Viimane eksam outdoor leadershipis....done!

Täna oli siis viimane eksam siin Norras ning nagu ikka, siis tegemist suulise eksamiga. Esmaspäeval võttis iga õpilane pileti teatud teemaga, mida oli kokku kaheksa ning kõik olid seotud matkamiseg: kompass ja kaart, matkaplaneerimine, laagripaiga planeerimine jne. Kuna aineks leadership ja gruppide juhtimine, siis teemat ettevalmistades pidid kajastuma kogu töös minu kui liidri oskused. Õnneks või kahjuks sattus mulle üsna teoreetiline osa- trip planning ehk siis matka planeerimine ja lõpuks matkaplaani koostamine. Seda teemat oli aega ette valmistada üks päev ning mul läks juba Elverumi tulemisega poolpäeva ning nii ma siis istusingi eile pärastlõunal viimast korda meie kooli raamatukogus. Juttu väga ette valmistada ei jõudnud, vaid rääkisin oma plaani järgi loominguliselt ning nii juhendaja eksamineerija rollis kui ka vaatleja lihtsalt vaatasid mulle naeratavate nägudega otsa....nad olid lihtsalt nii positiivsed ja vaatleja ütles, et tal on esimene kokkupuude olla esimese eestlasega eksamil, nii et veidike uhke tunne ikka oli ka.... ja samal ajal siis pidin keskenduma, nende rõõmsatest nägudest hoolimata ja rääkima neile oma matkaplaneerimisest, läbi minu kui liidri oskuste. Minu matk oli liustikumatk kevadel ja suuskadega järgmise aasta NOP tudengitele.....nii, et tehniliselt tegemist üsna keerulise matkaga, aga midagi muud ei tundunud huvitavamat kah....igaljuhul lõpuks sai aeg otsa ning rääkisin nii palju kui oskasin ja teadsin! Tegelikult see lõpptulemus on üsna subjektiivne ning minu jaoks on oluline just see kogemus, et kui palju ja mida ma olen liidrina õppinud....

 

Hommikune hetk enne kooli....

Eks mõne aja pärast kirjutan ka viimase kokkuvõtva postituse oma pooleaasta kogemusest ning kõigest sellest, mida siis olen õppinud ja arendanud endas. Eelmine reede oli ka n.ö. viimane pidu kogu grupiga, kus kahjuks ei saanud osaleda, kuna pidin nii reedel kui ka laupäeval tööl olema. Sellegi poolest oli igale ühele ümbrik, kuhu sisse sai jätta väikseid kirjakesi ja mõtteid mida tahad kellegagi jagada. Mina kirjutasin enda viimased kirjad teistele reede hommikul kell neli ning sain enda kirjad kätte eile. Päris tõsiselt veel ei keskendunud, sest tahan rahu ja olla oma mõtetega....seega naudin viimaseid päevi veel Elverumis teistega ning igaühe jaoks algab varsti uus teekond.....

 

Galdhøpiggen´i tipus kogu ägeda grupiga...

Nüüd siis ka treeningutest.....viimase nädala jooksul on olnud üsna vaikne, sest matkal energiakulu oli laes, pärast seda ei olnud aega taastumiseks ning pikad tööpäevad niitsid mind jalust iga õhtu. Tavaliselt pärast matkasid on olnud aeg taastumiseks ning nüüd mõistan kui oluline on see aeg, sest kui ei taastu, siis taastumine venib veel pikemaks.... Samuti olin hädas veidike ka põlvega, mis sai kannatada siis kui matkal kukkusin.....poolmaratoniks ei taha päris ennast ka ära kurnata, et tegemisrõõm kaob ära. See nädal algas küll 45 min jooksmisega, kuid jälle üks poolik öö, sest õppisin eksamiks ning väsimus võtab kontrolli energia ja mõtete üle. Kõik see tekitab motivatsiooni languse ning sisimas loodan, et paari päevaga saan jälle tervise ja energia joonde ning jätkan täiskäigul...samuti võiks päike taas välja tulla ning siis lausa lust joosta!

 

Väiksed päkapikud liustikul, olen teine rivis....

Mõnusat nädala jätku ja järgmiste postitusteni!

 

Liis

Outdoorlife is about people....

Nädala alguses toimuski viimane matk oma NOP 2016 grupiga ja selleks oli mägine liustikumatk. Allolev pilt pärineb veel eelviimasest tripist mägedesse, kus kogu grupp on ühisel pildil ning iga korraga on saanud järjest selgemaks, et outdoorlife ehk välimatkad on seotud suures osas inimestega ning grupi igast liikmest sõltub matka kordaminek. Iga individuaal grupis on omamoodi ning igaüks annab panuse, lähtudes enda kogemustest, võimalustest, tahtejõust ja oskustest!

NOP 2016

Liustikumatk toimus Jotunheimen rahvuspargis, mis asub siis Norra südames ja Elverumist oli meil 4-5 tundi sõitu, Lillehammeri suunas. Väljas olid ilmad ilusad ja üsna keeruline oli kokku pakkida varustust, kuid tingimus oli, et talvevarustus, kaasaarvatud suusad, suusasaapad ja kepid. Lõpuks jõudsime pärast pikka bussisõitu ja imelisi vaateid linnakesse Lom, kus oli siis lõunapaus kiriku jalamil ning kohalikust kõige tuntumast pagariärist ostsime värskeid soojaid saiakesi....

Linnake Lom

Teekond jätkus kuni jõudsime Norra kõige kõrgema mäe Galdhøpiggen´i jalamile. Loomulikult oli eesmärk mägi vallutada ning umbes 5 km matka tipuni alustasime Juvasshytta´st- 1850 m kõrguselt. Teekonnale jäid ka liustikud, mistõttu antud mäe vallutamiseks oli vaja giidi, kes aitaks siis liustikust üle. Meil olid oma juhendajad, kellega koos siis suusatasime ja kõndisime, kuni olime liustikust üle. Kaasa pidime võtma ka matkasaapad, sest päris tippu jõudmiseks pidime matkama püstloodis mööda kivist pinnast. Teekond oli raske, päike paistis lagipähe ning supper head matkasaapad hakkasid hõõruma, kuna suusasaapad olid tõsiselt jamad- oma roosadest lilledest hoolimata! Lõpuks jõudsime tippu ja seega saigi vallutatud Norra kõige kõrgem mägi, kust vaade oli imeline ka teistele mäeahelikele ja liustikele. Sellistel hetkedel, kui ületad enda võimeid käib peast läbi sadu mõtteid ja konstantselt mõtled, et miks ja mille jaoks ma siin üldse olen....kas tõesti selleks, et ennast piinata... olin füüsiliselt nii kurnatud, et ainuke võimalus edasi liikuda oli oma vaimu- ja tahtejõuga! Mäest allatulek läks kiiresti, aga kurnatuse tõttu tuli eriti ettevaatlik olla kividel astumisega. Tagasi suusatasime alpikeskuse radadelt, mis tähendas seda, et tavaliste suuskadega sellise raskusega mäel oli ikka tükkmaad tegemist ning eesmärk oli püsti püsida, hoolimata sellest, et jalad olid ikka megaväsinud....

Galdhøpiggen´i tipus....

Kui jõudsin tagasi alguspunkti, siis avastasin, et minu lillelised suusasaapad tahtsid süüa, sest ninaosa oli täiesti lahti....ja ees oli veel üks päev! Mis seal ikka ducktape aitab ju alati, õnneks seda oli mul piisavalt ümber termose, ja ka üks suusk oli sellega kokku lapitud ning nüüd ka siis suusasaabas...

Meie mäevallutus oli üsna pikk ja kurnav ning ööbimiskohta telkima jõudsime öösel umbes 23.oo-i ajal. Esmalt muidugi panime telgi püsti, minu grupiliikmed-kolm poissi valmistasid õhtusöögi ning kuna olime veidike madalamal, siis ilm oli mõnusalt soe! Väsimus oli sees, mistõttu ei jäänud väga aega selle nautimiseks, kuid vaade oli hämmastavalt kaunis päikesetõusu ja -loojanguga mägede vahel...

 

Esimene imeline öö....

Esimese öö uni oli lühike ning liustikumatkaks pidime sõitma teise kohta.....kui jõudsime kohale, siis sisimas lootsime, et enam ei pea suuskadega minema ning saame vaid matkasaabastega hakkama. Liustikumatkaks saime ka varustuse: kiiver, julgestusrihmad, karabiinid, kassid ja kirka. Seega oli lisaks normaalsele päevavarustusele veel mitu kilo seljas ja teekonda pidime alustama ikka suusatades. Sel ajal olid ilmad küll supper ilusad päike paistis ja oli üsna soe, kuid mõjutas seda, et päike oli eriti intensiivne, pika pesuga üsna palav ning suusatades higistasid meeletult. Lõpuks jõudsime suusatades kohta, kust pidime edasi minema jala ning selleks pidime kogu varustuse selga panama, samuti riietus pidi olema veekindel, nii et veekindlad jakid ja püksid jalga, matkasaapad kassidesse ja köitsime ennast kinni siis väikeste gruppidena. Teekond oli enam-vähem püstloodis mäe tippu, kus siis olid liustikud. Päike paistis lagipähe, liikumine varustuse ja seljakotiga oli üsna aeglane ning juba poole peal oli tunne, et olen saunas, sest higi voolas ojadena ja ma isegi ei jaksanud seda ära pühkida. Kõik astusime ühes sammus ning käes olid meil ka veel kirkad...endal oli juba sisemine võitlus vastupidavusega ning esimest korda elus oli tunne, et ma enam tõesti varsti ei jaksa, tekkis umbes selline tunne, nagu kõrbes filmides, et päike juba tekitab viirastusi ning kõik sinu ees ja ümber on ühtlane mass.....igaljuhul ainuke eesmärk oli võtta sammhaaval, kontrollida hingamist ning lihtsalt astuda. Seisma jäämisega on ka see, et kogu grupp peab seda tegema ja igalpool ei tohigi peatuda, nii et kindlasti pidime tippu jõudma, jääpangale....see tundus olevat üsna kaugel ning üks tüdruk juba meie grupist ütles ausalt, et enam ei jaksa, kuid pidime ikka kogu grupiga edasi minema ning kuna olime köiega üksteise küljes kinni, siis kui keegi ei suutnud sammu pidada, oli lisakoormus sinu ees olevale inimesele, nii et põhimõtteliselt siis vedasime seda tüdrukut üles ja proovisime ka ise püsti ja ärkvel püsida.....ainuke väljapääs oli ainult astuda ja astuda ning jõuda sinna jääpangale. Seal lõpuks jäi aega energia kogumiseks, joomiseks, väikseks snäkiks ning ümbruse vaatlemiseks. Liustik oli imeline oma sinistes toonides ja eriilmeliste lõhedega, kuid samas ka ohtlik.... 



Imelised liustikulõhed....

Liustiku lõhed justkui sosistavad ja räägivad sinuga.....veetsime paar tundi liustikul ringiliikudes ning turvalisus nr. üks. Ka minul õnnestus veidike sügavamale vajuda kui oleks pidanud, kuid õnneks kõik sujus....Igaljuhul oli kogu see meeletu vaev ja eneseületus üsna piinarikast mäkketõusu väärt! Liustikukogemus tõi naeratuse taas näole ning tekitas isegi adrenaliini, et liigume veel siin ringi! Õnneks meie grupijuht oli ka valmis proovima erinevaid teid ning võimalusi ja pakkus meile ikka vägeva elamuse!

Krossbu liustikul....

Ka teine päev möödus lennates ning lõpuks oli aeg tagasi suusatada, mis tähendas siis jällegi laskumist ja seekord ka koos kirkaga ning isegi mina tulin alla eriti aeglaselt, et mitte kukkuda. Õppisin tundma ka oma seljakotti, sest tegelikult on kõigil seljakottidele ehitatud koht kirka jaoks ning seal on oma tehnika kuidas seda siis koti külge panna....nüüd vähemalt tean, siis, et mille jaoks mul ühed sangakesed seal on. Igaljuhul kirka koti küljes tähendab seda, et üks teravatest otsadest on sul küljepeal ja täpselt pea kõrgusel....seega oli peamine eesmärk mitte kukkuda ja ennast vigastada!

Tagasijõudes oli meil laagripaik sealsamas lähedal ning valmistasime kolmekäigulise õhtusöögi. Üks matka eesmärkidest oli proovida valmistada toitu lõkkel edasijõudnute tasemel ning nii oli menüüs: maitsev supp kartuli ja juurviljadega, pizza ning šokolaadikreem. Just enne uinumist hakkas vihma sadama ja nii ma siis läksingi oma grupikaaslastega telki õhtuseid jutte jutustama. Seekord olin siis kolme poisiga ühes grupis ning kuna nad kõik on hakkajad, väga head kokad, siis oli tegemist esimese tripiga, kui ei pidanud vastutust endale võtma ning lihtsalt nautisin grupitööd. Ainuke asi, mille eest hoolt kandsin oli kohvi. :D

Parimad kokad tööhoos....

Kokkuvõtteks niipalju, et tegemist oli kõige raskema tripiga siiamaani ja mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt palavuse ja pikkade päevade tõttu. Aegajalt tabasin ennast hetkedest, et enam ei jaksa ja kukun siiasamma, kuid kogu grupp koos aitas edasi liikuda ning kuigi keha oli üliväsinud ja juba tuim, siis vaimselt suutsin kontrollida enda liikumist! Kogu selle matka jooksul muutus grupp veel lähedasemaks ja seda näitab ka asjaolu, et viimasel ühisel õhtusöögil olime peaaegu kõik koos, et abistada ja lihstalt aega veeta, pärast väsitavat ja kurnavat päeva....

Tripil olles juhtus ka selline asi, et pärast kurnavat teist päeva olin õnnelik kui lõpuks tagasi parkimisplatsi jõudsin, tahtsin ainult riideid vahetada ja vett juua. Olin juba ennast korda seadnud ning võtsin kraanist värsket vett. Kui asusin tagasi minema, siis matkasaapad ja väsinud jalad jooksid üksteise taha kuidagi nii kokku, et lendasin täie jõuga kiviklibu peale ninuli, kõigi silme all veel. Ümberringi olid muidugi šveitsi suusatajad, üks kõndis minuga samal distantsil ja oli päris ehmunud ning tuli ka appi, kui seal kruusa peal pikali olin. Õnneks olen üleüldiselt elus ja terve ning vaid põlv ja küünarnukk on marraskil, kuid šokk ja ebamugavustunne olid ehk palju suuremad kui vigastused.....nüüd on küll tagasimõeldes kohati naljakas olukord, aga siis tundus asi tõsiselt piinlik :D ja veel suusatajate ees.....

Vaikselt on aeg tagasi tulla oma igapäeva elu juurde ja mõned päevad läheb aega, enne kui taastun....energiakulu kahe päevaga oli meeletu, mida näitab ka polar kokkuvõte 6 ja 7 juuni. Seepärast ongi oluline alati võtta kaasa väiksed snäkid, mis on täis energiat, juua piisavalt ja süüa nii palju kui vajadust on! Hommikuti oli meil soe puder, lõunaks võtsime midagi mäele kaasa ja õhtusöök oli alati mõnusalt toitev ning seekord ka väga paljude maitsetega, sest mul olid ju meeskokad.... Tänane õhtu jätkubki õhtusöögiga, mida minu grupikaaslased valmistavad hoole ja armastusega ning taastan siis energiat, süües liha ja muud maitsvat! Homme hommikul vara tagasi Oslosse.....Vaikselt tulen tagasi maratontreeningute juurde ning siis uued treeningute kokkuvõtted ja muljed!

 

Matka kokkuvõte arvudes, ajas ja energias....

Minu poole aasta mõttetera selle kogemuse kohta (täna viimases tunnis pidi igaüks ütlema ühe lause, mis kirjeldaks seda poolt aastat)...
Made by Liis: Believe in yourself and you can achieve more than you ever imagined!!!

Järgnevalt üks videolõik liustikul matkates....olen ise filmitav....

 

 

 Mõnusat nädala jätku!

Liis





Esimese nädala treeningud ning asjaajamine Norras!

Juba nädal tagasi kirjutasin, et otsustasin osaleda Oslo maratonil, joostes poolmaratoni ehk 21 km. See nädal oli viis tööpäeva, millest enamik umbes kaheksa-üheksa tundi. Tööpäeva lõpuks olen olnud tavaliselt ikka üsna väsinud, sest terve päev olen jalgadel ja toimetan ning jooksen ringi kolme poe vahet. Õnneks treeningud olid väikse intensiivsusega ning kui oli 2-5 seeriat, siis alustuseks tegin kõigest 2 seeriat. Siinkohal olid siis erinevad treeningpäevad nt. siselihaste treening, jooksutehnika harjutused, jõuharjutused ja üks treening oli ka intervalltreening. Üheks suureks osaks treeningust on ka toitumine ja kuna tööpäevad pikad, siis on väljakujunenud nii, et käin umbes kolme toidukarbikesega tööl ning enamik päeva menüüst on kaasas! Õnneks on praamisõidud 20-minutilised ja seda aega kasutan söömiseks, õhtuti kui on kiirpraamid, siis on palad väiksemad ning ka 10-minutiga saan söödud. Tegelikult on nii, et hommikust söön korralikult kodus, et saada päevaks energiat, enamik ajast puder. Hommikuse praami peal võtan vahepala, sest juba tean, et kui jõuan tööle, siis palju tegemist ja kolm-neli tundi ei saa ehk midagi ampsata ja täpselt lõunasöögi aega ei tea kunagi. Lõunasöögi söön siis töö juures ning toidu soojendamiseks ja veekeetmiseks on meil täitsa mõnusad ruumid olemas igas poes, nii et ei pea kuskil nurgataga einestama. Kuna päev on pikk, siis koju tulles söön praamil, kas hilise vahepala või siis õhtusöögi. Kogu see ettevalmistamine ja planeerimine võtab omajagu aega, kuid juba nädala on toiminud.

 

Riisinuudlid seentega....

Kõige raskem oligi füüsiliselt intervalltreening, sest olen ju tavaliselt lihtsalt jooksnud, kuid nüüd pidin kontrollima pulsi sagedust ja vastavalt sellele siis tõstma tempot või langetama. Õnneks selliseid treeninguid ei ole väga tihedalt, sest võtavad ikka päris läbi. Üks hommikune treening oli lihastreening ja selleks oli supper ilm rannas, päikesetõusuga ja vaade Oslole. Väljas oli vaikus, vaid linnud laulsid, enamik inimesi veel magas ning mina siis nautisin seda rahu ja vaikust. Treeningu ajal oli loomulikult vaade Oslole, mille tagant päike tõusebki ja loojub sinna suunda, mida näen õhtul praamiga koju tulles. Seega ka õhtud on olnud hetkel vapustavad.....naudin iga hetke ja olen koguaeg hämmastuses looduse ilust!

Hommikune päikesetõus....

Täna on selle nädala viimane treening ja pean rahulikult võtma, kuna homme siis liustikumatkale. Viimane matk on Elverumist umbes 4-5 tundi põhjapoole, kus ikka mägedes lumi ja jää. Selleks tripiks pakingi oma talvevarustuse, otsin suusad välja ja võtan siiski kaasa ka päikseprillid ja päiksekreemi, sest mägedes päike eriti intensiivne. Kuna tegemist liustikumatkaga, siis peame rentima ka mingi spets varustuse, nii et saab huvitav olema. Matkast kirjutangi lähemalt kui tagasi uute kogemuste ja muljetega!

 

Koolist veel nii palju, et ongi jäänud vaid matk ja üks outdoor leadership eksam. Kahe nädala jooksul esitasin ka kaks üsna mahukat kirjalikku tööd, mis siis võtsid kokku kõik eelnevalt õpitu! Kahe nädala pärast on siis kõik läbi ja saan keskenduda tööle ja Oslo tundmaõppimisele! Kuigi Norra kohta tean juba seda, et iga asi võtab aega, mingid keerulised süsteemid ja inimestel ikka mega lühikesed tööpäevad, sest asjaajamine peaks tavaliselt olema 9-14 vahel. Näiteks pangakonto tegemiseks läksin panka, ootasin, sain töötaja jutule ja ta pani mind lihtsalt arvuti taha, et täitke avaldus, tegi koopia passist ning siis ütles, et saadetakse e-mail. Kaks nädalat võttis aega, kuni saabus e-mail, et saatke POSTIGA need lisa dokumendid, sest e-mail ei ole turvaline....nagu postiga saatmine siis on turvalisem?! Eile jooksin paar tundi Oslo kesklinnas, et otsida kohta laupäeva pärastlõunal, kus teha koopiaid, kust osta ümbrikku ja markki....Postkontorid ja kõik muud ametkonnad ju laupäeval juba kahest kinni või pole üldse lahti. Kui mul töö pärastlõunani, siis ei saagi midagi teha. Jooksmise tulemusena panin lõpuks oma kirja posti ja nüüd võib aega võtta jälle nädalaid....see kõik tähendab seda, et uustulnukana võib oma esimest palka oodata paar kuud, sest pole võimalik saada seda väliskontole või kellegi teise arvele.....igaljuhul mina loodan parimat, et ehk minu paberid on kellegi kiire ja tegusa pangatöötaja käes.....nagu ka maksukontoris....kuna ei saanud enda kirja Elverumis kätte, siis mõtlesin, et käin sealt läbi. Olin juba ettevalmistunud, et seal võib võtta mega aeg, olin üks ainukesi heleda nahavärviga inimesi, kellel oli sinna asja. Järjekorrad ülipikad ja eks siis lihtsalt istusin ja ootasin oma numbrit. Õnneks mitte väga kaua....ja vastupidiselt eelarvamustele, et keegi kuri tädi võtab mind vastu, oli seal üks tore ja abivalmis nooremapoolne töötaja, kes aitas kõik asjad üks-kaks-kolm ära teha ja lubas siis dokumendid saata uuele aadressile ja seekord oli see mega kiire. Olin üllatunud ja rõõmus. Siin on tõesti ka nii, et postkastile peab nime panema ja soovitav ka registreerida postkontoris, mis sai ka siis tehtud, et kirjad tuleksid ikka õigesse kohta! Lõpuks on mul ka norra telefoninumber ning ei tea kas sai hea valik või mitte, aga igaljuhul matkade pärast valisin Telenori, kellel siis peaks levi olema igalpool.....

Hetkel ei ole küll plaani Eestisse tulla lähiajal, sest just harjun tööga ning niigi kooli pärast küsin päevi vabaks ja see tähendab seda, et teised päevad pean töötama.... Kuna olen uus ka ja veel on tulemas paar uut töötajat, siis tuleb ikka aja jooksul ennast tõestada ning näidata heast küljest. Selgus, et enamik töötajaid on umbes minu vanuses ja isegi ka üle 30-ne nii, et üsna mõnus seltskond. Kuu lõpupoole on tulemas ka hooaja alguse koosviibimine, nii et vahva õppida üksteist tundma, sest tööajal pole nagu väga aega lobiseda ja meil ikka klienditeenindus nr. üks. Isegi telefoni ei võta tavaliselt kassa juurde.... Olen kohtunud ka poeomanikega ning meesterahvaga on meil ühine teema jooksmine ja maraton, sest tal mõni aeg tagasi halvenes tervis meeletult ning pärast seda kui taastus, hakkas jooksma....ja teeb seda iga päev ja osaleb maratonidel! Just arutasime, et peaksime tegema oma ettevõtte meeskonna, aga vähemalt ühte jooksjat oleks veel vaja!
 

Lõpuks lahenes ka minu ID-kaardi saaga Eestis, mis tekkis sellest, et märtsikuus võttis PPA selle ära ekspertiisi, kuna mingi kiibi osa ei töötanud. Nad ütlesid, et kui nende poolne viga, siis vahetavad kaardi ära ja kui minu poolne viga, siis pean uue tegema. Tol ajal veel ei teadnud oma asukohta ja seda, et IKKA on VÄGA Eesti kodanikuna Eesti ID-kaarti vaja igasuguseks paberimajanduseks distantsilt jne. Seega jõudis minu kaart Võrru ning plaanisin juba seda, et pean Eestisse minema sellepärast. Kuid kirjutasin oma küsimuse ja mure PPA-sse ja sealt sain vastuse poole päevaga, et kaart jõuab Oslosse Eesti saatkonda kolme nädala jooksul.... No tõesti vahe Norra ja Eesti asjaajamises....

Eks on ikka nii, et ega kuskil pole kerge ja midagi ei kuku niisama sülle. Õnneks on mul seda visadust ja tahtejõudu, et asjatoimetused lõpule viia ka läbi raskuste!Kui üks tee ei sobi, siis proovin teist, et ikka lõpptulemuseni jõuda! Nüüd olengi tagasi Elverumis ning esimesed muljed, et siin on rahulik ja vaikne ning midagi pole suurt muutunud. Vaid väike metsatukk on ühes kohas maha võetud! Samas tundub, et kuidagi pikk aeg on möödas....tegelikult aeg möödubki lennates ja alles ma ju tulin Norra-Elverumi ning nüüd juba kõik, mis toimub koolis ja kursusega on viimane....tulebki salvestada mõnusaid ja positiivseid hetki ning ka igas ebamugavas olukorras on midagi head...

Nagu mul üks uus töökaaslane juba ütles siis, et Liis sa näed alati midagi positiivset ka mingites jamades! Mina selle peale, et see kõik aitabki ju edasi liikuda tööpäevas....;)
 

Mõnusat uut nädalat uute seiklustega!
Liis