Nädala kulinaarsed elamused ja kõike muud...

Päike paistab aknast sisse, soojendab ärkamist, hommikukohv paari võileivaga ning blogi on need, mis teevad pühapäevast pühapäeva. Juba aknast välja vaadates on teistmoodi kui laupäeviti, sest tänavatel vaikus, mõni üksik koeraga jalutaja ning vaikselt võib näha tervisesportlasi. Sel nädalal on teadlikuks sportmiseks vähe aega olnud, kuid igapäevaselt olen ikka mitmeid kilomeetreid maha kõndinud ning siiski teinud ka paar jooksuringi.

 

Nädal algas sellega, et sain endale tööintervjuu Oslos, mistõttu pidin Oslosse sõitma. Otsustasin minna päev varem, et siis ei pea bussidega jamama ning lihtsalt ärkad hommikul üles ja lähed. Öö veetsin hostelis ja seal kohtusin ühe naisterahvaga, kes oli USA-st San Fransiscost ja tuli siia kanti reisima, valides Skandinaavia riigid Rootsi-Norra-Taani ja viimaseks kohaks Holland. Kuidagi saime hea jutu peale ja läksime linna peale jalutama. Ta oli arhitekti haridusega ja otsis arhitektuurilisi vaatamisväärsusi, seega ka minu jaoks avanes Oslo uuest vaatenurgast. Oslot ja San Fransiscot ühendab üks ja sama arhitektuurifirma Snøhetta, mis projekteeris selle kuulsa ooperimaja Oslos ning planeerib uhket ehitist teisele poole maakera! Huvitav oli kuulata selliseid fakte ja infot, millega igapäevaselt kokku ei puutu....nt. ooperimaja nii seest kui ka väljast, mis üleüldiselt peaks kujutama veest välja kerkivat hiiglaslikku jääpanka.

 

Oslo Ooperimaja

Lõpuks rääkisime Hiina köögist ning ütlesin, et ei ole sellega väga kursis. Kuna ta ise oli Hiina juurtega, siis astusime Hiina restorani ja valis menüüst mõned toidud ja ütles, et nüüd on meil õhtusöök ja tema võõrustab. Kogemus oli väga mõnus, toidud maitsvad ja juttu jagus meil kauemaks. Samuti õppisin natuke Hiina teekultuuri kohta! 

 

Mr. Hong Restaurant Oslos

Tööintervjuu tulemusi ei tea, kuid konkurss päris karm ja mul õnnestus saada ka proovipäev, nii et samal päeval tegin ka juba natuke tööd. Siin tuli päris aktiivselt osaleda oma proovipäeval, suhelda inimestega ja müüa turismitooteid. Ehk siis kandideerisin suveniiridepoodi, millel on mitu poodi Oslos + veebipood. Juba intervjuu käigus sai selgeks, et klienditeenindus väga oluline, lisaks kord ja ausus ning esteetiline teenindaja välimus. Samuti on nende jaoks olulised ka soovitajad ja lubasid ühendust võtta, mis on üsna keeruline olukord, kuna paljudes töökohtades, kus olen töötanud on juhid vahetunud, soovitajad töötavad teistel ametikohtadel ning raske võib olla neid kätte saada. Sellegi poolest loodan, et kõik õnnestub. Vaatab kuidas läheb ja tegutsen ikka edasi.

 

Nädala teine õhtusöök oli siin samas Elverumis, kui üks meie välistudengite bodydest- ehk siis nagu tugiisikutest tegi Norra pärase õhtusöögi- fårikål. Mis on rahvustoit kondiga lambalihast, hautatud kapsa ja keedukartuliga. Antud toit pärineb Lääne-Norrast ning selle toiduga peetakse pidustusi septembri viimasel neljapäeval. Kuigi ma pole väga lamba sööja, sest selline eriline maitse, siis seekord oli tegemist väga pehme ja mõnusa lihaga ning oli tõsiselt maitsev. Toit oli lihtne, kuid väga hästi tehtud, mistõttu ehk oligi nii, et enamik võtsid mitu portsjonit liha! Sõna Fårikål koosneb kahest sõnast ning tähendab "lammas kapsas",  "får i kål".

 

Fårikål kartuliga

Vaikselt-vaikselt jõuab meie programm lõpu poole ning juba on esimene kursusekaaslane, kes lahkub, sest tema osalus programmis oli kolm kuud. Sellega seoses oli n.ö. tüdrukute õhtu reedel, kus mõned armastusfilmid, mängud ja palju naeru. Polegi tükk aega südamest naernud ning naer helises palju võimsamalt, sest oli nii Hispaania tüdruk kui ka Sloveenia tüdruk lisaks meile eestlastele. Samuti avastasime ühe huvitava app-I, mis lisab vürtsi fotodele...täiskuuajal läbisime kõik totaalse muutuse...

 

Täiskuu muutused....

Eile õhtul oli siis n.ö. üllatus- lahkumispidu, mille organiseerimine oli salaja ja lõpuks olime kõik koos, natuke sööki ja jooki ning palju mälestusi, pisaraid ja tantsu. Kõigi koostöös valmis üks vahva raamat ja kuna meil on kursusel ka gopro profid ja videotegijad, valmis ka üks äge video, kus kõik lõime tantsu Elverumi erinevates kohtades. :) Sellega seoses õpetasin Kaerajaani ja saime oma Kaerajaaniga Elverumi sillal videosse ;).

 

Eelmine reede oli ka Hamari Norra keele kursuse eksam ning sai edukalt lõpetatud. Kõigest sellest, mis tundides läbisime ning eksamiks ette valmistasime, läks ainult väikest osa vaja. Eksamineerijaga leidsime ühise teema- suusatamine- ning lõpuks rääkisime Eesti lume paksusest. Mitte, et nüüd sõnavara oleks piisav olnud, aga lihtsalt leiutasid siis lauseid ja sõnu ning eeldatavasti said aru. Igaljuhul ongi nii, et kui muust pole rääkida, siis küsi hobide kohta ja alusta teemat seoses suusatamisega. Ka oma tööintervjuul jõudsime rääkida suusatamisest ja ronimisest!

 

Koolis on jäänud ronida üks nädal ning pärast seda loodan, et avaneb veel võimalusi ise edasi tegeleda sellega! Iga korraga on näha arengut ning enam ei ole meil ülaltjulgestust. See tähendab seda, et ronime mööda seina ja kinnitame ennast ise julgestusankrutesse. Eriti tähelepanelik peab oleme esimese kahe-kolme julgestusankruni ronides, sest kukkumine selliselt tasemelt on veel maapinnani....kuid olen jõudnud mitmeidki kordi juba tippu ning valinud keerulisemaid radasid!

 

Järgmine nädal siis algavad ka ettevalmistused kanuumatkaks, mis on juba nädala pärast! Igaljuhul rohkem kevadist päikest ja soojust siia meeletusse Eesti ja Norra kevadesse!

 

Parimat,

Liis

 

NB! Täna siis varsti jooksma ja ees on ootamas grupijooksmine, sest nii mõnigi kursusekaaslane ühineb! ;)

 

Uued avastused....mägironimine....

Siiamaani olen üsna tagasihoidlikult suhtunud mägironimisse ja kõigesse, mis sellega seotud. Meil Eestis pole just väga suuri ja palju mägesid, kust oleksin saanud selle pisiku. Kuid siin Norras koolis on meil kõrge ronimissein ja ka lihtsalt bouldering sein. Esmaspäeval algasid meil siis ronimiskursused ja kestavad kolm nädalat. Algas kõik teooriast ning põhirõhk on turvalisusel, et olulised tegevused ja väiksed detailid harjuksid kätte. Igaljuhul esimese korra kohta olin rõõmsalt üllatunud ning vaimustuses, sest tegemist tõsiselt vahva ja adrenaliinirohke tegevusega. Mägironimise juures on kindlasti nii palju õppida ja füüsiliselt on ta teistmoodi kurnav ning lihtsalt tuleb leida aja jooksul üles need õiged liigutused ja lihasjõud. Kuid siin väike õpetlik videolõik sissejuhatuseks:

 

 

Olen valmis järgnevateks väljakutseteks ning valmis vallutama meie kooli ronimisseina....:)  iga korraga aina paremaks ja kõrgemale!



Esimene ronimistund....

 

 

Aktiivset nädala jätku,

Liis



Esimesed Norra mäed vallutatud...

Seekord tuleb veidike pikem postitus, sest viimased neli päeva viibisin kõigest eemal, kuid samas olin ümbritsetud kõige ja kõigiga. Kogesin igal suusasammul nii palju uut ja olulist, et uskumatu. Õppisin kasutama "duck"teipi, et parandada suuski, orienteeruma mägedes nii kaardi kui ka kompassiga, kuidas leida ka kaardilt piirkondi, kus on lumelaavinide oht, kuidas päästa inimest lumelaviini alt, kuidas ehitada lumest välikäimlat ja liikuda edasi 50 cm lumes sumbates....


Mina, Kristiina ja Karin- kolm musketäri!

Kõik algas sellest, et järjekordselt määrati grupid segamini ning eesmärk oli kokku panna grupid inimestest, kes pole veel ühes grupis olnud. Kuna mind sel päeval ei olnud tagasi Norras, siis mind oleks võinud igasse gruppi panna ja lõppkokkuvõttes sattusin Kristiinaga ühte gruppi ning veel kahe toreda kaaslasega-Nielsi ja Kariniga. Kui tagasi jõudsin, siis neil oli grupiplaan tehtud mägimatkaks ning mina jätkasin seda tööd, kuna osa grupiliikmeid viibisid eemal viimase ettevalmistuse päevani. Tegelesin siis koos Nielsiga nt. toidu koguste määramise, ostmise, pakkimisega ning kuivatasime ka terve päeva juurvilju. Kuivatamise eesmärk on siis nii palju vett kui võmalik välja saada ning siis ei külmu toiduained ära ja on kergemad ka! Toidu ümberpakkimisega tahtsin mägedesse nii vähese prügi kaasa võtta kui võimalik. See tähendas seda, et pakkisin kõik toiduained ümber plastikkottidesse, et need kotikesed siis voldib lihtsalt kokku, kui toit söödud ja paneb kilekotti, kui oleme lõpetanud. Igaljuhul kõik ettevalmistused õnnestusid ning matkapäev algas varustuse komplekteerimisega koolis. Kõige olulisemad asjad olid päiksekreem ja päikseprillid, ilma milleta mägedes ei ole võimalik toime tulla. Kuna samal ajal oli ka üks teine grupp mägedes, siis varustusega oli nagu oli ja pidime ka siis kelku jagama kahe grupi vahel, kokku kaheksa liiget. Loomulikult oli enamik varustust seljas, kuid nt. telgid, laviinisondid, lisasaapad, põletid olid kõik kelgul. Piirkond, kuhu läksime, oli üsna Rootsi piiri ääres ning Elverumist umbes 200 km kaugusel, Elgå külakese juures.  

Kaalutud ja pakitud toit neljaks päevaks neljale inimesele...

Minu grupp valis raskema teekonna, kuna grupis üsna head suusatajad ning miks mitte proovida. Teekond algas üle kivide ja kändude, sest lumi oli juba osaliselt sulanud, teed paljad ning lõpuks maandusime põhjapõdra aedikus, kus suusatasime üle tunni ühest künkast üles, kuna lumi oli pehme kui supp ning sügavust ikka 40-50 cm ringis ning isegi suuskadega vajusid 20-30 cm. Lõpuks meie grupist valitud liidriga koostöös tegime otsuse, et lähme tagasi ning nii olimegi oma päevast kaotanud umbes ühe tunni, mis on väga oluline, kuna enne pimedat peaks laagripaikka ikka jõudma. Lõpuks leidsime ennast lumesaani rajalt ning suusatamine selle pehme supi sees jätkus ning tegemist oli mäkke tõusuga, mistõttu füüsiliselt üsna keeruline ja kurnav. Sel ajal vahetasime kahe grupi vahel liidreid ning ka kelku, mis oli ikka üliraske. Jälgisin ka kaarti ning ükshetk olin segaduses, et kummal pool jõesängi oleme. Tähelepanu hajus mäeharjade ning kauguste/suuruste pärast. Loodus oli imeline, päike paistis ning mäed tulid järjest lähemale... Lõpuks pärast umbes 4 tunnist suusatamist ja 10 km läbimist jõudsime laagripaikka! Eriti mõnus tunne kui jõuad kohale, hoolimata sellest, et oled küll kurnatud, näljane ja tahaks magama, aga ikkagi tuleb edasi toimetada.... 

Teekond laagripaikka....

Seejärel asusime endale telgi kohta otsima ning seda üles panema. Paar Norra tudengit saadeti meile appi ning töö sujus, lõpuks oli telk üleval ja asusime kööki ehitama, mis tähendas siis kaheosalise telgi esimeses osas eeskoja valmistamist, lume väljakaevamist. Lume sügavus oli ikka vähemalt 50 cm ja üleüldine liikumisviis suuskadel, sest saabastega sa lihtsalt vajusid lumest läbi. Norra tudengid olid juba kaevanud jäässe augu, kust asusime siis vett võtma, et valmistada õhtusööki. Meie õhtusöögi valmistamine ei läinud ilma apsakateta, sest põleti ei tahtnud koostööd teha ja seetõttu kõik venis...siiamaani ei oska öelda, mis jama oli, kuid paar päeva nägime ikka tõsist vaeva ja valmistasime tund aega kauem sööki tavaliselt kui teised, kuna võtsime põleti lahti ja panime kokku jälle. Üks võimalus on, et kütuses oli vett, kuna sel hetkel oli pudelis kellegi teise kütus, mida tegelikult ei tea, kuidas oli varem hoitud. Seega vahetasime ühel hetkel ka kütust ning saime korraks tööle, vahetasime isegi põletit, aga teine põleti oli veel hullem! Nii, et just meie grupp sai kogemuse kahe vigase põletiga....tundub küll väike asi, aga mägedes, väljas, kus sul on külm ja kus iga aja minut ja isegi sekund on oluline, siis sa kuidagi ei taha, et mingid sellised jamad korduvad iga söögikorra ajal ja jääd pidevalt graafikust maha!! Sellegi poolest oli meie grupp iga kord õigel ajal kohal ja pidime hoopis teisi ootama.

 

Meie teised grupid valisid n.ö. lihtsama marsruudi laagripaikka jõudmiseks, mis kaardi järgi pidi lihtsam olema, aga tegelikult kujunes umbes seitsme tunniseks suusasõiduks, kuna kogu metsaalune oli seda lumesuppi täis ja grupi liikumine üsna vaevaline. Neil olid ka mõned kelgud, mille vedamine kujunes eriti raskeks. Kuid kui lõpuks jõudsid, siis kõik koos aitasime telgid üles panna, mõned neist alustasid söögitegemisega ja nii see koostöö mägedes toimibki.

 

Igaljuhul teisel päeval olime eemal laagripaigast ning õppisime lumelaviinide kohta, et kuidas nad tekivad, missuguseid erinevaid laviine on üldse olemas ning kuidas siis käituda kui laviin matab kellegi. Igaljuhul on oluline kiire reageerimine, sest esimesed 15 minutit on kõige olulisemad. Ühesõnaga terve päev siis kaevasime, otsisime ning peitsime teisele grupile suurt seljakotti, et saaks harjutada lumelaviini vangi jäänud "inimeste" otsinguid. Esimesel juhul oli oluline grupiotsingul koostöö, laviinisondi kasutamisoskus ning loomulikult kiirus. Teine juhtum, mida järgmisel päeval vabatahtlikult saime proovida oli laviinipiiparid, millega on võimalik määrata laviini alla mattunud inimese asukohta, kui see tal olemas on ning otsingumeeskond saab sellega otsida, kuna fikseerib laviini alla mattunud teise anduri asukoha ning juhatab otsija sinna. Samas ega see nii kerge ülesanne polegi ning vajab harjutamist, kuna oluline on paras kiirus ja täpsus, sest andur küll juhatab enam-vähem õigesse asukohta, kuid laviinisondiga tuleb leida siis see sügavus ja täpne asukoht, kust asuda kaevama! Selle päeva lõpuks olime ikka üliväsinud ning laagripaigas jäi üle valmistada vaid õhtusöök, keeta kuum vesi pudelisse ning minna magama!

Laviinisond ja kaevamine meeskonnas

Järgmisel päeval oli meil meditsiiniõpe, mis algas sellega, et pidime kaasa võtma seljakoti päevavarustusega. Siinkohal tekkiski palju küsitavusi, et mida tähendab päevavarustus ja kui palju asju siis kaasa võtta. Igaljuhul mina pakkisin teise paari kuivi sokke ja kindaid ning sviitri, magamisaluse, mida ühepäevase matka puhul saab istumisalusena kasutada, pealambi, duck-teibi, termose sooja teega, veepudeli, söögi, labida, laviinisondi ja see ongi nagu kõik. Norra ja meie grupp löödi segamini ning sattusin kokku kahe Norra tüübiga. Meid jagati ülesannete juurde ning esimene ülesanne oli külmumise kohta ning pidime siis reaalselt ühe meie grupiliikmega tegema kõik vajaliku, et teda siis ülessoojendada. Teine ülesanne oli n.ö. olemasolevate vahenditega transpordivahendi ehitamine,  millega siis transporditi mind kui jalaluu murdnud isikut. Minul veel köit asjade kinnisidumiseks ei ole, kuid sel hetkel kasutasime siis minu duck-teipi. Kui enne seda ülesannet ei leidnud kõigele vajalikule varustusele eesmärki, siis antud ülesanne näitas, et sellises kriisiolukorras on vajadus mõnikord ehitada mitte millestki midagi ning kui köis ja teip on olemas, siis saab alati kasutada suuski, suusakeppe, seljakotte ning kõike muud, mis kaasas on. Kolmas osa oli suusaõnnetusse sattunud inimese päästmise kohta, kellel ka mõni murd ja vastavalt sellele tuli käituda ning fikseerida vigastuse koht. Lõpuks oli aeg lõppharjutuse käes, kus siis õnnetusse sattus kolm inimest ning meie terve oma grupp pidi siis selle ära lahendama. Kuna meid oli 15, siis eesmärk oli jagada väikestesse gruppidesse, kes siis hoolitsevad iga vigastatud eest. Väikses grupis oleks pidanud olema üks liider, kes siis suunab inimesi jne. Kahjuks suurim viga oli see, et kaoses ei suutnud grupid niimoodi organiseeruda, nagu oleks vaja olnud, mistõttu hüsteerias kannatanu, kes ei olnud tõsiselt vigastatud sai rohkem tähelepanu kui see, kes lamas vaikselt ja oli tegelikult kaelavigastusega! Seda juba teadsin oma eelnevatest kogemustest, et vähem vaiksel inimesel võivad olla sageli tõsisemad vigastused kui lihtsalt šokis inimesel....Üleüldiselt sai ülesanne lahendatud. Minul endal isiklikult oli veidike halb tunne, et süsteem oli, aga see ei toiminud nii nagu oli plaanis. Aga siinkohal jälle õpetus, et tõesti alati inimesed ei märka seda, mis nende ümber ning ei suuda kontsentreeruda olulisele, mistõttu peabki olema keegi eriti konkreetne otsustaja ja ülesannete jagaja.

 

Pärast seda oli lõunaaeg ning meile anti üsna vähe aega, siis ikka minu grupp proovis valmistada sooja toidu couscous´iga ja kiirest lõunast sai ülimaitsev lõuna. Pärast seda oli laviiniandurite õpe, mis oli vabatahtlik ja loomulikult minu grupist läksid kõik, mis oli tegelikult vahva. Antud praktiline osa näitas, et üsna keeruline on ikka anduriga tööd teha ja seda peab tõesti harjutama, harjutama....

Veetoomine laagripaikka....

 Kui jõudsime tagasi laagripaikka, siis üks osa grupist oli valmis teinud meie kogunemiskoha- trust curcle´i ja tegelikult oleksid pidanud tegema ka välikemmergu, kuid see oli veel tegemata. Nii asusimegi siis seda ehitama ja üllatus üllatus, ka välikemmergu ehitamine võib olla lõbus, loov ja meeldejääv. Esimese välikemmergu ehitasid Norra tudengid ja nii oligi meie ehitada teine, mis oli kõigile esmakordne kogemus. Selleks erilist õpet ei saanud, vaid kasutasime oma teadmisi ja oskusi! Lõpptulemus oli südame ja lumememmega disainitud välikemmerg, üheks ööks! :D

 

Välikemmergu ehitusgrupp....

Neljapäeva õhtu oli viimane õhtu ning plaanisime teha ka ühise õhtusöögi, milleks siis pasta spinati ja toorjuustuga. Kuna mägedes ei ole just väga palju puid saada, siis osa õhtust käisime ka suuskadega lõkkepuid otsimas, mis oli sellessuhtes vahva, et suusatasid, vaatasid ringi, otsisid kuivi puid ning lõpuks vedasime kõik kelguga laagripaikka. Tegelikult oli lõkke vaev palju suurem kui seda kasutasime. Päeva lõpuks olime nii väsinud, et mina isegi ei jõudnudkui lõkke äärde pärast õhtusööki. Päris pika aja õhtust võttis ka magamamineku sättimine, mis tähendas siis vee toomist, vee keetmist kõigile grupiliikmetele pudelisse, riiete vahetamist, jalanõude pakkimist magamiskotti, magamiskoti pakkimist, kuna sinna sättisin ka mõned riided, mida tahtsin hommikul selga panna, müts pähe ja kindad kätte jne. Üsna vaevanõudev oli ka millegi leidmine kui see nüüd magamiskotti ära kadus. Üks õhtu ma ei leidnudki oma varbasoojendajat ja nii siis olitki ühe jala varbad soojas ja teised siis otsisid sooja nendelt varvastelt, mis olid soojendajaga.

 

Nagu ikka, siis pikemalt väljas ööbides on kõik ööd erinevad. Esimene öö oli sissejuhatav, kus sa proovid oma varustust ja loodetavasti saab olema soe öö. Teine öö oli ja on olnud ka kõige ebameeldivam, sest selline ülemineku staadium ja tavaliselt keha proovib harjuda välitingimustega. Teisel ööl magasingi kehvasti ning see kõik mõjutas järgmise päeva progressi...kolmas viimane öö oli täitsa mõnus juba, sest teadmine, et varsti on kõik läbi ning enda ööseks ettevalmistamine oli ka põhjalikum. Teadsime ka seda, et tuleb külmem öö kui eelnevatel päevadel.

 

Lõpuks oli aeg valmistada viimane hommikusöök ja mina oma varajase ärkamisega sain voodist üles varem, vesi keema ja soe kohvi magamiskotti teistele ning meil oli vaade päikesetõusule! ;) Iga hommik oli soe puder ning kohvi. Pakkimine võttis omajagu aega ning lõpuks olid kõik valmis pöörduma tagasi. Seekord läksime kogu grupiga 18 inimest+ 2 juhendajat ning meie seast valisime kolm grupijuhti. Seekord olin ise üks grupijuhtidest ning päris hea proovilepanek oli. Esimene etapp oli mäkke tõusuga ning 18 inimest grupis, ühtse rivina suusatada üles mäkke on üsna keeruline. Järgmisena järgnes laskumine ning see polnud sirge laskumine, vaid ikka mäenõlvade vahel, mistõttu veidike ohtlik, jäine, mõnes kohas lumi sulanud ja määrdega suusad võtsid kinni, nii et tegemist üksjagu. Kuid lõppkokkuvõttes kõik toimis ja jõudsime poole teekonna peale üsna ohutult.

 

Minu matkahetked....

 Mis ma siis õppisin seekord sellest kogemusest. Pikaks ajaks kuhugi matkale minnes on grupp ja grupi dünaamika väga oluline. Minu grupp oli supper, igal ühel oma ülesanded ning grupiliikmed toetasid üksteist väga tugevalt. Tekkis sünergia ning isegi sõnu kasutamata saadi aru, mida keegi mõtleb. Kahjuks siin me alati gruppi valida ei saa ning inimesed satuvad kokku suvaliselt, siis uude gruppi sattudes proovin leida ka oma rolli edaspidi. Seekord siis olin rahul ja nautisin jälle söögitegemist ning loomulikult iga korraga arenen meeletult. Proovisin ka uusi tehnikaid ning igakord on söögitegemine väljas väljakutseid esitav. Teine oluline õppetund on tunda oma varustust ning peangi muretsema seda teipi juurde ja ikka on vaja ka köit, sest nüüd tean täpselt, et reaalne vajadus selle järgi on olemas. Kolmas oluline punkt on juhiroll grupis ning eriti ekstreemsetes olukordades, kus inimesed võivad kaotada pea. Siinkohal on vajadus tugeva ja konkreetse juhi järgi, kes jagab ülesandeid nii, et oluline saab tehtud ennem ja ebaolulisem tuleb pärast seda. Samuti on jälle need väiksed asjad, mis küll mõjutavad heaolu matkal olles, kuid ei tohiks olla märkimisväärselt olulised ja tekitada tugevaid emotsioone. Kõige olulisem on huumor, naerda isegi siis kui midagi ei õnnestu täpselt nii nagu plaanis ning naerda ka siis kui nt. libised lumel oma kööki nii, et kõik laguneb ja peab uuesti ehitama, kuid ise oled lõppkokkuvõttes terve. Lõpuks tuleb nautida ka seda imelist loodust ja tunda mõnu nendest hetkedest, mis on väärt nautimist.

 

Kuid järgmisest nädalast algab meil ronimise harjutus ronimisseinal, mis kestab siis paar nädalat. Pärast seda tuleb veel paar matka ja kui aeg lähemal, eks siis räägin nendest lähemalt.

 

Mõnusat nädalavahetuse jätku!

 

Olen siis hetkel ka matkapäevitusega, et nägu on pruun-punane, prilliraamid peas ilma prillideta ning ülejäänud keha valge! Mägedes ikka tõesti üliintentsiivne päike....

 

Tervitades,

Liis

 

Winter sports - eksam suusatamises....

Viimasel ajal on üsna vaikne olnud blogis ning seda seetõttu, et viibisin Eestis, kus lugesin 500 lk raamatut ja tegin natukene sporti, nt. suusatamine Haanjas ning niisama puhkasin. Hetkel on olnud üsna kiire koolitööga, sest järsku ilmusid mitmed rapordid ja portfooliod, mis vajasid üsna põhjalikku taustauuringut, analüüsi ning kirjeldamist. Samuti oli üheks suureks väljakutseks winter sport´i eksam ja selle ettevalmistused. Esimene Norra eksam tähendas seda, et teisipäeval tõmbas igaüks endale pileti (mulle tõmmati, kuna olin veel Eestis), millel oli siis kirjas suusatehnikaga seotud teema. Ühesõnaga minu siinne eksam oli suusatamine ja minu teemaks single dance uisutehnika!

 

Imeline Budori päev

Minu konkreetne ülesanne oli planeerida suusatund 45 minutit lastele ja täiskasvanutest algajatele suusatamises. Reaalselt tuli praktiliselt läbi viia 20 minutiline tund ja hiljem oli 5-10 minutiline suuline osa, kus eksamineerija siis küsis erinevaid küsimusi nii plaani, läbiviidud tunni kui ka suusatehnika kohta. Grupis oli üheksa inimest ning minu eksamipäev oli reede....tegemist oli ilusa päiksepaistelise ilmaga Budori suusakeskuses, kus oli veel lund nii mäe- kui ka murdmaasuusatamiseks. Kõige raskem füüsiliselt oli see, et olime kuus tundi suuskadel, tegime üsna aktiivseid tegevusi 20 min. sessioonidena ja närv oli loomulikult sees enda tunni pärast. Kuigi käisime ju koolilastele tundi andmas, siis seal oli meid ju kuus õpetajat. Eilsel eksamipäeval olin üksinda oma tunnis õpetaja ning pidin siis vastavalt kavale tundi läbi viima. Siiamaani mõtlen, et kunagi aastaid tagasi põhikooli suusatundides poleks ma elusees arvanud, et neid kõigi juba unustatud, kuid siiski kuskil ajusopis olevaid teadmisi-oskusi läheb kunagi vaja. Selles osas tundsin ennast üsna enesekindlalt, kuid kuna tegemist oli eksamiga, siis närv võib alati ju sellistes olukordades alt vedada. Kuna nii mõnelegi oli suusatamine esmakordne, siis tehniliselt seda paari kuuga ära õppida on üsna keeruline, kuid tänapäeval ju youtube videod aitavad! Seega ise tundsin tehnilise osa pealt ennast kindlalt ning proovisin toetada neid, kes seda siis ei suutnud, aga loomulikult nende roll oli teoreetiliselt selgitada ja mina pidin ainult näitama....kuigi päev oli raske ja pingeline, siis lõppkokkuvõttes kõik sujus ja oli mõnus ning teistsugune õpetlik eksamipäev. Nagu meil juhendaja ütles, et sellist eksamit kirjalikult teha oleks mõtetu ning ei annaks seda tulemust, et mida tudengid tegelikult õppisid! Tõesti sain proovile panna oma planeerimisoskust, juhendamist, tunni läbiviimist, "esinemist" õpetajana ning positiivset suhtumist ja kiiret reageerimist kui mõni plaanitud tegevus ei läinud nii nagu oli kirjas.

 

Vaade Budori suusamäele...

Kuid tänane hommik algas sellega, et väljas kallas vihma nagu oavarrest ning läksin ületee poodi. Just sel hetkel tulid autod ja enamik nagu peatasid ning sõitsid ringiga mööda, sest mul polnud kuskile minna ja siis üks auto lihtsalt tuli ja pritsis nii, et olin kuni ülakehani läbimärg. Mõtlesin, et no jah, mis seal ikka, et õnneks poeni paar sammu....jõudsin poodi ja siis üks meesterahvas hakkas rääkima ning lõpuks sain aru, et rääkis sellest kihutajast, kes pritsis mind märjaks ja küsis, et kas minuga on kõik korras ning, et autojuht oli ikka juhm küll! Vot siis inimeste tähelepanelikkust ja toetust siin Norras....:)

 

Järgmine nädal siis nelja päevasele matkale mägedesse suuskadega, nii et saab teistmoodi matk olema ja üsnagi pikk...Ka Elverumist oleme peaaegu 200 km rohkem põhja poole ning ilm on talvine, kuid siiski üsna soe. Sellepärast on üheks tingmuseks, et kindlasti päikseprillid ja päiksekreem...kui neid asju kaasas pole, siis matkale ei saa...eilne päev tõestas ka, et isegi Budoril oli üsna intensiivne päike, sest ei mõelnud, et päiksekreem vajalik oleks ning tagasitulles oli nägu üsna punane ja kuna kandsin peapaela, siis ka peanahk oli veitsa punane. Seega tean ka omast kogemusest, et mägedesse matkale ma nüüd peapaela ei võta, vaid ikka müts pähe, päikseprillid ette ja nii ei pääse päike ligi! Eeldatavasti ikka peaks päikest olema, nagu ilmateatest vaatasin ning loodetavasti ei tule vihma või vihma-lörtsi segu, sest see kõige märjem ja külmem!

Mõnusat kevadist olemist!

 

Tervitades,

Liis