanud järjest selgemaks, et outdoorlife ehk välimatkad on seotud suures osas inimestega ning grupi igast liikmest sõltub matka kordaminek. Iga individuaal grupis on omamoodi ning igaüks annab panuse, lähtudes enda kogemustest, võimalustest, tahtejõust ja oskustest!

NOP 2016

Liustikumatk toimus Jotunheimen rahvuspargis, mis asub siis Norra südames ja Elverumist oli meil 4-5 tundi sõitu, Lillehammeri suunas. Väljas olid ilmad ilusad ja üsna keeruline oli kokku pakkida varustust, kuid tingimus oli, et talvevarustus, kaasaarvatud suusad, suusasaapad ja kepid. Lõpuks jõudsime pärast pikka bussisõitu ja imelisi vaateid linnakesse Lom, kus oli siis lõunapaus kiriku jalamil ning kohalikust kõige tuntumast pagariärist ostsime värskeid soojaid saiakesi....

Linnake Lom

Teekond jätkus kuni jõudsime Norra kõige kõrgema mäe Galdhøpiggen´i jalamile. Loomulikult oli eesmärk mägi vallutada ning umbes 5 km matka tipuni alustasime Juvasshytta´st- 1850 m kõrguselt. Teekonnale jäid ka liustikud, mistõttu antud mäe vallutamiseks oli vaja giidi, kes aitaks siis liustikust üle. Meil olid oma juhendajad, kellega koos siis suusatasime ja kõndisime, kuni olime liustikust üle. Kaasa pidime võtma ka matkasaapad, sest päris tippu jõudmiseks pidime matkama püstloodis mööda kivist pinnast. Teekond oli raske, päike paistis lagipähe ning supper head matkasaapad hakkasid hõõruma, kuna suusasaapad olid tõsiselt jamad- oma roosadest lilledest hoolimata! Lõpuks jõudsime tippu ja seega saigi vallutatud Norra kõige kõrgem mägi, kust vaade oli imeline ka teistele mäeahelikele ja liustikele. Sellistel hetkedel, kui ületad enda võimeid käib peast läbi sadu mõtteid ja konstantselt mõtled, et miks ja mille jaoks ma siin üldse olen....kas tõesti selleks, et ennast piinata... olin füüsiliselt nii kurnatud, et ainuke võimalus edasi liikuda oli oma vaimu- ja tahtejõuga! Mäest allatulek läks kiiresti, aga kurnatuse tõttu tuli eriti ettevaatlik olla kividel astumisega. Tagasi suusatasime alpikeskuse radadelt, mis tähendas seda, et tavaliste suuskadega sellise raskusega mäel oli ikka tükkmaad tegemist ning eesmärk oli püsti püsida, hoolimata sellest, et jalad olid ikka megaväsinud....

Galdhøpiggen´i tipus....

Kui jõudsin tagasi alguspunkti, siis avastasin, et minu lillelised suusasaapad tahtsid süüa, sest ninaosa oli täiesti lahti....ja ees oli veel üks päev! Mis seal ikka ducktape aitab ju alati, õnneks seda oli mul piisavalt ümber termose, ja ka üks suusk oli sellega kokku lapitud ning nüüd ka siis suusasaabas...

Meie mäevallutus oli üsna pikk ja kurnav ning ööbimiskohta telkima jõudsime öösel umbes 23.oo-i ajal. Esmalt muidugi panime telgi püsti, minu grupiliikmed-kolm poissi valmistasid õhtusöögi ning kuna olime veidike madalamal, siis ilm oli mõnusalt soe! Väsimus oli sees, mistõttu ei jäänud väga aega selle nautimiseks, kuid vaade oli hämmastavalt kaunis päikesetõusu ja -loojanguga mägede vahel...

 

Esimene imeline öö....

Esimese öö uni oli lühike ning liustikumatkaks pidime sõitma teise kohta.....kui jõudsime kohale, siis sisimas lootsime, et enam ei pea suuskadega minema ning saame vaid matkasaabastega hakkama. Liustikumatkaks saime ka varustuse: kiiver, julgestusrihmad, karabiinid, kassid ja kirka. Seega oli lisaks normaalsele päevavarustusele veel mitu kilo seljas ja teekonda pidime alustama ikka suusatades. Sel ajal olid ilmad küll supper ilusad päike paistis ja oli üsna soe, kuid mõjutas seda, et päike oli eriti intensiivne, pika pesuga üsna palav ning suusatades higistasid meeletult. Lõpuks jõudsime suusatades kohta, kust pidime edasi minema jala ning selleks pidime kogu varustuse selga panama, samuti riietus pidi olema veekindel, nii et veekindlad jakid ja püksid jalga, matkasaapad kassidesse ja köitsime ennast kinni siis väikeste gruppidena. Teekond oli enam-vähem püstloodis mäe tippu, kus siis olid liustikud. Päike paistis lagipähe, liikumine varustuse ja seljakotiga oli üsna aeglane ning juba poole peal oli tunne, et olen saunas, sest higi voolas ojadena ja ma isegi ei jaksanud seda ära pühkida. Kõik astusime ühes sammus ning käes olid meil ka veel kirkad...endal oli juba sisemine võitlus vastupidavusega ning esimest korda elus oli tunne, et ma enam tõesti varsti ei jaksa, tekkis umbes selline tunne, nagu kõrbes filmides, et päike juba tekitab viirastusi ning kõik sinu ees ja ümber on ühtlane mass.....igaljuhul ainuke eesmärk oli võtta sammhaaval, kontrollida hingamist ning lihtsalt astuda. Seisma jäämisega on ka see, et kogu grupp peab seda tegema ja igalpool ei tohigi peatuda, nii et kindlasti pidime tippu jõudma, jääpangale....see tundus olevat üsna kaugel ning üks tüdruk juba meie grupist ütles ausalt, et enam ei jaksa, kuid pidime ikka kogu grupiga edasi minema ning kuna olime köiega üksteise küljes kinni, siis kui keegi ei suutnud sammu pidada, oli lisakoormus sinu ees olevale inimesele, nii et põhimõtteliselt siis vedasime seda tüdrukut üles ja proovisime ka ise püsti ja ärkvel püsida.....ainuke väljapääs oli ainult astuda ja astuda ning jõuda sinna jääpangale. Seal lõpuks jäi aega energia kogumiseks, joomiseks, väikseks snäkiks ning ümbruse vaatlemiseks. Liustik oli imeline oma sinistes toonides ja eriilmeliste lõhedega, kuid samas ka ohtlik.... 



Imelised liustikulõhed....

Liustiku lõhed justkui sosistavad ja räägivad sinuga.....veetsime paar tundi liustikul ringiliikudes ning turvalisus nr. üks. Ka minul õnnestus veidike sügavamale vajuda kui oleks pidanud, kuid õnneks kõik sujus....Igaljuhul oli kogu see meeletu vaev ja eneseületus üsna piinarikast mäkketõusu väärt! Liustikukogemus tõi naeratuse taas näole ning tekitas isegi adrenaliini, et liigume veel siin ringi! Õnneks meie grupijuht oli ka valmis proovima erinevaid teid ning võimalusi ja pakkus meile ikka vägeva elamuse!

Krossbu liustikul....

Ka teine päev möödus lennates ning lõpuks oli aeg tagasi suusatada, mis tähendas siis jällegi laskumist ja seekord ka koos kirkaga ning isegi mina tulin alla eriti aeglaselt, et mitte kukkuda. Õppisin tundma ka oma seljakotti, sest tegelikult on kõigil seljakottidele ehitatud koht kirka jaoks ning seal on oma tehnika kuidas seda siis koti külge panna....nüüd vähemalt tean, siis, et mille jaoks mul ühed sangakesed seal on. Igaljuhul kirka koti küljes tähendab seda, et üks teravatest otsadest on sul küljepeal ja täpselt pea kõrgusel....seega oli peamine eesmärk mitte kukkuda ja ennast vigastada!

Tagasijõudes oli meil laagripaik sealsamas lähedal ning valmistasime kolmekäigulise õhtusöögi. Üks matka eesmärkidest oli proovida valmistada toitu lõkkel edasijõudnute tasemel ning nii oli menüüs: maitsev supp kartuli ja juurviljadega, pizza ning šokolaadikreem. Just enne uinumist hakkas vihma sadama ja nii ma siis läksingi oma grupikaaslastega telki õhtuseid jutte jutustama. Seekord olin siis kolme poisiga ühes grupis ning kuna nad kõik on hakkajad, väga head kokad, siis oli tegemist esimese tripiga, kui ei pidanud vastutust endale võtma ning lihtsalt nautisin grupitööd. Ainuke asi, mille eest hoolt kandsin oli kohvi. :D

Parimad kokad tööhoos....

Kokkuvõtteks niipalju, et tegemist oli kõige raskema tripiga siiamaani ja mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt palavuse ja pikkade päevade tõttu. Aegajalt tabasin ennast hetkedest, et enam ei jaksa ja kukun siiasamma, kuid kogu grupp koos aitas edasi liikuda ning kuigi keha oli üliväsinud ja juba tuim, siis vaimselt suutsin kontrollida enda liikumist! Kogu selle matka jooksul muutus grupp veel lähedasemaks ja seda näitab ka asjaolu, et viimasel ühisel õhtusöögil olime peaaegu kõik koos, et abistada ja lihstalt aega veeta, pärast väsitavat ja kurnavat päeva....

Tripil olles juhtus ka selline asi, et pärast kurnavat teist päeva olin õnnelik kui lõpuks tagasi parkimisplatsi jõudsin, tahtsin ainult riideid vahetada ja vett juua. Olin juba ennast korda seadnud ning võtsin kraanist värsket vett. Kui asusin tagasi minema, siis matkasaapad ja väsinud jalad jooksid üksteise taha kuidagi nii kokku, et lendasin täie jõuga kiviklibu peale ninuli, kõigi silme all veel. Ümberringi olid muidugi šveitsi suusatajad, üks kõndis minuga samal distantsil ja oli päris ehmunud ning tuli ka appi, kui seal kruusa peal pikali olin. Õnneks olen üleüldiselt elus ja terve ning vaid põlv ja küünarnukk on marraskil, kuid šokk ja ebamugavustunne olid ehk palju suuremad kui vigastused.....nüüd on küll tagasimõeldes kohati naljakas olukord, aga siis tundus asi tõsiselt piinlik :D ja veel suusatajate ees.....

Vaikselt on aeg tagasi tulla oma igapäeva elu juurde ja mõned päevad läheb aega, enne kui taastun....energiakulu kahe päevaga oli meeletu, mida näitab ka polar kokkuvõte 6 ja 7 juuni. Seepärast ongi oluline alati võtta kaasa väiksed snäkid, mis on täis energiat, juua piisavalt ja süüa nii palju kui vajadust on! Hommikuti oli meil soe puder, lõunaks võtsime midagi mäele kaasa ja õhtusöök oli alati mõnusalt toitev ning seekord ka väga paljude maitsetega, sest mul olid ju meeskokad.... Tänane õhtu jätkubki õhtusöögiga, mida minu grupikaaslased valmistavad hoole ja armastusega ning taastan siis energiat, süües liha ja muud maitsvat! Homme hommikul vara tagasi Oslosse.....Vaikselt tulen tagasi maratontreeningute juurde ning siis uued treeningute kokkuvõtted ja muljed!

 

Matka kokkuvõte arvudes, ajas ja energias....

Minu poole aasta mõttetera selle kogemuse kohta (täna viimases tunnis pidi igaüks ütlema ühe lause, mis kirjeldaks seda poolt aastat)...
Made by Liis: Believe in yourself and you can achieve more than you ever imagined!!!

Järgnevalt üks videolõik liustikul matkates....olen ise filmitav....

 

 

 Mõnusat nädala jätku!

Liis





Esimese nädala treeningud ning asjaajamine Norras!

Juba nädal tagasi kirjutasin, et otsustasin osaleda Oslo maratonil, joostes poolmaratoni ehk 21 km. See nädal oli viis tööpäeva, millest enamik umbes kaheksa-üheksa tundi. Tööpäeva lõpuks olen olnud tavaliselt ikka üsna väsinud, sest terve päev olen jalgadel ja toimetan ning jooksen ringi kolme poe vahet. Õnneks treeningud olid väikse intensiivsusega ning kui oli 2-5 seeriat, siis alustuseks tegin kõigest 2 seeriat. Siinkohal olid siis erinevad treeningpäevad nt. siselihaste treening, jooksutehnika harjutused, jõuharjutused ja üks treening oli ka intervalltreening. Üheks suureks osaks treeningust on ka toitumine ja kuna tööpäevad pikad, siis on väljakujunenud nii, et käin umbes kolme toidukarbikesega tööl ning enamik päeva menüüst on kaasas! Õnneks on praamisõidud 20-minutilised ja seda aega kasutan söömiseks, õhtuti kui on kiirpraamid, siis on palad väiksemad ning ka 10-minutiga saan söödud. Tegelikult on nii, et hommikust söön korralikult kodus, et saada päevaks energiat, enamik ajast puder. Hommikuse praami peal võtan vahepala, sest juba tean, et kui jõuan tööle, siis palju tegemist ja kolm-neli tundi ei saa ehk midagi ampsata ja täpselt lõunasöögi aega ei tea kunagi. Lõunasöögi söön siis töö juures ning toidu soojendamiseks ja veekeetmiseks on meil täitsa mõnusad ruumid olemas igas poes, nii et ei pea kuskil nurgataga einestama. Kuna päev on pikk, siis koju tulles söön praamil, kas hilise vahepala või siis õhtusöögi. Kogu see ettevalmistamine ja planeerimine võtab omajagu aega, kuid juba nädala on toiminud.

 

Riisinuudlid seentega....

Kõige raskem oligi füüsiliselt intervalltreening, sest olen ju tavaliselt lihtsalt jooksnud, kuid nüüd pidin kontrollima pulsi sagedust ja vastavalt sellele siis tõstma tempot või langetama. Õnneks selliseid treeninguid ei ole väga tihedalt, sest võtavad ikka päris läbi. Üks hommikune treening oli lihastreening ja selleks oli supper ilm rannas, päikesetõusuga ja vaade Oslole. Väljas oli vaikus, vaid linnud laulsid, enamik inimesi veel magas ning mina siis nautisin seda rahu ja vaikust. Treeningu ajal oli loomulikult vaade Oslole, mille tagant päike tõusebki ja loojub sinna suunda, mida näen õhtul praamiga koju tulles. Seega ka õhtud on olnud hetkel vapustavad.....naudin iga hetke ja olen koguaeg hämmastuses looduse ilust!

Hommikune päikesetõus....

Täna on selle nädala viimane treening ja pean rahulikult võtma, kuna homme siis liustikumatkale. Viimane matk on Elverumist umbes 4-5 tundi põhjapoole, kus ikka mägedes lumi ja jää. Selleks tripiks pakingi oma talvevarustuse, otsin suusad välja ja võtan siiski kaasa ka päikseprillid ja päiksekreemi, sest mägedes päike eriti intensiivne. Kuna tegemist liustikumatkaga, siis peame rentima ka mingi spets varustuse, nii et saab huvitav olema. Matkast kirjutangi lähemalt kui tagasi uute kogemuste ja muljetega!

 

Koolist veel nii palju, et ongi jäänud vaid matk ja üks outdoor leadership eksam. Kahe nädala jooksul esitasin ka kaks üsna mahukat kirjalikku tööd, mis siis võtsid kokku kõik eelnevalt õpitu! Kahe nädala pärast on siis kõik läbi ja saan keskenduda tööle ja Oslo tundmaõppimisele! Kuigi Norra kohta tean juba seda, et iga asi võtab aega, mingid keerulised süsteemid ja inimestel ikka mega lühikesed tööpäevad, sest asjaajamine peaks tavaliselt olema 9-14 vahel. Näiteks pangakonto tegemiseks läksin panka, ootasin, sain töötaja jutule ja ta pani mind lihtsalt arvuti taha, et täitke avaldus, tegi koopia passist ning siis ütles, et saadetakse e-mail. Kaks nädalat võttis aega, kuni saabus e-mail, et saatke POSTIGA need lisa dokumendid, sest e-mail ei ole turvaline....nagu postiga saatmine siis on turvalisem?! Eile jooksin paar tundi Oslo kesklinnas, et otsida kohta laupäeva pärastlõunal, kus teha koopiaid, kust osta ümbrikku ja markki....Postkontorid ja kõik muud ametkonnad ju laupäeval juba kahest kinni või pole üldse lahti. Kui mul töö pärastlõunani, siis ei saagi midagi teha. Jooksmise tulemusena panin lõpuks oma kirja posti ja nüüd võib aega võtta jälle nädalaid....see kõik tähendab seda, et uustulnukana võib oma esimest palka oodata paar kuud, sest pole võimalik saada seda väliskontole või kellegi teise arvele.....igaljuhul mina loodan parimat, et ehk minu paberid on kellegi kiire ja tegusa pangatöötaja käes.....nagu ka maksukontoris....kuna ei saanud enda kirja Elverumis kätte, siis mõtlesin, et käin sealt läbi. Olin juba ettevalmistunud, et seal võib võtta mega aeg, olin üks ainukesi heleda nahavärviga inimesi, kellel oli sinna asja. Järjekorrad ülipikad ja eks siis lihtsalt istusin ja ootasin oma numbrit. Õnneks mitte väga kaua....ja vastupidiselt eelarvamustele, et keegi kuri tädi võtab mind vastu, oli seal üks tore ja abivalmis nooremapoolne töötaja, kes aitas kõik asjad üks-kaks-kolm ära teha ja lubas siis dokumendid saata uuele aadressile ja seekord oli see mega kiire. Olin üllatunud ja rõõmus. Siin on tõesti ka nii, et postkastile peab nime panema ja soovitav ka registreerida postkontoris, mis sai ka siis tehtud, et kirjad tuleksid ikka õigesse kohta! Lõpuks on mul ka norra telefoninumber ning ei tea kas sai hea valik või mitte, aga igaljuhul matkade pärast valisin Telenori, kellel siis peaks levi olema igalpool.....

Hetkel ei ole küll plaani Eestisse tulla lähiajal, sest just harjun tööga ning niigi kooli pärast küsin päevi vabaks ja see tähendab seda, et teised päevad pean töötama.... Kuna olen uus ka ja veel on tulemas paar uut töötajat, siis tuleb ikka aja jooksul ennast tõestada ning näidata heast küljest. Selgus, et enamik töötajaid on umbes minu vanuses ja isegi ka üle 30-ne nii, et üsna mõnus seltskond. Kuu lõpupoole on tulemas ka hooaja alguse koosviibimine, nii et vahva õppida üksteist tundma, sest tööajal pole nagu väga aega lobiseda ja meil ikka klienditeenindus nr. üks. Isegi telefoni ei võta tavaliselt kassa juurde.... Olen kohtunud ka poeomanikega ning meesterahvaga on meil ühine teema jooksmine ja maraton, sest tal mõni aeg tagasi halvenes tervis meeletult ning pärast seda kui taastus, hakkas jooksma....ja teeb seda iga päev ja osaleb maratonidel! Just arutasime, et peaksime tegema oma ettevõtte meeskonna, aga vähemalt ühte jooksjat oleks veel vaja!
 

Lõpuks lahenes ka minu ID-kaardi saaga Eestis, mis tekkis sellest, et märtsikuus võttis PPA selle ära ekspertiisi, kuna mingi kiibi osa ei töötanud. Nad ütlesid, et kui nende poolne viga, siis vahetavad kaardi ära ja kui minu poolne viga, siis pean uue tegema. Tol ajal veel ei teadnud oma asukohta ja seda, et IKKA on VÄGA Eesti kodanikuna Eesti ID-kaarti vaja igasuguseks paberimajanduseks distantsilt jne. Seega jõudis minu kaart Võrru ning plaanisin juba seda, et pean Eestisse minema sellepärast. Kuid kirjutasin oma küsimuse ja mure PPA-sse ja sealt sain vastuse poole päevaga, et kaart jõuab Oslosse Eesti saatkonda kolme nädala jooksul.... No tõesti vahe Norra ja Eesti asjaajamises....

Eks on ikka nii, et ega kuskil pole kerge ja midagi ei kuku niisama sülle. Õnneks on mul seda visadust ja tahtejõudu, et asjatoimetused lõpule viia ka läbi raskuste!Kui üks tee ei sobi, siis proovin teist, et ikka lõpptulemuseni jõuda! Nüüd olengi tagasi Elverumis ning esimesed muljed, et siin on rahulik ja vaikne ning midagi pole suurt muutunud. Vaid väike metsatukk on ühes kohas maha võetud! Samas tundub, et kuidagi pikk aeg on möödas....tegelikult aeg möödubki lennates ja alles ma ju tulin Norra-Elverumi ning nüüd juba kõik, mis toimub koolis ja kursusega on viimane....tulebki salvestada mõnusaid ja positiivseid hetki ning ka igas ebamugavas olukorras on midagi head...

Nagu mul üks uus töökaaslane juba ütles siis, et Liis sa näed alati midagi positiivset ka mingites jamades! Mina selle peale, et see kõik aitabki ju edasi liikuda tööpäevas....;)
 

Mõnusat uut nädalat uute seiklustega!
Liis