Ettevalmistused "palve" rännakuks

Kirjanik Paulo Coelho...mees, kes on kirjutanud hulgaliselt müstilisi teoseid. Tema lapsepõlv ei olnud kerge ja pidevalt võitles oma sisemaailmaga. Teda takistasid ühiskondlikud normid ja perekond. Millegi pärast lugesin just noorena läbi kõik tema teosed ning eriti jäi silma teos "Palverännak: Maagi päevik". Sellest ajast alates on kummitanud mind mõte oma enda palverännakust või siis pikast teekonnast... teekonnast kuhugi tundmatusse, mille jooksul koged erinevaid emotsioone ja juhtumisi nii füüsiliselt, vaimselt kui ka hingeliselt...

Kas teadsite, et Eestisse rajas Lagle Parek koos sõpradega üsna hiljuti palverännutee. Teekond algab Pirita kloostri juurest ning kulgeb Lõuna-Eesti Vastseliina piiskopilinnuseni, mis teeb kokku umbes 400 km. Teekonnale on koondatud erinevaid pärandkultuurilisi objekte, mõnes kohas saab ise valida teekonna suunda, sest hargnevad mitmed teed ning palverändurile pakuvad öömaja ka mõned külalislahked inimesed. Minu plaan on läbida pool teekonnast 3.-16. aprill ehk siis kõndida Pirita kloostrist Põltsamaani. Kilometraaž tuleb umbes 280-300 km kokku. Samal ajal suhtlen ka rajale jäävate kogukondadega. Minu magistritöö uuring hõlmab tööd kogukondade ja palveränduritega ning lõpuks peaks valmima sellest üks pärandkultuuriline töö.

Tundub selline teistsugune teema? Eks ta vist ongi, kuid usun, et rännakutel olemises on midagi müstilist, spirituaalset ja mentaalset. Seetõttu on maailmas piisavalt palverändureid erinevatel radadel ning tegemist on ka ühe vanima inimeste liikumisviisiga. Tänapäevases kontekstis on muutunud erinevatel palverännakutel olemine üsna aktuaalseks teemaks. Kui kellelgi on huvi, siis meeleldi jagan oma palverännutee ajakava ja soovi korral võib ju ühineda päevaks, paariks, või isegi pikemaks ajaks. Hetkel on kilometraaž 15-st kilomeetrist kuni 30-ne kilomeetrini päevas. Kilometraaž on kokku pandud vastavalt objektidele, majutuskohtadele ja selle mõttega, et mõnes kohas saab kauem aega veeta ja mõnes kohas saab rahulikult rajal kulgeda. Hetkel on ainult üks öö plaanitud looduskaitsealal looduses. Palverännutee majutussüsteem on üles ehitatud nii, et teatud kilomeetrite tagant oleks võimalik palveränduril ööbida ning hind on 5-st eurost kuni mõni üksik koht 20-ne euroni. Eks selgitangi oma kogemuse ajal välja siis reaalsed võimalused ka edaspidistele palveränduritele.

Sellisele pikemale rännakule lähen tegelikult esimest korda. Olen palverännutee

Matkavarustus Norras

pannud hetkel kirjalikult tabelisse, osadeks jaganud ja proovinud leida sellise mõnusa graafiku kaheks nädalaks. Hetkel tundub, et enamik asju on planeeritud, kuid tegelikult kunagi ei tea, mis suunas reaalsus liigub. Vaimselt olen valmis, et lähen teen ja olen eemal kaks nädalat. Füüsiliselt olen vist enam-vähem valmis, sest plaanin ikka kõike endaga kaasas kanda ja pean mahutama oma seljakotti. Õnneks või kahjuks on tegemist keskmise mahutavuse seljakotiga ja kuigi olen sellega üle elanud ka talvematkad, siis tean, et päris kõike mida tahaks kaasa võtta vist ei mahuta. Samas hoiabki see koti kaalu normaalsena ja kui keskelt läbi päevas kõndida ~25 km, siis ei saagi olla kott väga raske. Kujutan ette, et emotsionaalne valmisolek on kõige keerulisem. Teekond kulgeb vähem ja rohkem asustatud kohtadest, õhtud on pikad, teelõigud kohati üksluised, esialgu ka füüsiline valu matkakotist ja 101 muud häda. Kuid kuni sinnamaani, mis ei ole ohtlik endale, annab kõik ära kannatada, üle elada ja kogemuse võrra rikkamaks saada.

Õnneks peaksin toitu kaasa võtma vaid mõneks päevaks, sest väiksematest kohtadest ikka leiab kuskilt poodi. Samas on eesmärk hoida alati veidi toitu lisaks, et kui peaks minema kehvasti ja nt. plaanitud kohast ei saa süüa osta, siis vähemalt ei jää nälga. Loodetavasti veevarusid saab täiendada küladest, kohalike käest. Kui tõesti viimane häda käes, siis endal on põleti ja pott kaasas veekeetmiseks ning kuskilt voolavast veekogust ikka leiab vett.

Tean juba seda, et antud rajal on viidastamine puudulik. Kas üldse palveränduri tee peab olema viidastatud? Igaljuhul minu marsruut jälgib palverännutee koduleheküljel olevat maantee-ameti kaarti ning kilometraaži mõttes toetavad rännakut googlemaps´i kaardid. Nagu igal matkajal on seljakotis veel kompass ning hädaolukorra puhul aitavad ehk telefoni kaardid. Elektroonilisi kaarte kasutaksingi ainult siis kui tõesti muud võimalust ei jää.

Nüüd siis kaks nädalat aega, millest ainult nädala viibin Eestis ja saan ettevalmistustega jätkata. Ega hetkel tundub, et suurem osa asju tehtud, vaid peab veel ühendust võtma võimalike majutuskohtadega, tuleb asju pakkida ning läbi mõelda, mida tõesti vaja läheb rajal. Samal ajal ei saa unustada ka uurimuslikku eesmärki, nii et pean ka selle jaoks süsteemi välja mõtlema!

Igaljuhul mõnusaid, tegusaid plaane kevadeks! Palju päikesesära ja energiat igasse päeva!

Tervitades,
Liis

Laupäev Piusa jõe ürgorus ja Meenikunno rabas

Eelmise nädala ebaõnnestunud retkest olen enam-vähem taastunud. Seetõttu tunduski ainuõige valik veeta laupäev jälle Eesti matkaradadel. Kuna aprilli alguses on ees ootamas tegelikult pikem matk, siis pakkisin taas kokku ka oma matkakoti ja kontrollisin üle oma varustuse! Viimasel ajal ongi minu shopingu kohad olnud vaid matkapoed. Olen veidi täiendanud ka oma varustust ja nüüd peaksin olema valmis ka pikemateks matkadeks... samas eilse päeva jooksul tekkis selline küsimus, et kui palju on palju varustust ja kuidas üldse eristada olulist ebaolulisest?!  Kogemus näitab seda, et üheöisele matkale pakid enamvähem sama palju varustust kui nädalasele, ainult toidumoona kogus on erinev!

Tänu supper mugavatele matkasaabastele ei tundnudki väga, et veel paranevatel kandadel oleks midagi viga. Tegemist on Garmont Sentinel GTX matkasaabastega ja nad on üsnagi rasked, millest hoolimata meeletult mugavad ja toetavad jalga, kui peaks mõni takistus teele jääma. Olen ma ju nendega matkanud Norra talitingimustes -18 kraadi, vesistel teedel, kivistel-lumistel mägiteedel ja nüüd ka Eesti radadel. Saabaste valik on üsna keeruline, kuid samas oluline. Ühed matkasaapad jäidki hõõruma, mida alguses ei tundnud ning seetõttu pidin neist saabastest loobuma. Lihtsalt ei sobinud minu jalatüübiga.

Kuid rääkides eilsest matkast, siis ilm oli udune, sombune ja veidi sajune. Lõpuks võtsin välja ka oma veekindlad riided, mida polnudki veel tegelikult kasutanud. Teekonda alustasin Vastseliina ordulinnuse juurest, kust algab Piusa jõe ürgoru matkarada. Teekond oli üsna mudane, vesine või siis kohati ka jäine. Kuna selle rajaga on kuidagi ühenduses ka Eesti pikim matkarada ja vist ka muud rajad, siis vahepeal kaduski järg käest ning silte ei näinud tükk aega. Sellegi poolest jõudsin lõpuks ordulinnuse teisele küljele, mida märkasin õnneks kaugusest. Mõtlesin, et eks liigun mööda teed ja vaatan kuhu kohale jõuan...

Piusa jõe ürgoru matkarda

Hetkel on üleüldiselt ilmastikutingimused üsna kehvad, siis peab ettevaatlik olema ka muldkattega teedel, sest tegemist tõsiste porimülgastega. Ise sõitsin Meenikunno matkarajale mingi 45 minutit umbes 20 km tunnis. Kuigi ilm oli sombune, siis rahvast oli tegelikult päris palju. Nagu ikka selliste ilmadega, on laudteed libedad ning peab ettevaatlik olema. Loodus oli ka hall ja pruun, kuid sellegi poolest väljas liikumine, looduses viibimine oli ikka mõnusalt värskendav ja vabastav. Meenikunnos on Liipsaare metsaonn avatud kõigile ja seal on mõnusalt ruumi ööbimiseks mitmetel lavatsitel. Kasutamiseks on nii ahi, kamin kui ka küttepuud ja välikäimla. Onn oli seest korras ja esialgne plaan oligi sinna ka ööseks jääda. Kahjuks pärast Meenikunno raja läbimist tekkis nagu eriti külm ja nukker tunne ning õhtu tundus uhkes üksinduses kuidagi liiga pikk, mistõttu seekord ei jäänud magamiskotiga ööbima.

Meenikunno matkarada

Täna mõtlesin ka n.ö. matkaradadel viibijate kultuurile või kultuuritusele. Esmalt olid parklas autod pargitud risti-rästi, mis vähendas märkatavalt parkimiskohti ja ei osanudki nagu kuidagi enda autot kuhugi paigutada. Üks auto oli nagu eriti metsa alla sõitnud. Õnneks nüüd on Meenikunno rabas pandud juba suurema tee äärde piire, et auto ei saa täpselt sinna matkaonni ja vaatetorni juurde sõita. Kui juba loodusesse tulla, siis võib ju rohkem kõndida ka.Teise asjana jäi silma see, et kui inimene tuleb vastu, siis võiks ikka viisakalt tervitada, silma vaadata või noogutada. Norras oli see justkui iseenesest loomulik käitumisviis ning isegi suusaradadel kiiruse peal käisid käe viipamised ja igaühe tervitused. Samas Eestis on veidi veel puudujääke ja inimesed ei julge, taha üksteist märgata. Näiteks tuli vastu perekond, kus oli tütar, ema ja isa. Tütar hõikas juba kaugemalt selgelt tere, ema vaatas maha ja astus edasi ning isa siis viisakusest ütles ka tere, poolenisti silma vaadates. Samas ühed noored ütlesid julgelt tere, vaatasid silmasisse ja küsisid, kuhu matkan ja kui pikalt. Veidi soojem tunne tekib ikka ja peakski üksteist rohkem märkama. 

Nädalavahetus on seljataga ning tõesti juba kolme nädala pärast võtan ette ühe pikema rännaku, mis on seotud ka siis minu magistritööga. Kui aeg jõuab lähemale, eks siis räägin lähemalt. Samuti võtsin ühe uue projektiga seoses eesmärgiks ka tutvuda veidi videomaailmaga. Seega kui kellelgi on häid nippe või soovitusi, võib julgelt jagada. Piltide tegemisega tunnen ennast üsna hästi, kuid videomaailm on veel täiesti tundmatu. :)


...painama jäi ka mõte, et kuidas matkal olles, rasketel aegadel hoida ikka oma pea ja mõtted selged ning mitte mõelda liiga palju näiteks füüsilisele väsimusele?!

Igaljuhul mõnusat nädalat!

Päikest,
Liis

Kuperjanovi retk 2017

Üleeile algas siis minu päev matkaks ettevalmistumisega, mis hõlmas esmalt ilmateate vaatamist. Viimase nädala jooksul sadas vihma, tuli lörtsi, paistis päikest ja oli niisama hall ilm ja seetõttu ei osanud aimatagi ilmastikuolusid. Reedeõhtul postitasid veel Kuperjanovi retke korraldajad pildid rajast, mis oli totaalne porimülgas. Taustainfoks, et Kuperjanovi retk on Puurmanist Tabivererre 23 km ja on pühendatud 11.-13. jaanuaril 1919. a toimunud Julius Kuperjanovi partisanisalga rännaku mälestuseks. Neil päevil liikus partisanisalk formeerimiskohast Puurmani lossist vastu lahingutele Tabivere ümbruses. (Info: http://jogeva.maavalitsus.ee/kuperjanov2017)

Kuperjanovi retk 2017

Sel aastal oli retkel osalejaid juba 350 ning antud matk erineb teistest selle poolest, et rajal on ka kontrollpunktid, kus sai oma teadmisi ja oskusi proovile panna (ristsõna, takisturada, relvade tundmine jne). Kuna mina olen ka Naiskodukaitses, siis otsustasin rajale minna vormiga ja muidugi ka veel vähe kantud sõdurisaabastega. Ühel päeval käisin neid sissekõndimas ja siis hõõrus veidi plaastri kõrvalt. Olin ma juba ettevalmistunud, sest teadsin, kust võib hõõrduda ja, et kindlasti see juhtub. Start algas Puurmanis, kus olid eelnevalt siis kõned, pildistamine ja rivistus. Alustasime kiire kõnnisammuga ning juba esimestel meetritel tundsin  oma kandasid. Mõtlesin, et mis seal ikka, lappisin ju mõlemad kannad korralikult kinni. Alguses oli tempo päris kiire ja ka teekond....kes on käinud Kesk-Eestis, siis teab Jõgevamaa piirkonda, et üsna tasane ja isegi ilma suuremate metsadeta. Seega kiire tempo tagas selle, et mudane teekond möödus lennates, ühtlaselt pruun ja hall loodus ei tundunud tüütu ning lõbus seltskond aitas hoida grupivaimu. Rajal olid ka infotahvlid, kuid kui aus olla, siis tempokalt minnes ei taha ju oma tempot alla võtta ja kiri tundus väike, nii et kaugusest ei tulnud tahvlite lugemisest midagi välja. Igal juhul jõudsin esimesse kontrollpunkti, mis oli 7.1-l km. Seal oli õnneks võimalik infotahvlid üle lugeda ning ristsõna täita, mille teemaks oli: aasta puu, aasta seen, aasta liblikas, aasta lind jne. Lõpuks jõin ka teed ja väike snäkk. Otsustasin oma saapaid mitte jalast võtta ja kandasid vaadata, sest tundus liiga tüütu ettevõtmine. Lõpuks jätkus tee läbi lumesaju ja veel porisemate porimülgaste, kuid nüüd oli ka veidi metsatukkasid ning jõudsin teise kontrollpunkti. Minu tempo oli langenud ning tundsin, et no kes teab mis kandadega toimub. Igaljuhul läksin medpunkti ning võtsime ühe jala lahti ja opaaa, mega vill, mis ei olnud veel väga-väga hull, ning lappisime kinni. Siis küsis, et kas võtame teise ka, ma et no ei tunne seda väga hullusti, kuid lahtivõtmise järel tuli välja korralik suur lahtine haav. Lappisime ka selle kinni ja ütlesid, et kas lähed edasi, ma et no proovin. Kõndisin kaks sammu autost ja ütlesin, et kõik, matk on minu jaoks läbi.....seega jõudsin medautoga finišisse, medali sain küll kaela, kuid vaevaliselt komberdasin bussi ja veidi ikka mõru maik, et jõudsin vaid poole peale. Kindlasti tunnustus neile, kes matka läbisid, lõppu jõudsid ning ka kõik rajal olnud lapsed ja koerad olid ülitublid. Ühest valgest- helepruunist labradorist oli saanud hallikas-mustjas koer....kes sellegi poolest oli elurõõmus!

Retkeline 2017

Matka soovitan nendele, kellel näiteks lapsed ja, kes tahavad lihtsalt nautida seltskonda, aktiivseid tegevusi kontrollpunktides ning olla "looduses". Kui on piisavalt hea ettevalmistus ka riietuse osas, ei ole hullu porimülkast läbi sammuda ning igaüks peab vastu muutuvatele ilmastikutingimustele. Minu matk läks veidi luhta, kuid ka iga ebaõnnestumine on kordaminek, sest eluks sain olulise õppetunni. Nüüd siis lapin oma kandasid, ravin neid ja esialgu olen pikkadest matkadest ja jooksmisest out. Igaljuhul kui võimalik, siis järgmine aasta teenin oma medali auga välja!



Kes satub Jõgevamaale, siis Tabivere vallamuuseumis on ka mõnus näitus Kuperjanovist ja teistest olulistest tegeleastest. Kujutan ette, et üle Eesti on veel väga palju selliseid mõnusaid kohalikke muuseumeid, millest kindlasti enamik on kokku pandud entusiastide toel. Kõik see hoiab ju meie ajalugu ja kultuuri ning võimalusel peaks tegelikult tihedamalt külastama ning panustama nende muuseumide tegevusse!

Hetkel on järgmiseks rännakuks plaanitud Scoutsrännak, aga kui jalad piisavalt korda ei saa, peab otsima alternatiive. Vaatame, mis tuleb ja loodame parimat!

Mõnusat algavat nädalat!

Päikest,
Liis