Palverännutee marsruut 4.-9.aprill 2017

Eelmine nädal olime siis Kristiinaga Eesti palverännuteel. Kogu teekond kokku oli umbes 135 km ning kuus päeva. Alustasime Pirita kloostri juurest ja jõudsime kuni RMK Matsimäe puhkealani. Päeva kilometraaž oli arvestatud 20-30 km vahele ning eesmärk oli jõuda palverännutee kaardile märgitud majutuskohtadeni. Meil oli kaasas ka telk, kuid selle jõudsime lahti võtta üks kord ning ööbida mitte ühtegi ööd....Teekonna punktide kirjeldused on võimalik leida palverännutee koduleheküljelt http://www.palverand.ee/kloostrivaremed/, mistõttu allolevas postituses on tähelepanekud ja teekonna kirjeldus läbi matkajate pilgu, mitte niivõrd paljude faktidega. Seega tegemist vahetute olukordade ja emotsioonidega.

Minu jaoks algas esimene päev, 3. aprill üldse Võrust Tallinnasse liikumisega ning ööbisin Pirita kloostri külalistemajas. Tegemist on mugava, hubase, lihtsa majutuskohaga ning kõik on olemas nagu tavalises hotellitoas. Seega on tegemist ühe alternatiivse ööbimisvõimalusega, kui soov on alustada palverännuteed järgmise päeva hommikul varakult Piritalt.

Pirita kloostri külalistemaja...

Meie rännaku teekond algas siis 4. aprill Pirita kloostri juurest, kust Lagle Parek saatis meid teele. Palveränduritele on tehtud ka palveränduripassid, mis on siis hea mälestus palverännakul olemisest. Teekond jätkus üle Pirita jõe, kuni Kochide kabelini, Pirita uus kalmistu ja sattusime ühe suure tamme juurde, kus üks tervisesportlane kogus puult elujõudu. Soovitas ka meil kallistada puud ning soovis edu teekonna jätkamisel.

Suur tamm teekonnal....

Sel päeval päike paistis ja olime ametis lisaks kõndimisele ka omavahel vestlemisega ning ümbruse jälgimisega. Kose suvemõisa juures ühines meiega teejuht Peeter Pihlak, kellega jätkus teekond kuni pärastlõunani. Möödusime Konstantin Pätsi Vabaõhukoolist, Iru linnamäel tegime lõunapausi ning läbisime mitmeid huvitavaid kohti, mis jäid teepeale ja mida Peeter tutvustas meile. Võibolla üksinda kõndides oleks palju huvitavat ja ajaloolist jäänud märkamata. Avastasime, et Tallinna kant on täis Nõukogudeaegset ajalugu. Esimene päev lõppes idüllilises Kallavere-Rootsi külas, mis oli justkui ajas tagasi rändamine, sest üheksakorruseliste majade taga asub siiski ajalooline külake, kus meid võttis lahkelt vastu Külvi Kuusk. Külla on tehtud küla muuseum, kuhu on iga külaelanik panustanud ning kui aus olla, siis vaatamist on. Hetkel on neil ka barbinukkude näitus, mis on just minu ja Kristiina ajastu näitus....olime ju lapsed kui moodi läksid barbinukud ning soojad mälestused tulid küll. Samal ajal tehti kangastelgedel kaltsuvaipa ning restaureeriti vana tugitooli. Seega on loodud piisavalt mõnusad tingimused, et külarahvas saaks tegeleda ka käsitööga ning miks mitte ka kasutada seda lisa sissetulekuna. Esimese öö ööbisimegi Külvi majapidamises, kus saime ka maitsvat õhtu- ja hommikusööki. Lisaks sellele oli ka meil huvitav õhtune vestlus ning juba enne kella ühteteist uinusime, et hommik algaks virgelt!

Rootsi-Kallavere küla ja külamuuseum...

Esimese päeva kilometraaž oli umbes 20 km ning päev lõppes küll kangete lihastega, kuid motivatsiooni jätkata järgmise päeva hommikul oli piisavalt.

 

Teine päev, 5.aprill algas juba hommikul kell 8 kui startisime läbi Ülgase ja Manniva Ihasalu ristini, kust edasi Jägala Jõesuu linnamäeni ja hüdroekeltrijaamani. Ilm oli hommikul mõnusalt päikseline, veidi karge, kuid päeva peal muutus sombusemaks ja oli oht isegi sajuks. Ihasalu ristini oli teekond üsna pikk ning sel ajal matkasime seda järjest, ainult mõned üksikud pausid ning olime üsna kurnatud kui kohale jõudsime. Ihasalus puudusid viidad ja marssisime läbi küla kui järsku mõtlesin, et ei nii kaugel ei saa olla. Ühesõnaga tühjade kõhtude ja kurnatusega võideldes pidime tagasi minema ja sisetunde järgi keerama õigele teele. Lõpuks jõudsime oma päeva esimese sihtkohani. Valmistasime sooja lõunasöögi, tegime instant-kohvi ning taastasime energiat, et edasi minna. Päeva lõpuks jõudsime Jõelähtmesse, kus külastasime Jõelähtme kirikut ning saime peavarju sealselt kirikuõpetajalt. Kuigi ütlesime küll, et võime telgis magada ning kogu varustus kaasas, siis magamiskotiga ööbisime toas ning uinusime magusasse unne. Päeva kilometraaž oli üks pikemaid, umbes 29 km.

Üldiselt on teise päeva marsruut pikk ning seal tuleb sinka-vonka tagasi käia, mis teeb selle teekonna mitte nii nauditavaks. Üks alternatiiv on ka kõndida mööda merekallast. Sel korral proovisime veidi, kuid tegemist oli üsna tuulise päevaga ning merekaldal kõndimine võttis veel rohkem jaksu kui mööda teed.
Esimene n.ö. kohustuslik punkt Ihasalu rist on ilma viitadeta, kuid enne Ihasalu külla jõudmist, enne majade algust on seal tee paremale, mida mööda käies ning lõpuks veelkord paremale keerates jõuabki selle punktini.

 

Järgnevalt videolõik hüdroelektrijaaamast, kuis kõik on automaatne ning külastajal on võimalus minna jalutama ka silla peale ja seal juba meeletud vaated ja meeletu veekohin:

 

 

Kolmas päev, 6. aprill algas umbes kell 9 ning startisime siiski veidi hiljem kui plaanis. Nagu ikka, hommikused tegevused võtsid aega ning veel vajas ajaarvestus sissetöötamist. Eesmärk oli jõuda Saha kabelini ning sel korral kasutasime kirikuõpetaja antud kaarti.

Teekond Saha kabelini....

Esimesena pidime muidugi ületama Narva maantee, mis on ju neljarealine ja loomulikult meie n.ö. turvamiseks asus platsi ka Eesti politsei, et tegelikult mõõta autode kiirust. Õnneks teeületamisel meid rajalt maha ei võetud ning jätkasime teekonda Põhja-Eesti tasandikel. Jõelähtmelt edasi minek ongi üle Tallinn-Narva manatee, mistõttu tuleb antud kohas olla eriti ettevaatlik ja tähelepanelik. Selle päeva teekonnale jäi aja veski, Loo küla, Vandjala küla, Maardu mõis ja Saha Püha Nikolause kabel. Tegemist oli ühe ilusama pärastlõunaga, kus saime kabeli küljele tuulevarju, päike paistis ning asusime taas lõunasööki valmistama. Sel hetkel kõnetas meid surnuaia vaht, kes vestles, tegi pilti ja ütles, et oleme vahvad palverändurid siin oma varustuse ja tegemistega. Lõuna oli mõnusalt pikk ning 1,5 tundi möödusid lennates.Saha kabel paistis juba kaugusest, nii et nüüdsel ajal, veel enne põldude harimist oli võimalik meil liikuda ka üle põõldude, kabel orientiiriks. Seekord oli meil valida ka otsema tee vahel, mis möödus kõrgpingeliinide järgi. Algus oli paljutõotav, orienteerusime kaardi ja kompassi järgi ning lõpuks jõudsime nii kaugele, et kagu suuna liikumise asemel liikusime itta. Teekonda ajas segadusse kõrgpingeliinide ja elektriliine võrgustik, mida oli ühes kohas eriti palju. Egas midagi, läksime siis teed mööda ja jõudsime taas kõrgpingeliinide alla ning saime mõnikümmend meetrit edasi minna kui selgus, et üsna märg, jäine, läbimatu tee. Seljas olid meil veel seljakotid ning arvestasime, et ajaliselt ei jõua õigeks ajaks. Seega pidime tagasi minema, hääletasime, üks veoautojuht pidas kinni ja ütles, et üks koht....meil et, oleme ju kahekesi + kaks suurt seljakotti. Nagu võluväel ilmus üks naisterahvas, kes oli nõus viima meid tee peale. Arutasime ka seda, et üsna hiline aeg juba, et nagunii peaksime ringiga käima, et ok viib meid Lagedile ja kõnnime sealt otse Arukülla-Raasikule. Sel päeval lubasime endale ka poe külastust, saime vett osta ja jäätist süüa. Suhkrukogus pani mõtte vist tööle, et ok juba väga hiline aeg, lähme rongiga Raasikule. Kindlasti pidime Raasikule jõudma, kuna seal oli meil juba öömaja ees ootamas. Ühesõnaga sain Eestis esimese rongikogemuse, jõudsime normaalsel ajal ööbimiskohta ning lõpuks saime nautida luksust- sooja vett, pehmet magamiskohta ja itaallase valmistatud pastat. Tänud Kristiina sõpradele külalislahkuse eest! Kuigi vahepeal kasutasime muud transporti, siis päevane kilometraaž tuli ikka umbes 22km.

Saha kabel...

Neljanda päeva 7. aprilli teekond algas hommikul kell üheksa ja selleks päevaks liitus meiega ka minu sõbranna Merilin. Ta astus rongist maha ja tõi meie seltskonda värsket rõõmsat verd. Sel päeval oli eesmärk kõndida Raasikult-Peningi-Kiviloo ning viimaseks kohaks jäi Kaunissaare. Sel päeval sadas ka uduvihma, teekond oli üsna mudane-porine ning nukrad külavaheteed. Kuid lõunat saime süüa Kiviloo külaplatsil, kus oli mõnus varjualune. Igaljuhul proovisime vet küsida majapidamisest ning meile vastas üks vene rahvusest naisterahvas, et ainult vene keeles. Proovisime siis küsida vett, kuid eeldatavasti, kuna küsisime, kas vett on, ta käis kontrollimas kas kraanist vett tuleb ja ütles, et jah on....seega järgmine kord tuleb küsida, et kas vett saab. Igaljuhul tuju sellest nulli ei läinud. Kaunissaares panime telgi püsti ja oh üllatust telgil puudus vihmakate. Mis seal ikka, ehitajad nagu oleme, siis lappisime Mackaiveri teibi ja vihmakeepidest katte peale ning vaatasime, et elab öö üle. Seejärel asusime vett otsima Kaunissaare külast, kus oli haudvaikus ning ainult koer tuli tervitama. Käisime majapidamistes ja mida ei saanud oli joogivesi. Järsku nägime kuidas üks vanem meesterahvas hakkas meie telgi poole kõndima ning järgnesime talle, jälitasime kuni meie telgini. Arutasin, et vett ei saa, kes teab äkki keegi veel hulgub öösel meie telgi ümber, nii et me pakkisime asjad kokku, helistasin Pikva Seltsimajja, et öömaja paluda. Jõudsime sinna ning meil avanes mõnus ruum, kanistritega toodud vesi ning tegime ka ruumi soojemaks ja nii uinusime....Pikva seltsimaja põrand on küll mõnus koht ööbimiseks. Kuigi vett tuli kanistriga tuua, siis ka see on luksus!
 

Laupäevased pannkoogid..

 Viienda päeva, 8. aprilli laupäev algas mõnusate pannkookidega, maitsva kohviga ning rõõmus meel sees. Kõige kurvemaks kujunes see, et arutasime, mis ja kuidas edasi. Kristiinal lõi valu jalga, kas jätkata või mitte?! Ühesõnaga palju arutamist ja segadust....lõpuks otsustasime edasi minna. Pikva-Voose ja siis oli tükk tühja maad. Kõndisime Voosele välja, läbi imelise Eestimaise looduse ning siis oli järgmine murdepunkt mõlemile. Kristiinat piinas jalavalu ja mina olin lihtsalt segaduses, et mis edasi. Vahemaad olid pikad ning igale poole oli veel jäänud üle 10 km.  Hakkasime otsima ka majutuskohti ning ühte kohta helistades öeldi, et neid ei ole kodus....kui järsku peatus meie ees buss, kust astusid välja inimesed. Uurisime, et mis buss, kuhu edasi läheb ja nii jäime ühe naisterahavga rääkima. Nagu juhuse tahtel oli tegemist Voose kultuurijuhi Anna Niliskiga. Nii siis otsustasime Voosele jääda, saime õhtul sauna, valmistasime korraliku õhtusöögi ning nautisime ka kasemahla. Juhuslik kohtumine viis mõnusa öömajani....kindlasti on ka edaspidi seal mõnus ööbida, kui mõni palverändur satub sinna kanti. Vooselt järgmisse kohta on liiga pikk maa, nii et antud piirkonnas vajab teekond hästi planeerimist.

 

Kuues päev, 9. aprill oli siis viimane teekonna päev. Eesmärgiks oli marsruut Voose-Kautla-Simisalu ja A.H.Tammsaare muuseum. Hommik algas kell kaheksa, linnulaul ja metsarajad ning rabad-sood. Tegemist oli matka ühe kaunima paigaga ning nautisime seda looduse võlu vooside vahel. Nüüd juba olime õppinud, et tuleb teha pause tihedamalt kui kõndida ja sundida ennast pikalt kõndima. Igaljuhul jõudsime päris rappa, googe maps näitas teed, et autoga 20 minutit ja jalgsi siis üle tunni. Kuid jõudsime mõned kümned meetrid kõndida kui mõistmine, et siit ei lähe läbi isegi jala.....ainult võibolla ujudes!

Simisalu-Matsimäe raba....

Seega oli taaskord otsustamiskoht, kas kõndida tuldud teed mööda tagasi, mis tähendas umbes 15 km, kõndida edasi kuni Tartu-Tallinn maanteeni või siis mõtlesin ka korraks, et jään Matsimäele laagrisse. See oli kindel, et enam Tammsaare muusuemini ei jõua, sest teed pole ja väga suure ringi oleks pidanud tegema, mis oleks tähendanud mitte jõudmist isegi pimedaks. Sel hetkel kogu keha valutas, oli meeletu madalpunkt ning lõpuks Matsimäe laagriplatsil tegime kohvi, arutasime, kogusime energiat...ühed külastajad möödusid meist ning hiljem jõudsime selleks ajaks nende juurde kui ka nemad lõpetasid oma lõunasöögi auto juures ning nii muuseas küsisime, et kuhu nemad teel on. Selgus, et Tallinnasse ning nii tuli meie teele abi täpselt siis kui vaja ja jõudsime mõlemad ilusti Tallinnasse. Ka minu teekond lõppes, kuid eks esimese korra kohta said täitsa piisavalt.

Kokkuvõtvalt majutuskohtadest, et info on seal samas palverännutee leheküljel lisaks. Alati võib eelnevalt ühendust võtta potentsiaalsete majutuskohaga, kuid mõnikord võib jätta selle ka juhuse hooleks, sest ka meie olime tegelikult ajakavast ees, mis lõigi kõik plaanid üks päev sassi. Majutuskohtades tuleb arvestada väikse palveränduri tasuga, mis on siis enamikes kohtades 5 euri, kuid kui on juba rohkem mugavusi, siis ka 10 ja 13 euri. Seega peaks palveränduril ikka olema suharaha kaasas.

 

Mõned tähelepanekud ja õppetunnid:

* Sel aastal on väga märg igal pool, sood ja rabad upuvad veest ning paljusid metsateid polegi. Seega ei saa praegusel aastaajal otseteid väga valida.

*Alati kohtab toredaid inimesi ning kui lasta asjadel minna omasoodu, siis õiged asjad juhtuvad õigel ajal ning õiged inimesed satuvad ka abistama õigel ajal.

*Matkal tuleb olla valmis ootamatusteks ja see ongi matkamise võlu. Mida rohkem ette valmistunud, seda kergem edasi liikuda, kuid tuleb olla siiski paindlik.

*Oluline on kindlasti teha lühemaid pause tihedamalt kui sundida ennast tagant, et liikuda pikemaid vahemaid. Esialgu on energiat küll, kuid palju rohkem aitab energiat säästa see kui kasvõi korraks võtad koti õlgadelt maha, puhkad hetke ja liigud edasi.

*Oluline on juua ja süüa, et ei tekiks energiapuudust.
*Eestimaal on palju avastamist ning ka väikestel kohtadel on oma võlu!
*Usalda oma sisetunnet ja pööra tähelepanu, mida sisetunne ütleb!
*Õige matkakaaslane on juba osa projekti õnnestumisest!
*Väiksed ebamugavused, ebaõnnestumised on tegelikult tühised ja oluline on märgata seda, mis väärib märkamist!
*EV 100-ndaks sünnipäevaks on loodud ajalooline-kultuuriline teekond, mis väärib külastamist!

Hoiame seda, mis on on ja väärib hoidmist tulevastele põlvedele!

Kui on küsimusi, seoses antud teekonnaga või huvi edaspidi koos läbida mõnda lõiku, võib julgelt ühendust võtta ja endast märku anda! Oluline on teekonnal olek, mitte sihtpunkti jõudmine. Seega igakord rajale mines on küll plaan ja eesmärk, kuid kõik toimub ikkagi vastavalt sellele, et kogu protsess oleks nauditav, nauditav ka läbi raskuste....

Aktiivseid matkasid suvehooajaks, mõnusat kevade jätku!

Parimat,
Liis
 

Eesti Palverännaku I etapp vol 1



Pirita kloostri varemed...

Eesti kultuuri- ajalooline palverännutee kulgeb Pirita kloostri juurest Vana-Vastseliina ordulinnuseni. Teekonnale jäävad paljud huvitavad objektid ning esimese etapi eesmärk oli kõndida Piritalt Põltsamaani. Seekord läbisin teekonna kuue päevaga ja jõudsin Piritalt Matsimäeni. Kuigi ei jõudnud esialgse eesmärgini, siis oluline on motivatsioon ja soov teekonda jätkata....sel korral tee lihtsalt lõppes järsku Matsimäel ära ning olime keset rabasid-metsi...

Õhtune lugemine...

"Ma püüan avastada ennast läbi heade või halbade olukordade, millesse ma satun, ilma et ma neid valiksin."...see mõtlema panev lause pärineb J. Lescuyer´i raamatust "Palverännak Jeruusalemma", mida lugesin oma rännukaaslasele Kristiinale ühel õhtul ette. Antud teos sattus meie teele juhuslikult ja tegemist ei ole ainult religioosse teosega, vaid lugu räägib ka 10 000 km pikkusest teekonnast ning ühe ränduri läbielamistest! Üsna alguses, seitsmendal päeval varastati tal kogu matkavarustus, toit ja muu varandus, kuid sellest hoolimata jätkas vapralt teekonda! Paljud toredad inimesed ja olukorrad aitasid teda ning nii juhtus ka meiega tegelikult kuue päeva jooksul....
 

Teekond algas Pirita kloostri juurest 4.aprilli hommikul kui Lagle Parek saatis meid personaalselt teele kohast, kust Eesti palverännutee saab alguse. Minu rännukaaslaseks oli Kristiina, kellega koos matkasime eelmine aasta Norras, mistõttu juba teadsime üksteist ning mõlematel ikka rännakul olek veres. Varustuse võtsime kõik kaasa oma seljakottidega ning eesmärk oli kõndida planeeritud marsruut läbi. Õiges suunas liikumisel tulid abiks kaardid, kompass ja viimases hädas ka googlemaps ning maa-ameti kaardid. Ajakava ja kaardid töötasin läbi veel eelmisel õhtul ning sain näpunäiteid ja juhendamist. Kuna osalesin ja korraldasin esimest korda sellist pikka matka, kus oled iga päev teel, siis nagu ei osanudki detailselt ette kujutada, et mis ja kuidas toimub tegelikkuses.



Eesti kaart ja muu informatsioon...



Teekond algas päikesepaistel, linnud laulsid ning lihtsalt kõndisime, jutustasime ja olime rõõmsad. Kuna tegemist ka kultuuri-ajaloolise marsruudiga, siis päeva jooksul oligi eesmärk jõuda ühest punktist teise. Esialgu oli uus ka see, et ei teadnud, missuguseks kujuneb meie kiirus, kui pikkade vahemaade tagant peaks tegema pause ning kuidas ikkagi toime tulla 16 kilose kotiga. Loomulikult võttis veidi aega ka pildistamine, filmimine ning õige marsruudi leidmine. Esimesel päeval oli meil ka teejuht Peeter Pihlak ning marsruudist lähemalt räägingi järgmises postituses.




Meditsiiniline abi...

Esimese päeva lõpupoole oli juba aeg plaasterdada varvastele tekkinud ville, mis ei olnud kõige hullemad, kuid näitasid juba, et raske kotiga pikka vahemaad kõndida ei ole naljaasi. Samuti tundus seljakott alati õlale võttes raske ning aja möödudes ta küll ei muutunud kergemaks, kuid võtsid tuimalt selga, kõik vajalikud klõpsud kinni ning asusid teele. Seetõttu on huvitav kuidas inimese tunnetus muutub ajas ja kohas ning pisemadki hädad muutuvad justkui tähtsusetuks. Kogu teekonna jooksul piinasid siiski erinevad valud, valulikud kohad ja muljumised. Pühapäevane rännakupäev oligi kõige raskem nii füüsiliselt kui vaimselt.

 

Rännaku jooksul külastasime paljusid külasid, kõndisime Harjumaakonnast Jõgevamaani, nautisime looduse imelisust, kohtusime mitmekülgsete inimestega. Kui aus olla, siis kuue päeva jooksul kogesin seda kuidas õiged hetked lihtsalt tulevad ellu õigel ajal. Abivalmis inimesed ei lasknud meil magada telgis, motiveerisid hea sõnaga, toitsid, jagasid vett ning võimaldasid ka pesta sooja veega ning magada soojas kohas. Samas ühes külas võttis meid vastu vaid sõbralik koer, kus üks meesterahvas saatis meid ei tea kuhu ja vanem proua "kassinaine" lausus, et: "Jões vett küll." Nii ei saanud joogivett kuid otsustasime edasi liikuda järgmise sihtkohani Pikva seltsimajani, kus ootas meid peavari, värske vesi ja hubane ruum....seega õigel ajal ja kiiruga tehtud otsus osutus parimaks võimalikuks variandiks! 

Majutus Pikva seltsimajas....

Hämmastav oli kõndida läbi külade ja näha kuidas inimesed elavad. Mõni talumajapidamine oli väga hästi hoolitsetud ja korras, samas teine oli justkui prügimägi. Igas majapidamises ikka vähemalt üks haukuv koer, kes mõnikord oli ikka väga hullunud. Esialgu oli hirmutav, kuid lõpuks me enam ei pööranud tähelepanu ja lihtsalt kõndisime. Koerad ju tunnetavad ka seda, kui inimene kardab, mis teebki kogu olukorra palju hullemaks. Samuti nägime väga paljudes kohtades ka prügi metsatukkades ja tekkis tunne, et mis silma alt ära, see pole enam minu mure. Samas ei mõelda sellele, et ka maa-alla maetud prügi tuleb ju üks hetk ikkagi välja ja siis elavad järeltulevad põlved prügihunnikus?! Igaljuhul meie tassisime üks päev prügi mitmeid kilomeetreid kaasas (vaene sõbranna Merilin) ja teisel päeval isegi 15 km, sest teekond kulges metsas ning isegi külade bussijaamades ei olnud prügikaste.

Prügihunnikud teekonnal....

Niiviisi ränduri elu elades hakkasin hindama kõrgemalt ka igapäevaseid tavapäraseid mugavusi nagu soe vesi, voodi kus magada, puhtad riided, igal asjal oma õige koht, maitsev kohvi, mitmekülgne toit jne. Päike paitas meid iga päev, mistõttu lõpuks peeglisse vaadates tundus nägu liiga tume ning pesin seda mitu korda kuni lõpuks taipasin, et oih, tegemist on matkaja päevitusega. Tegelikult olin ka nädalakese täiesti ilma meigita, millest oli teel olles ükskõik.  Vihmasabinat saime reedel veidi, kuid ülejäänud aja ilm soosis meid ning meie rännakut. Põhja-Eesti rannik oli küll tuuline, kuid õiged riided ja see ei takistanud edasi liikumast. Jalanõud olid selles osas supper hääd, et sain läbi veest, porist, mudast ning tatsasin ka kilomeetreid asfaldil ja pinnasekattega teedel. Kuid jõudsin järeldusele, et pikal rännakul annab saabaste raskus siiski tunda ning edaspidiseks pean vaatam uued kerged jalgu toetavad jalanõud.

Iga päev naeratus näos....

Seega avastasime ennast tõesti olukordadest, mida ei osanud ette arvatagi ning mis olid nii positiivsed kui ka mitte nii toredad. Kuid ka iga kehvem olukord pani meid proovile ning ajapikku õpetas olukordi rahulikumalt võtma ja õpetas ennast paremini tundma. Aitäh kõigele ja kõigile, kes-mis teekonnale sattusid! Kokkuvõtvalt läbisime 135 km 6 päevaga ja ees on veel palju kilomeetreid ning toredaid kohti. Kindlasti jätkan raja läbimist, kuid pikemate või lühemate etappidena. Päris esimeseks kogemuseks ja rännakuks oli piisav aeg ning nüüd on paar päeva taastumiseks, sest isegi niisama kõndides poodi on kehal imelik, sest pole raskust ja kindlat kehahoiakut terveks päevaks. Järgmises postituses siis kirjutan täpsemalt teekonnast ja läbitud punktidest! Kui on küsimusi seoses teekonnaga, olen nõus meeleldi vastama!

Kallistades,
Liis