Eesti Palverännaku I etapp vol 1



Pirita kloostri varemed...

Eesti kultuuri- ajalooline palverännutee kulgeb Pirita kloostri juurest Vana-Vastseliina ordulinnuseni. Teekonnale jäävad paljud huvitavad objektid ning esimese etapi eesmärk oli kõndida Piritalt Põltsamaani. Seekord läbisin teekonna kuue päevaga ja jõudsin Piritalt Matsimäeni. Kuigi ei jõudnud esialgse eesmärgini, siis oluline on motivatsioon ja soov teekonda jätkata....sel korral tee lihtsalt lõppes järsku Matsimäel ära ning olime keset rabasid-metsi...

Õhtune lugemine...

"Ma püüan avastada ennast läbi heade või halbade olukordade, millesse ma satun, ilma et ma neid valiksin."...see mõtlema panev lause pärineb J. Lescuyer´i raamatust "Palverännak Jeruusalemma", mida lugesin oma rännukaaslasele Kristiinale ühel õhtul ette. Antud teos sattus meie teele juhuslikult ja tegemist ei ole ainult religioosse teosega, vaid lugu räägib ka 10 000 km pikkusest teekonnast ning ühe ränduri läbielamistest! Üsna alguses, seitsmendal päeval varastati tal kogu matkavarustus, toit ja muu varandus, kuid sellest hoolimata jätkas vapralt teekonda! Paljud toredad inimesed ja olukorrad aitasid teda ning nii juhtus ka meiega tegelikult kuue päeva jooksul....
 

Teekond algas Pirita kloostri juurest 4.aprilli hommikul kui Lagle Parek saatis meid personaalselt teele kohast, kust Eesti palverännutee saab alguse. Minu rännukaaslaseks oli Kristiina, kellega koos matkasime eelmine aasta Norras, mistõttu juba teadsime üksteist ning mõlematel ikka rännakul olek veres. Varustuse võtsime kõik kaasa oma seljakottidega ning eesmärk oli kõndida planeeritud marsruut läbi. Õiges suunas liikumisel tulid abiks kaardid, kompass ja viimases hädas ka googlemaps ning maa-ameti kaardid. Ajakava ja kaardid töötasin läbi veel eelmisel õhtul ning sain näpunäiteid ja juhendamist. Kuna osalesin ja korraldasin esimest korda sellist pikka matka, kus oled iga päev teel, siis nagu ei osanudki detailselt ette kujutada, et mis ja kuidas toimub tegelikkuses.



Eesti kaart ja muu informatsioon...



Teekond algas päikesepaistel, linnud laulsid ning lihtsalt kõndisime, jutustasime ja olime rõõmsad. Kuna tegemist ka kultuuri-ajaloolise marsruudiga, siis päeva jooksul oligi eesmärk jõuda ühest punktist teise. Esialgu oli uus ka see, et ei teadnud, missuguseks kujuneb meie kiirus, kui pikkade vahemaade tagant peaks tegema pause ning kuidas ikkagi toime tulla 16 kilose kotiga. Loomulikult võttis veidi aega ka pildistamine, filmimine ning õige marsruudi leidmine. Esimesel päeval oli meil ka teejuht Peeter Pihlak ning marsruudist lähemalt räägingi järgmises postituses.




Meditsiiniline abi...

Esimese päeva lõpupoole oli juba aeg plaasterdada varvastele tekkinud ville, mis ei olnud kõige hullemad, kuid näitasid juba, et raske kotiga pikka vahemaad kõndida ei ole naljaasi. Samuti tundus seljakott alati õlale võttes raske ning aja möödudes ta küll ei muutunud kergemaks, kuid võtsid tuimalt selga, kõik vajalikud klõpsud kinni ning asusid teele. Seetõttu on huvitav kuidas inimese tunnetus muutub ajas ja kohas ning pisemadki hädad muutuvad justkui tähtsusetuks. Kogu teekonna jooksul piinasid siiski erinevad valud, valulikud kohad ja muljumised. Pühapäevane rännakupäev oligi kõige raskem nii füüsiliselt kui vaimselt.

 

Rännaku jooksul külastasime paljusid külasid, kõndisime Harjumaakonnast Jõgevamaani, nautisime looduse imelisust, kohtusime mitmekülgsete inimestega. Kui aus olla, siis kuue päeva jooksul kogesin seda kuidas õiged hetked lihtsalt tulevad ellu õigel ajal. Abivalmis inimesed ei lasknud meil magada telgis, motiveerisid hea sõnaga, toitsid, jagasid vett ning võimaldasid ka pesta sooja veega ning magada soojas kohas. Samas ühes külas võttis meid vastu vaid sõbralik koer, kus üks meesterahvas saatis meid ei tea kuhu ja vanem proua "kassinaine" lausus, et: "Jões vett küll." Nii ei saanud joogivett kuid otsustasime edasi liikuda järgmise sihtkohani Pikva seltsimajani, kus ootas meid peavari, värske vesi ja hubane ruum....seega õigel ajal ja kiiruga tehtud otsus osutus parimaks võimalikuks variandiks! 

Majutus Pikva seltsimajas....

Hämmastav oli kõndida läbi külade ja näha kuidas inimesed elavad. Mõni talumajapidamine oli väga hästi hoolitsetud ja korras, samas teine oli justkui prügimägi. Igas majapidamises ikka vähemalt üks haukuv koer, kes mõnikord oli ikka väga hullunud. Esialgu oli hirmutav, kuid lõpuks me enam ei pööranud tähelepanu ja lihtsalt kõndisime. Koerad ju tunnetavad ka seda, kui inimene kardab, mis teebki kogu olukorra palju hullemaks. Samuti nägime väga paljudes kohtades ka prügi metsatukkades ja tekkis tunne, et mis silma alt ära, see pole enam minu mure. Samas ei mõelda sellele, et ka maa-alla maetud prügi tuleb ju üks hetk ikkagi välja ja siis elavad järeltulevad põlved prügihunnikus?! Igaljuhul meie tassisime üks päev prügi mitmeid kilomeetreid kaasas (vaene sõbranna Merilin) ja teisel päeval isegi 15 km, sest teekond kulges metsas ning isegi külade bussijaamades ei olnud prügikaste.

Prügihunnikud teekonnal....

Niiviisi ränduri elu elades hakkasin hindama kõrgemalt ka igapäevaseid tavapäraseid mugavusi nagu soe vesi, voodi kus magada, puhtad riided, igal asjal oma õige koht, maitsev kohvi, mitmekülgne toit jne. Päike paitas meid iga päev, mistõttu lõpuks peeglisse vaadates tundus nägu liiga tume ning pesin seda mitu korda kuni lõpuks taipasin, et oih, tegemist on matkaja päevitusega. Tegelikult olin ka nädalakese täiesti ilma meigita, millest oli teel olles ükskõik.  Vihmasabinat saime reedel veidi, kuid ülejäänud aja ilm soosis meid ning meie rännakut. Põhja-Eesti rannik oli küll tuuline, kuid õiged riided ja see ei takistanud edasi liikumast. Jalanõud olid selles osas supper hääd, et sain läbi veest, porist, mudast ning tatsasin ka kilomeetreid asfaldil ja pinnasekattega teedel. Kuid jõudsin järeldusele, et pikal rännakul annab saabaste raskus siiski tunda ning edaspidiseks pean vaatam uued kerged jalgu toetavad jalanõud.

Iga päev naeratus näos....

Seega avastasime ennast tõesti olukordadest, mida ei osanud ette arvatagi ning mis olid nii positiivsed kui ka mitte nii toredad. Kuid ka iga kehvem olukord pani meid proovile ning ajapikku õpetas olukordi rahulikumalt võtma ja õpetas ennast paremini tundma. Aitäh kõigele ja kõigile, kes-mis teekonnale sattusid! Kokkuvõtvalt läbisime 135 km 6 päevaga ja ees on veel palju kilomeetreid ning toredaid kohti. Kindlasti jätkan raja läbimist, kuid pikemate või lühemate etappidena. Päris esimeseks kogemuseks ja rännakuks oli piisav aeg ning nüüd on paar päeva taastumiseks, sest isegi niisama kõndides poodi on kehal imelik, sest pole raskust ja kindlat kehahoiakut terveks päevaks. Järgmises postituses siis kirjutan täpsemalt teekonnast ja läbitud punktidest! Kui on küsimusi seoses teekonnaga, olen nõus meeleldi vastama!

Kallistades,
Liis