21,1 km Oslo poolmaratoni ja üks suur naeratus




Õnnelik- poolmaratoni medaliga

Paar päeva on möödas poolmaratonist ning nüüd on minu jaoks esimene puhkepäev pärast jooksu! Eile õhtul tundsin küll, et nüüd kohe varsti on kõik, enam ei jaksa üheksatunniseid tööpäevi teha ja tahaks lihtsalt olla! Täna siis lõpuks aeg iseendale ja natuke mõtete kogumist 17. septembri Oslo poolmaratonist! 

 

Poolmaraton algas ajaliselt päeval kell 13.30 ja minu grupi start kell 14.00, mistõttu oli aega terve hommik ning sain ilusti võtta viimase hetke praami. Kuna start ja finish olid cityhall´i juurest, siis kasutasin võimalust ja viisin oma asjad töö juurde, kus siis ka hea mugav kasutada tualetti. (Närvidest tingituna tegib alati suurem vajadus käia tihedamalt WCs) Eelnev öö möödus muidugi üllatavalt rahulikult, ärkasin juba kuue ajal ja nagu ikka käisin tegemas hommikust ujumist, mis värskendas, karastas ja lõõgastas lihaseid! Sellele järgnesid joogaharjutused ning samal ajal tõusis ka päike sadamas, mis oli siis imeline algus päevale! Hommikusöögiks tegin suurema koguse kaerahelbeputru erinevate seemnetega ning jõin paar tassi kohvi! Kuna mul aega oli piisavalt, siis vedelikku võisin tarbida üsna palju ning viimaseks võtsin veel ühe magneesiumkapsli rohke mineraalveega. Praamipeal sõin banaani ning enne starti vist ka ühe energiabatooni. Igaljuhul oli natuke ärevust põues, sest isegi juuste sättimisel käsi värises ning nägin tõsist vaeva, et need valmis saada....natuke ärevust on isegi mõnus ja samas see ärevuse tunne nagu kannustabki enam ja paneb justkui rohkem keskenduma sellele, mis ees ootamas! Nesoddtangeni bussipeal nägi üks eakas bussijuht mu numbrit ja siis rääkis, et ta ise on jooksnud Oslo poolmaratoni mingi 20 korda! Mul oli, et wow....kui tema suudab, siis suudan ise ka! Ühesõnaga vaimselt olin üsna kindel endas, et lähen rajale ja teen selle ära, kuid veidike kahtlesin füüsilises vastupidavuses.




Tööl ja töökaaslase Anett´iga...

Minu suurimad fännid olid imearmsad töökaaslased, kes kahjuks saatuse tahtel pidid tööl olema ja ei saanud kaasaelama tulla, kuid kui käisin töö juurest läbi, siis toetasid kallistuste kui ka hea sõnaga ja see juba oli nii motiveeriv. Minu töökoha omanik jooksis ka poolmaratoni ning tal abikaasa kõndis 10 km, mistõttu oli ühine teema lausa olemas ja toetasime üksteist hea sõnaga! Kuna oli võimalik võistlust jälgida ka Ultimatelive app-iga, siis teadsin, et keegi kuskil ikka jälgib ja elab kaasa, ükskõik, mis kohas või kui kaugel on! Seega ei käinud kordagi läbi tunne, et olen üksi ja mul pole totejaid....üks tuttav tuli isegi viimasel hetkel starti ja soovis edu, mis viis mõtted mujale ja taandas ärevust....

 

Jooksu alustasin üsna viimasest koridorist ning oma päris starti pidin ootama pikalt. Kui lõpuks olin rajal, siis paistis päike lagipähe, must asfalt kiirgas kuumust ning pidasin meeles, et ära jookse alguses väga kiiresti, vaid oma tempos. Eelnevatel päevadel sain päris mitmetelt inimestelt nõuandeid ning oma mõtetes pidasin kõik meeles. Proovisin joosta endale tunduvas normaalses tempos, kuid seda valida oli üsna keeruline, kuna kõik jooksid minust mööda ja mul oli, et kas olen tõesti nii aeglane, kas tõesti kõik on nii head, või mis toimub.....totaalne segadus! Igaljuhul oli esimeseks eesmärgiks joosta selles tempos 10 km ja pärast seda iga 4-5 km tagant tõsta tempot, kui energiat piisavalt! Igas joogipunktis jõin vett, ainult vett, ühes kohas sõin ampsu mingit energiabatooni-mõnus väike amps oli ning kuskil krabasin endale ühe suutäie mingit magusat jooki, mis ehk andis energiat, kuid tahtsin tegelikult vaid vett....magneesiumkapsli unustasin igakord joogipunktis võtta ning lõpuks sain aru, et järgmises pean võtma, muidu kes teab....kapsli sees oli pulber ja enne joogipunkti juba mõtlesin, et proovin jooksu pealt selle pulbri sealt kapsli seest kätte saada ja kohe siis joon vett peale...kuid pole ju harjutanud jooksu pealt joomist ja söömist, nii et lõpuks olid kõik kohad magneesiumi täis...sellegi poolest õnnestus natuke pulbrit kätte saada ja krambid jäid tulemata!!

 



Jooks numbrites....

Kuid kui nüüd rajast rääkida, siis esimene osa oli täitsa ok, Oslo maratoni teine pool on ümber Opera hous´i kuskil ehitusplatsil, konteinerite vahel, mis ei jäta linnast just eriti toredat muljet ja see koht oli tüütu...päike paistis lagipähe, mitte midagi polnud vaadata ning lihtsalt jooksid. Sellest hetkest alates hakkasin ka juba kiirendama vaikselt, umbes 10 km oli ehk....ja siis jäid teised jooksjad juba seljataha....Kuna olen treeninud siin Nesoddtangenis suurtel tõusudel ja langustel, siis minu trumbiks saidki tõusud....enamik kõndisid või surid juba rajal ja mina justkui tärkasin. Usun, et minu surnud punkt oli kuskil enne 10 km ja pärast seda läks kõik tõusvas joones....inimesed jäid minust seljataha, sest paljud olid juba ennast kinnijooksnud ning teine pool rajast oligi üks tõusude ja languste mäng, nii et võtsin oma trumbi ja lihtsalt liikusin edasi järjest kasvavas tempos! Iga vaheaja punkti järel tõstsin järjest kiirust ning kui nägin et 2 km finishini, siis tuli just peatänava tõus, jooksin täiega, samas hoidsin energiat finishi spurdini ja lõpuks kui oli 500 m, jooksin ikka täie jõuga, hingasin sügavalt, naeratasin ja isegi maratoni piltidelt on näha, et kehaasend on täitsa püsti ja energiat täis...lõpuks finishis, jalad hellad, kuid kogu keha läbis positiivne tunne, et jess, tegin ära... Esimese poolmaratoni aeg oli 2:17, mis laias laastus jäi vahemikku, mida mõtlesin ning nüüd saan edaspidi võrrelda vaid iseendaga! Meie poeomanik tahtis muidugi sõbrale ära teha, jooksis ennast täiesti tühjaks ajaga umbes 2 tundi, aga tal juba pikaajaline kogemus poolmaratonist ja maratonist!

Jooksuõhtul tegin sooja vanni ja üsna varakult saabus magus uni ning järgneval päeval oli juba pikk tööpäev! Kuid pühapäeva õhtul ootasid mind külalised...vennad Pihod, kes olid siis Lillehammeris võistlustel ning minu õhtu algas nendega koos ühise jooksuga, mõnus õhtusöök ja hommikul oli ühine ujumine, kus nemad said siis osa ka minu igahommikusest rituaalist! Kõik need tegevused kokku lõõgastasid veel lihaseid ja nii elasin ka eilse tööpäeva üle...mõnus ja vahva oli kohtuda selliste toredate inimestega ning veeta ühine aeg koos aktiivselt liikudes! Tänan teid Kail ja Han Hendrik!

Mina vendade Pihodega...

Kokkuvõtvalt õnnestus kõik väga hästi, motivatsiooni ja tahtmist edaspidiseks sain palju ning peas tiirlevad juba uued poolmaratoni ja kes teab isegi maratoni jooksud!

Mis siis edasi....üks jooks läbitud ja nüüd juba olen saanud enesekindluse ja julguse ning tahan veel, rohkem, kiiremini ja kaugemale. Kuna kohe on saabumas talv, siis jooksuhooaega peaksin alustama kevadel ning uurisin natuke erinevaid jookse ja nüüd on selge, et järgmise aasta sünnipäeva veedan jooksurajal, joostes hooaja esimese poolmaratoni 21,1 km Riia tänavatel, sest just sel ajal on Lattelecom Riga Marathon 2017! Seega on eesootamas üks sportlik talveperiood ja varakevad ning eesmärk on olemas....aega tahaks parandada nii, et jääks kahe tunni ringi! ;)

 

Kõigile siis indu, jaksu ja jõudu tegelemaks sellega, mida hing ihkab! Blogi lugejate arv on kasvanud viimase poole aastaga peaaegu neli korda, nii et suured tänud kõigile lugejatele! Kirjutan ma ju vaid lihtsalt ja kirjeldavalt oma igapäeva seiklustest, suunitlusega jagada oma mõtteid pere ja sõpradega! 

 

Tänast päeva saadab siis mõttetera: "Be happy. Be joyful. Be You!"

 

Parimat,

Liis

 

 

24 tundi Oslo poolmaratonini!

Umbes kolm aastat tagasi tekkis tegelikult mõte, et üks päev jooksen maratoni. Eesmärgiks saigi esmalt poolmaratoni läbimine kui õige aeg ja koht. Päris palju aega on sellest mõttest möödunud, treeningutega on olnud nagu ikka igapäeva elu kõrvalt ning tundub, et nüüd on "õige" aeg ja vaimselt olen ehk rohkem valmis kui füüsiliselt! Esimene kord on ikka esimene kord ja alati saab paremini järgnevatel kordadel. Pole ma ju väga üldse rahvarohketel jooksudel osalenud, et ennast proovile panna. Kui ikka tõsiselt edasi tegelen, siis ka harrastussportlasena peaksin järjest enam üle vaatama oma igapäevased harjumused ning elustiili, et valmis olla nii vaimselt kui füüsiliselt järgnevateks pikemateks jooksualasteks väljakutseteks.... homme  siis kell 14:00 on minu Oslo poolmaratoni 2016 start, mis tähendab 21,1 km jooksmist Oslo tänavatel. Paar nädalat olen keskendunud sellele, mida söön ning kuidas kulgevad viimased treeningud, jooksud. Eile oli viimane jooks, mille tegin siis pärast pikka tööpäeva ja ausaltöeldes lihsased on juba kanged ning esimeseks probleemiks võivad kujuneda lihaskrambid. Eile muidugi ostsin magneesiumi ning nüüd paar päeva võtan lisaks magneesiumkapsleid. Täna käisin samuti oma hommikust ujumist tegemas, sest vesi jahutab, lõõgastab keha ja loodan, et ka lihaseid.....enesetunne on enam-vähem hea ning loodetavasti jooksuga kaob ka veidike kähisev kurk ning väike seljavalu! 

 

Viimasel ajal olen lugenud üldse erinevaid lugusid maratonijooksjatest, sest oli ka ju just SEB Tallinna maraton ja nagu ikka, siis millegi pärast just enne võistlusi tulevad igasugused vaegused. Mõnda sportlast vaevab külmetus, teist jällegi seedeprobleemid, lihasvaegused jne. Seetõttu pole ka mina üllatunud oma tekkivate vaeguste üle ning viimase 24 tunniga ei saa ka suurt midagi enam teha....toidumenüüsse toon igapäevased söögid, mida tavaliselt söön ning tean, et ei mõjuta väga enesetunnet...nt. pasta spinatiga, hommikul kaerahelbepuder + kohvi ja snäkiks banaan+energiabatoon enne jooksu. Vedelikku tarbin ehk enam kui tavaliselt ning üsna keeruline on siin Norras mineraalvett leida....siiski õnnestus leida ainult ühte liiki, millel õnneks ja üllatuseks ka eesti keelne tekst!

Lõunasöök: Spinati-juurviljapasta musta leivaga...

 

Igaljuhul eile käisin oma poolmaratoni numbri ja T-särgi järel. Kaasa sain ka mõned energiat andvad batoonid ning sel aastal geelidega ei jookse, sest pole neid treeningute käigus kasutanud ning olen kuulnud erinevaid lugusid ja kui pole varem tarbinud, siis ei tea kunagi kuidas rajal toimivad. Poolmaraton pole ka nii pikk kui maraton, nii et loodan joogipunktide ja eelnevalt kogutud energia peale! Kuigi ei soovitata ka uute asjadega rajale minna, siis eeldatavasti Oslo maratoni jooksupluusi selga ei pane (nagu ikka suurus pole päris see, mis võiks olla), kuid uued põlvikud lähvad küll kasutusse, sest kõige uurem probleem ongi mul säärelihastega! Jooksutossud ehk elavad selle jooksu üle ning pärast poolmaratoni lähvad välja teenitud puhkusele ning pean uued muretsema! 

Valmis Oslo poolmaratoniks....start 14:00

Oslo maraton pakub võimalust ka jälgida GPR-si kaudu telefonist võistlejaid Ultimate Live app-I abil ja sealt saab valida Oslo Maratoni 2016, poolmaraton ning minu nr 31324 või siis ka nime järgi! ;)  

Mõnusat nädalavahetuse algust! Järgmise postituseni, mis siis pärast maratoni!

Parimat,
Liis

 

Viimaste suviste emotsioonidega sügisesse...

Eile oli siis 1. september ja paljudes Eesti peredes uue kooliaasta algus! Palju õnne neile, kes alustavad või jätkavad kooliteed....Minu peres on olnud tegemist nagu ikka olulise sündmusega, mida tähistada koogi ja kohviga. Üleüldse tundub, et Eestis suhtutakse teadmistepäeva täie tõsidusega. Samas kui Norras algas kool millalgi augusti keskel ning oli küll märgata rohkem õpilasi ja liikumist, kuid kooliriietus on neil üsna vaba ning seetõttu ka sel päeval ei märganud väga pidulikke õpilasi. Õpetajatele tavaliselt lilli ei viida ning õpilastel pole märganud ka raskeid seljakotte ja linnapildis oli mõni üksik pere ennast siiski üles löönud, et koos nt. õhtusöögile minna. Siinkohal olen tegelikult uhke selle üle, et meil Eestis enamasti on ikka 1. september teadmistepäev ning tõesti tähistatakse ja tunnustatakse laste kooliminekut! Koolitee on ikka üks pikk osa elust ning mõjutab väga tugevalt kelleks ja missuguseks inimeseks laps kasvab. Just hiljuti vaatasin filmi "Wir Kinder vom Bahnhof Zoo",mis räägib siis loo 1970-ndatel Saksamaal Berliinis elanud noorte elust. Peategelane on 14- aastane Christiane F., kellel kaob elust justkui eesmärk, elab ennast välja õhtuti discoklubis ning satub halba seltskonda, kus tulevad mängu narkootikumid ja nii see allakäigu teekond algabki. See film on valminud sama pealkirjaga raamatu järgi ja on tõsielulool põhinev. Filmist kajastub ilusti kuidas sõbrad ja perekonna suhtumine võivad mõjutada noore inimese elu, kes veel kasvab isiksuseks ning sageli vajab õigele teele juhatamist!

 

Nüüd on selge, et minu enda teekond jätkub veel siin Norras, sest eestlaslik töökus viis nii kaugele, et tööd jagub kuni aasta lõpuni. Saabumas on jõulude aegne ja eelne periood, mis on ülikiire ja see saab vahva olema, kuna töö on enamasti väljas jõululaadal! Ainukeseks tingimuseks sai, et selleks ajaks pean juba oskama rääkida ka norra keelt, kuna enamik külastajaid norrakad ning välismaalasi vähem. Seetõttu seadsin endale töö juures üheks lisa ülesandeks, et kui norrakatega koos töötan, siis tööpäev jooksul pean ära õppima vähemalt viis uut lauset, mida läheb igapäevases suhtluses vaja! Muidugi on ainukeseks murekohaks, et armastavad nad ju inglise keeles suhelda ja meie töökeel on ka inglise keel.....nüüd vaikselt on juba näha, et suvehooaeg on lõppemas, või siis ka lõppenud....mõned kruiisilaevad veel tulevad, aga turiste on ikka vähem. Hooaja lõpetamise puhul tegid poeomanikud meile, töötajatele välja kruiisi koos õhtusöögiga Oslo Fjordide vahel. Olen küll Oslo Fjorde näinud Oslo poolt, kuid tegime ringi peale kõigile saartele, möödusime ka Nesoddtangenist ja õhtu möödus rahulikus-vabas õhkkonnas....jagati ka jälle preemiat, sest terve suve arvestuses tegime väga head tööd! Supper tunne tegelt kui tunnustatakse ja annab motivatsiooni edasi liikumiseks energiliselt ning töökalt!

Oslo Fjordid....imeline päikeseloojang

Kuna koguaeg ei saa ju tööd teha, siis ühel pühapäeval otsustasin ühineda ühe matkagrupiga....Nad plaanisid päevamatka Oslost väljas Lillomarka piirkonnas. Tegelikult on siin kandis üsna hästi organiseeritud linnainimeste liikumine metsa, mägedesse, sest paljudesse kohtadesse jõuab veel Oslo esimeses tsoonis. Matka pikkus oli 20 km, grupis umbes 18 inimest ja teekond kulges looduse keskel, sügaval metsas järvede vahel. Kasutasime ka võimalust ning ühes ohutus kohas käisime suplemas jääkülmas vees, mis karastas mõnusalt keset matka. Minu jaoks oli seltskond uus ja seega oli palju tutvumist, juttu ning enamike matkajate puhul oli tegemist välismaalaste, mitte norrakatega, mistõttu 8 tunni jooksul kuulsin palju huvitavaid lugusid erinevate maade sisserännanutelt: Horvaatia, Ungari, Poola, Saksamaa, Venemaa, Bulgaaria, Kolumbia jne. Päev möödus päikesepaistega, süües mustikaid ning vaated olid imelised.....taaskord sattusin ussi otsa, kelleks seekord oli vaskuss.....

Matk Lillomarka piirkonnas

Made by Michal Zagrodzki...

....all who wander are not lost! Hetk päikeseloojangust, kui matk oli vaikselt lõppemas ja pildistas matkajuht! ;)

 

Norras on päris kuum teema svingtants ja lugesin, et Eestis kasvab ka selle tantsu populaarsus. Siin tantsiti isegi sadamas, iga neljapäev suvisel perioodil kui tulin töölt koju ja siis helises kõrvus svingtantsu muusika ja päris meeleolukas oli jälgida entusiastlikke inimesi tantsimas sadamas, kust väljus ka minu praam.... Teisipäeval avaneski võimalus ühineda ühe grupiga ning proovida Rocksvingi....käisin isegi tenniseid ja kleidikest shoppamas, sest pole siin ju veel valmistunud tantsimiseks. Igaljuhul oli põnev kogemus, kaks tundi oli tantsuõpet ning viimane partner lõi mind selles suhtes jalust, et tantsisime ühe loo koos ja kõik sujus....lõpuks kui kogu kursus läbi sai ja alustasime koduteed, selgus et ta on vaegnägija ning olin üllatunud, kuna tantsides ei paistnud kuidagi välja ja mind hämmastas kui hästi ta tajus ümbritsevat maailma! Siitkohast ka meile nägijatele midagi, et näeme küll maailma, kuid peaksime õppima seda enam tunnetama sügavuti....Igaljuhul on iga päikesekiir, tuuleiil, vee lainetus, looduse hääled väärt märkamist ka teiste meeltega, kui ainult maitsmine ja nägemine!

Veel jagub päikselisi ilmu, mis küll ei ole väga soojad, kuid päikese nautimiseks ideaalsed. Seetõttu läksin eile pärast tööd Vigeland Skulptuuride parki jalutama. Suve jooksul pole sinna veel jõudnud ning tegelikult polnud üldse pikk maa ja keeruline sinna jõuda. The Vigeland Park on maailma üks suurimaid skulptuuridega parke, mis valminud ühe kunstniku poolt. Tegemist on ka Norra ühe populaarsema turismiatraktsiooniga. Kunstnik on siis Gustav Vigeland, kes valmistas rohkem kui 200 skulptuuri pronksist, graniidist ja rauast aastatel 1939-1949. Park on üsna suur ning ka praegu augusti lõpus õitsesid seal roosid, purskaevus purskas vesi ning ohh üllatust kohtusin jälle Hiina turistidega iga nurga peal! Sellegi poolest leidsin mõnusa rahuliku koha, et süüa jäätist ning nautida ilma, sest kes teab kui kauaks jagub neid mõnusaid päikselisi ilmu ning vaikselt juba muutub päev lühemaks....



The Vigelands Park

Nüüdseks olen juba kaks kuud harrastanud hommikuujumist ning selle aja jooksul olen käinud nii vihma, päikese, tuule ja tormiga ujumas. Iga kord on midagi oodata, sest ilm ja vesi on pidevas muutumises. Päikesetõus on tund aega hilisem  ning mõnel hommikul ujub ka üks härrasmees, kes on vaikselt juba vana tuttav....samuti on ka iga hommikune jooksev 80-aastane härrasmees, kes ei jäta kunagi jooksu-kõndi vahele...üldse on siin Norras aktiivsed inimesed ning ka ühel hommikul sadamasse jalutades peatas üks vanem meesterahvas auto ja küsis, et kas lähen praamisadamasse ning pakkus küüti. Ta elab minuga samal tänaval ning ju on siis mind kui uut kodanikku märganud....jõudsime rääkida ka sellest, et ta omab umbes 40 aasta vanust hütti kuskil Oslo lähedal mäe otsas ning plaanibki sinna matkama minna. Selle hüti ehitas ta ise ja tahab vaatama minna kuidas seal olukord on. Hüttidel on üsna huvitav roll Norra ühiskonnas, mistõttu peaaegu igal norrakal on vähemalt üks hütt kuskil mägedes, metsas või siis fjordide vahel....

 

Hetkel olen ühe töökaaslasega Hobbiti ehk siis Kääbiku lainel...mõnus meelelahutus ja midagi uut minu filmielamustele....

 

 

 Täna siis juba hommikune ujumine tehtud, veel vaja jooksma minna ning siis pärastlõunasesse vahetusse tööle! Saabumas on nädalavahetus ja pühapäeval on Norras matkanädala raames väga palju rekreatsioonialaseid üritusi. Seega ehk leian ka endale midagi sobivat ja kes teab, äkki ka midagi uut!

 

Alloleval pildil siis minu tavapärane tööpäev....pole just väga istuv eluviis! Kõigile palju aktiivseid tegemisi ka järjest enam pimenevasse sügisesse!!

 

 

 Mõnusat nädalavahetust!

Parimate soovidega,

Liis