Outdoorlife is about people....

Nädala alguses toimuski viimane matk oma NOP 2016 grupiga ja selleks oli mägine liustikumatk. Allolev pilt pärineb veel eelviimasest tripist mägedesse, kus kogu grupp on ühisel pildil ning iga korraga on saanud järjest selgemaks, et outdoorlife ehk välimatkad on seotud suures osas inimestega ning grupi igast liikmest sõltub matka kordaminek. Iga individuaal grupis on omamoodi ning igaüks annab panuse, lähtudes enda kogemustest, võimalustest, tahtejõust ja oskustest!

NOP 2016

Liustikumatk toimus Jotunheimen rahvuspargis, mis asub siis Norra südames ja Elverumist oli meil 4-5 tundi sõitu, Lillehammeri suunas. Väljas olid ilmad ilusad ja üsna keeruline oli kokku pakkida varustust, kuid tingimus oli, et talvevarustus, kaasaarvatud suusad, suusasaapad ja kepid. Lõpuks jõudsime pärast pikka bussisõitu ja imelisi vaateid linnakesse Lom, kus oli siis lõunapaus kiriku jalamil ning kohalikust kõige tuntumast pagariärist ostsime värskeid soojaid saiakesi....

Linnake Lom

Teekond jätkus kuni jõudsime Norra kõige kõrgema mäe Galdhøpiggen´i jalamile. Loomulikult oli eesmärk mägi vallutada ning umbes 5 km matka tipuni alustasime Juvasshytta´st- 1850 m kõrguselt. Teekonnale jäid ka liustikud, mistõttu antud mäe vallutamiseks oli vaja giidi, kes aitaks siis liustikust üle. Meil olid oma juhendajad, kellega koos siis suusatasime ja kõndisime, kuni olime liustikust üle. Kaasa pidime võtma ka matkasaapad, sest päris tippu jõudmiseks pidime matkama püstloodis mööda kivist pinnast. Teekond oli raske, päike paistis lagipähe ning supper head matkasaapad hakkasid hõõruma, kuna suusasaapad olid tõsiselt jamad- oma roosadest lilledest hoolimata! Lõpuks jõudsime tippu ja seega saigi vallutatud Norra kõige kõrgem mägi, kust vaade oli imeline ka teistele mäeahelikele ja liustikele. Sellistel hetkedel, kui ületad enda võimeid käib peast läbi sadu mõtteid ja konstantselt mõtled, et miks ja mille jaoks ma siin üldse olen....kas tõesti selleks, et ennast piinata... olin füüsiliselt nii kurnatud, et ainuke võimalus edasi liikuda oli oma vaimu- ja tahtejõuga! Mäest allatulek läks kiiresti, aga kurnatuse tõttu tuli eriti ettevaatlik olla kividel astumisega. Tagasi suusatasime alpikeskuse radadelt, mis tähendas seda, et tavaliste suuskadega sellise raskusega mäel oli ikka tükkmaad tegemist ning eesmärk oli püsti püsida, hoolimata sellest, et jalad olid ikka megaväsinud....

Galdhøpiggen´i tipus....

Kui jõudsin tagasi alguspunkti, siis avastasin, et minu lillelised suusasaapad tahtsid süüa, sest ninaosa oli täiesti lahti....ja ees oli veel üks päev! Mis seal ikka ducktape aitab ju alati, õnneks seda oli mul piisavalt ümber termose, ja ka üks suusk oli sellega kokku lapitud ning nüüd ka siis suusasaabas...

Meie mäevallutus oli üsna pikk ja kurnav ning ööbimiskohta telkima jõudsime öösel umbes 23.oo-i ajal. Esmalt muidugi panime telgi püsti, minu grupiliikmed-kolm poissi valmistasid õhtusöögi ning kuna olime veidike madalamal, siis ilm oli mõnusalt soe! Väsimus oli sees, mistõttu ei jäänud väga aega selle nautimiseks, kuid vaade oli hämmastavalt kaunis päikesetõusu ja -loojanguga mägede vahel...

 

Esimene imeline öö....

Esimese öö uni oli lühike ning liustikumatkaks pidime sõitma teise kohta.....kui jõudsime kohale, siis sisimas lootsime, et enam ei pea suuskadega minema ning saame vaid matkasaabastega hakkama. Liustikumatkaks saime ka varustuse: kiiver, julgestusrihmad, karabiinid, kassid ja kirka. Seega oli lisaks normaalsele päevavarustusele veel mitu kilo seljas ja teekonda pidime alustama ikka suusatades. Sel ajal olid ilmad küll supper ilusad päike paistis ja oli üsna soe, kuid mõjutas seda, et päike oli eriti intensiivne, pika pesuga üsna palav ning suusatades higistasid meeletult. Lõpuks jõudsime suusatades kohta, kust pidime edasi minema jala ning selleks pidime kogu varustuse selga panama, samuti riietus pidi olema veekindel, nii et veekindlad jakid ja püksid jalga, matkasaapad kassidesse ja köitsime ennast kinni siis väikeste gruppidena. Teekond oli enam-vähem püstloodis mäe tippu, kus siis olid liustikud. Päike paistis lagipähe, liikumine varustuse ja seljakotiga oli üsna aeglane ning juba poole peal oli tunne, et olen saunas, sest higi voolas ojadena ja ma isegi ei jaksanud seda ära pühkida. Kõik astusime ühes sammus ning käes olid meil ka veel kirkad...endal oli juba sisemine võitlus vastupidavusega ning esimest korda elus oli tunne, et ma enam tõesti varsti ei jaksa, tekkis umbes selline tunne, nagu kõrbes filmides, et päike juba tekitab viirastusi ning kõik sinu ees ja ümber on ühtlane mass.....igaljuhul ainuke eesmärk oli võtta sammhaaval, kontrollida hingamist ning lihtsalt astuda. Seisma jäämisega on ka see, et kogu grupp peab seda tegema ja igalpool ei tohigi peatuda, nii et kindlasti pidime tippu jõudma, jääpangale....see tundus olevat üsna kaugel ning üks tüdruk juba meie grupist ütles ausalt, et enam ei jaksa, kuid pidime ikka kogu grupiga edasi minema ning kuna olime köiega üksteise küljes kinni, siis kui keegi ei suutnud sammu pidada, oli lisakoormus sinu ees olevale inimesele, nii et põhimõtteliselt siis vedasime seda tüdrukut üles ja proovisime ka ise püsti ja ärkvel püsida.....ainuke väljapääs oli ainult astuda ja astuda ning jõuda sinna jääpangale. Seal lõpuks jäi aega energia kogumiseks, joomiseks, väikseks snäkiks ning ümbruse vaatlemiseks. Liustik oli imeline oma sinistes toonides ja eriilmeliste lõhedega, kuid samas ka ohtlik.... 



Imelised liustikulõhed....

Liustiku lõhed justkui sosistavad ja räägivad sinuga.....veetsime paar tundi liustikul ringiliikudes ning turvalisus nr. üks. Ka minul õnnestus veidike sügavamale vajuda kui oleks pidanud, kuid õnneks kõik sujus....Igaljuhul oli kogu see meeletu vaev ja eneseületus üsna piinarikast mäkketõusu väärt! Liustikukogemus tõi naeratuse taas näole ning tekitas isegi adrenaliini, et liigume veel siin ringi! Õnneks meie grupijuht oli ka valmis proovima erinevaid teid ning võimalusi ja pakkus meile ikka vägeva elamuse!

Krossbu liustikul....

Ka teine päev möödus lennates ning lõpuks oli aeg tagasi suusatada, mis tähendas siis jällegi laskumist ja seekord ka koos kirkaga ning isegi mina tulin alla eriti aeglaselt, et mitte kukkuda. Õppisin tundma ka oma seljakotti, sest tegelikult on kõigil seljakottidele ehitatud koht kirka jaoks ning seal on oma tehnika kuidas seda siis koti külge panna....nüüd vähemalt tean, siis, et mille jaoks mul ühed sangakesed seal on. Igaljuhul kirka koti küljes tähendab seda, et üks teravatest otsadest on sul küljepeal ja täpselt pea kõrgusel....seega oli peamine eesmärk mitte kukkuda ja ennast vigastada!

Tagasijõudes oli meil laagripaik sealsamas lähedal ning valmistasime kolmekäigulise õhtusöögi. Üks matka eesmärkidest oli proovida valmistada toitu lõkkel edasijõudnute tasemel ning nii oli menüüs: maitsev supp kartuli ja juurviljadega, pizza ning šokolaadikreem. Just enne uinumist hakkas vihma sadama ja nii ma siis läksingi oma grupikaaslastega telki õhtuseid jutte jutustama. Seekord olin siis kolme poisiga ühes grupis ning kuna nad kõik on hakkajad, väga head kokad, siis oli tegemist esimese tripiga, kui ei pidanud vastutust endale võtma ning lihtsalt nautisin grupitööd. Ainuke asi, mille eest hoolt kandsin oli kohvi. :D

Parimad kokad tööhoos....

Kokkuvõtteks niipalju, et tegemist oli kõige raskema tripiga siiamaani ja mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt palavuse ja pikkade päevade tõttu. Aegajalt tabasin ennast hetkedest, et enam ei jaksa ja kukun siiasamma, kuid kogu grupp koos aitas edasi liikuda ning kuigi keha oli üliväsinud ja juba tuim, siis vaimselt suutsin kontrollida enda liikumist! Kogu selle matka jooksul muutus grupp veel lähedasemaks ja seda näitab ka asjaolu, et viimasel ühisel õhtusöögil olime peaaegu kõik koos, et abistada ja lihstalt aega veeta, pärast väsitavat ja kurnavat päeva....

Tripil olles juhtus ka selline asi, et pärast kurnavat teist päeva olin õnnelik kui lõpuks tagasi parkimisplatsi jõudsin, tahtsin ainult riideid vahetada ja vett juua. Olin juba ennast korda seadnud ning võtsin kraanist värsket vett. Kui asusin tagasi minema, siis matkasaapad ja väsinud jalad jooksid üksteise taha kuidagi nii kokku, et lendasin täie jõuga kiviklibu peale ninuli, kõigi silme all veel. Ümberringi olid muidugi šveitsi suusatajad, üks kõndis minuga samal distantsil ja oli päris ehmunud ning tuli ka appi, kui seal kruusa peal pikali olin. Õnneks olen üleüldiselt elus ja terve ning vaid põlv ja küünarnukk on marraskil, kuid šokk ja ebamugavustunne olid ehk palju suuremad kui vigastused.....nüüd on küll tagasimõeldes kohati naljakas olukord, aga siis tundus asi tõsiselt piinlik :D ja veel suusatajate ees.....

Vaikselt on aeg tagasi tulla oma igapäeva elu juurde ja mõned päevad läheb aega, enne kui taastun....energiakulu kahe päevaga oli meeletu, mida näitab ka polar kokkuvõte 6 ja 7 juuni. Seepärast ongi oluline alati võtta kaasa väiksed snäkid, mis on täis energiat, juua piisavalt ja süüa nii palju kui vajadust on! Hommikuti oli meil soe puder, lõunaks võtsime midagi mäele kaasa ja õhtusöök oli alati mõnusalt toitev ning seekord ka väga paljude maitsetega, sest mul olid ju meeskokad.... Tänane õhtu jätkubki õhtusöögiga, mida minu grupikaaslased valmistavad hoole ja armastusega ning taastan siis energiat, süües liha ja muud maitsvat! Homme hommikul vara tagasi Oslosse.....Vaikselt tulen tagasi maratontreeningute juurde ning siis uued treeningute kokkuvõtted ja muljed!

 

Matka kokkuvõte arvudes, ajas ja energias....

Minu poole aasta mõttetera selle kogemuse kohta (täna viimases tunnis pidi igaüks ütlema ühe lause, mis kirjeldaks seda poolt aastat)...
Made by Liis: Believe in yourself and you can achieve more than you ever imagined!!!

Järgnevalt üks videolõik liustikul matkates....olen ise filmitav....

 

 

 Mõnusat nädala jätku!

Liis