Minu Lood Eesti Matkaradadest

Minu lugu algab tegelikult sellest, et juba 2015 aasta suvel võtsin eesmärgiks külastada nii tihti kui võimalik erinevaid matkaradu Eestis, sest tundsin vajadust nautida head ilma, värsket õhku ning minna lihtsalt loodusesse. Sealt jõudsin ka loodusturismi magistriõppesse Maaülikoolis, et laiendada teadmisi nii looduse kui ka loodusturismi valdkonnas. Pärast õpingute alustamist jõudsin oma teekonnaga Norra ning minu silmad avanesid veel enam ja tajusin kui suur roll on tegelikult loodusel inimese elukvaliteedi tõstmisel.

 

Seetõttu jagan järgnevate blogipostitustega oma isiklikke kogemusi erinevatelt loodusradadelt. Mõtted ja lood matkaradadelt põhinevad minu vahetul kontaktil loodusega. Andmebaasiga, kust leian oma matkarajad on võimalik tutvuda RMK loodusega koos koduleheküljel:

http://www.loodusegakoos.ee/kuhuminna/voimaluste-otsing.

Siiamaani olen üsna rahul olnud koduleheküljelt saadava infoga ning enamasti olen õige raja alguspunkti alati üles leidnud.
 

Pidevalt tekib juurde ka muid radu nagu nt. palverännutee (http://www.palverand.ee/), mis liigub Pirita kloostrist Vastseliina piiskopilinnuse juurde. Aja jooksul külastan ka neid radu ning teen tutvust lisaks loodusele Eesti ajalooliste pärandväärtustega.

Iga kord kui külastan mõnda rada, sean endale eesmärgi ning kasutan ka märkmik-pliiats meetodit, et vajadusel kirjutada üles tekkivad mõtted ning ideed. Postituste jooksul püüan tuua päevakorda mõnda teemat, mis ehk vajab laialdasemat käsitlemist. Samuti jagan nippe ja infot kuidas rajal toime tulla või mida jälgida teatud radadel. Esimesed kaks läbitud rada on selle "projekti" sissejuhatuseks ning kõik on alles algusjärgus.

2017 aasta kõige esimene matkarada oli Kirikumäe matkarada Vastseliina vallas, mille pikkus on 3,2 km. Matkaraja kaugus Võrust on umbes 30km. Rada kulgeb ümber Kirikumäe järve, mida ilmestavad rabajärved ning metsa- ja niidukooslused. Osa teekonnast möödub laudteel ja rada on läbitav ka talvel. Raskusaste on kerge, kuna puuduvad suured tõusud ja langused, rada on üsna kerge järgida ning järv on iseenesest justkui orientiir, mida ei saa silmist lasta. Antud rajale jääb ka RMK puhkekoht väikese metsaonniga ja lõkkekohaga. Seega kui alustada rada paremalt poolt, järve suunas vaadates, siis raja lõpetuseks jääb mõnus puhkekoht. Antud kohas on majake avatud kõigile soovijatele, kus siis lavatsid, millel võimalus ka magada oma magamisaluse ja magamiskotiga.

Kirikumäe matkarada Vastseliina vald

Teiseks matkarajaks oli eile Vällamäe matkarada Haanja looduspargis. Kaugus Võrust 15 km. Temperatuur oli -15 kraadi, päike paistis ja lumi sillerdas. Kuigi väljas oli üsna krõbe pakane, siis oluline oli ennast korraliku riietusega katta, sest külm poeb ligi salakavalalt. Kuigi raja pikkus oli märgitud 2,2 km, siis lõpuks kujunes minu läbitud kilomeetriteks umbes 8 ja väikeste pausidega võttis aega 2,5 tundi. Vällamäel asub Eesti sügavaim raba ning samas on tõus 84 m, mis on isegi kõrgem Suure-Munamäe tõusust. Kogesin seda ise väga selgelt, kuna eksisin kuidagi rajalt, jõudsin valele poole mäest ja tahtsin tagasi jõuda alguspunkti, siis tegelikult jõudsin ringiga tagasi tippu, kirusin ennast natuke ja matkasin edasi. Seega tunnisest matkast sai kaks korda pikem matk, aga külmast hoolimata oli matk Vällamäe kuusikutes väga nauditav. Vällamägi kuidagi kutsub ennast külastama ja isegi vanal ajal peeti Vällamäge müstiliseks ja pühaks paigaks. Usuti, et mäel elab nõid või haldjas, kes metsa valvab. Seega looduslikult võimsa jõuga koht, mis kindlasti jagab oma energiat nendele matkajatele, kes heaperemehelikult suhtuvad loodusesse.


Vällamäe matkarada 8.02.17

Vällamäel on samuti metsamaja, mille võtit on võimalik rentida ööpäevaks 55 euri eest. Metsamaja läheduses on puukuur puudega, tualetid ja lõkkekoht. Seega supper koht looduse nautimiseks ja lihtsalt olemiseks.
Raja raskusaste on keeruline, kuna tõusud jäävad isegi 30-40 kraadi vahele ja eriti talvel võivad olla jäised. Minul endal olid head matkasaapad, panin ka säärised, et võibolla mõnes kohas paksem lumi ning päris tippu jõudmine võttis võhmale ja kui juba teist korda jõudsin tippu, siis pidin ka muidugi järsku nõlva mööda alla minema ja enamik ajast libisesin rohkem, nii et hetkel on tegemist kohati üsna ekstreemse rajaga.

Kirikumäe matkarajal jälgisin rohkem loodust, detaile ja seda kuidas kõik oli valge lumevaiba all. Vällamäel proovisin lisaks vaatlemisele ka rohkem kuulata ning tõesti looduses kuuleb kummalisi hääli kui lihtsalt kuulata.
Antud rajad on talvel läbitavad ja eeldan, et ka teistel aastaaegadel ning kindlasti väärt külastamist. Rajapikkus on sobilik ka peredele ning ka erinevate tervisemuredega inimestele, kes ei jaksa korraga liiga palju matkata. Vällamägi toob rohkem ekstreemsust! Seega nendel radadel on olulisel kohal mõnus kulgemine ning looduse vaatlemine ja kuulatamine.

Igaljuhul kui on ideid, missugusele rajale minna järgmiseks, võib infot jagada. Samuti ootan ka lugusid teistelt, kes juba käinud mõnel matkarajal, et koos kirjutada lugu looduse väärtustamisest ning ühiskonna laiemast huvist looduse vastu. Kui on soov kellegagi loodusesse minna, võib ühendust võtta ja mõnikord koos on isegi toredam kui üksinda see rada läbi käia. Kuid ka uhkes üksinduses matkamisel on oma sisemaailma vabastav jõud. Oluline ei ole läbitud kilomeetrid, vaid just matkalt saadud kasu endajaoks.

Mõnusat looduse nautimist!

Parimat,
Liis
 

Iga teekond lõppeb, et saaks alata uus

Eestis on möödunud juba kuu, mis on olnud üsnagi keeruline kohanemisaeg. Mõnesmõttes oli tugevam "kultuurišokk" just tagasi tulles, sest siin peaks kõik tunduma just tavapärane, kuid tegelikult pärast aastat eemal tunduvad igapäevaelu aspektid kummalised ja kummastavad. Seetõttu ei ole olnud ka energiat, motivatsiooni kirjutada siia blogisse juba pikemat aega. Ka Norras olid viimased kuud üsna töised ning igapäevaelu oli vaid tööle, töölt koju, paar filmi ja magama. Minu teekond Norras algas siis 8. jaanuaril 2016 ja lõppes 8. jaanuaril 2017. Üks aasta möödus justkui lennates ja uskumatu mida kõike tegin aasta jooksul ja kuhu lõpuks jõudsin oma sisemaailmas. Muidugi väliselt jõudsin Lõuna-Eestisse, Võrru tagasi, aga eks elu käibki ringiratast ja ehk on nüüd mingiks ajaks vaheetapp enne järgmist seiklust.

 

Pärast Nordic Outdoor programmi läbimist on mul nüüd teadmised ja oskused matkamisest ning matkajuhtimisest ka ekstreemsetes tingimustes. Kuid kõigist väärtustest olulisemaks pean uusi tutvusi ja sõprade ringkonna laienemist erinevatest rahvustest inimestega. Ise olen muutunud tolerantsemaks ning vabamaks aktsepteerima ka seda, mida inimesed minu ümber mõtlevad ja arvavad. Siinkohal on oluline osata õppida teistelt, ning olenemata vanusest, soost ja kogemustest või haridusest võivad arendada meie maailmapilti. Sellised kogemused tulid kindlasti kasuks oma rahvusvahelises töömeeskonnas Oslos, kus suutsin tõestada ennast selliselt, et lõpuks hinnati mind ja minu oskusi. Töökaaslastel oli siiralt kahju, et otsustasin Eestisse tagasi tulla. Aga miks tegin siis sellise teistsuguse otsuse kui Oslos oli ju töö, elukoht, mõned uued sõbrad ja aktiivsed tegevused? Kõik tundub justkui supper... samas eluga võõral maal kaasnevad ka alati lisaks positiivsetele külgedele mõned puudused. Kõige peamine tegur, miks otsustasin Eestisse tagasi tulla oli veel lõpetamata kool. Tuleb võtta mõned kursused, mis jäid eelmise aasta kevade pärast võtmata ning kõige suurem töö magistritöö on veel ees. Seega väärtustan enda jaoks seda, et kui olen juba midagi alustanud, siis pean selle lõpetama. Lisaks kaasnesid tööga ka juba tervisemured ning otsustasin, et kui praegu ei võta midagi ette, siis hiljem on palju keerulisem oma tervist parandada.

Nüüd olengi enda jaoks leidnud hommikuse jooga, mis aitab taastada mõtteid ning vabastab keha pingetest. Kuna kevadel on tulemas ka Riia maraton, pean leidma jälle oma tee jooksu juurde ning vaikselt liigungi sinnapoole. Talveilmad on mõnusad, käin ikka matkamas ning teen pikki jalutuskäike. Eelmisest aastast mõistsin ka seda, et oma sportimiseesmärgid tuleb üle vaadata ning sportima peaks sisetunde ja enesetunde järgi.

 

Igaljuhul on aastaga kogetu minu mälestustes ja piltides ning inimestes, kellega koos kogesin kõiki neid meeletuid seiklusi! Igast ühest on tükike minu südames.

Tean ka, et imesid juhtub, sest esialgsete plaanide järgi oleksin pidanud jõulude ajal üksinda Norras olema, kuid tegelikult kohtusin ootamatult ühe lahke perekonnaga... Jõululaupäeval külastas minu poodi üks Mehhiko-Ameerika perekond, olid käinud poes juba mitmeid kordi ja niisama rääkisime eluolust ja jõuludest. Lõpuks küsis naisterahvas, et mis ma pärast tööd teen ja kas ei tahaks nende perega ühineda jõululõunaks. Kuna nagunii olin üksinda, siis vastasin, et miks mitte. Tegemist oli haritud perekonnaga, kellega koos siis vestlesime Euroopast ja Ameerikast ning muudest huvitavatest teemadest. Olime kõik koos nagu vanad sõbrad, kuigi tegelikult kohtusime esimest korda ja minu jaoks oli jõuluime, kuna jõululaupäev möödus meeldivate vestluste ja inimeste keskel. Nüüd on mul oma perekond Kalifornias, kellele võin julgesti külla minna kui külastan USA-d. Pärast seda mõistsin, et imesid juhtub siin elus ja sageli juhtuvad nad ootamatult. Ka töökaaslastega viimane õhtu möödus Hispaania jõule tähistades maitsvate toitude seas ning toredate vestlustega. Mis oli kõige ootamatum ja vahvam oli see, et igaüks soovis häid soove, kirjutas motiveerivaid mõtteid ühisele kaardile ning minuni jõudsid ka väiksed meened, et meenutada aegajalt oma töökaaslasi. Asjad tegelikult ei olegi nii olulised, vaid ühised hetked toredate inimestega, millest kujunevad mälestused!

 

 

Kuid kui lähen nüüd matkale, siis olen ettevalmistunud, seljakott kaasas, riided kihiti, toitu ja jooki piisavalt ning vabalt võin talvel ka öösel lumepeal magada nii, et soe veepudel kaisus ja mäed tunduvad eriti ahvatlevad ning juba ootan järgmist võimalust mägede vallutamiseks! Seega ei ole enam ükski raskus raskuseks, vaid elu ongi nende ületamiseks. Mugavustsoon on küll mugav, kuid tuleb ikka aegajalt piire kompida ja mugavustsoonist välja astuda, et hinnata seda, mis on püsiv ja jääv.

Outdoorlife is about people and life is even more about people! Believe in miracles because they happen....when you don't expect them.....


Nüüd ei leia mind enam nii palju blogi kirjutamast, kuna istun küll arvuti taga, kuid eesmärk on arendada siis oma magistritöö teemat....juba olen aru saanud, et selleks on vaja tugevat meelt ning valmis tuleb olla ootamatusteks!

Ps: tegelikult valmis just uus idee edaspidisteks blogipostitusteks Eestis, nii et järgmiste postitusteni!

Uute seikluste ja lugudeni,
Liis