Laupäev Piusa jõe ürgorus ja Meenikunno rabas

Eelmise nädala ebaõnnestunud retkest olen enam-vähem taastunud. Seetõttu tunduski ainuõige valik veeta laupäev jälle Eesti matkaradadel. Kuna aprilli alguses on ees ootamas tegelikult pikem matk, siis pakkisin taas kokku ka oma matkakoti ja kontrollisin üle oma varustuse! Viimasel ajal ongi minu shopingu kohad olnud vaid matkapoed. Olen veidi täiendanud ka oma varustust ja nüüd peaksin olema valmis ka pikemateks matkadeks... samas eilse päeva jooksul tekkis selline küsimus, et kui palju on palju varustust ja kuidas üldse eristada olulist ebaolulisest?!  Kogemus näitab seda, et üheöisele matkale pakid enamvähem sama palju varustust kui nädalasele, ainult toidumoona kogus on erinev!

Tänu supper mugavatele matkasaabastele ei tundnudki väga, et veel paranevatel kandadel oleks midagi viga. Tegemist on Garmont Sentinel GTX matkasaabastega ja nad on üsnagi rasked, millest hoolimata meeletult mugavad ja toetavad jalga, kui peaks mõni takistus teele jääma. Olen ma ju nendega matkanud Norra talitingimustes -18 kraadi, vesistel teedel, kivistel-lumistel mägiteedel ja nüüd ka Eesti radadel. Saabaste valik on üsna keeruline, kuid samas oluline. Ühed matkasaapad jäidki hõõruma, mida alguses ei tundnud ning seetõttu pidin neist saabastest loobuma. Lihtsalt ei sobinud minu jalatüübiga.

Kuid rääkides eilsest matkast, siis ilm oli udune, sombune ja veidi sajune. Lõpuks võtsin välja ka oma veekindlad riided, mida polnudki veel tegelikult kasutanud. Teekonda alustasin Vastseliina ordulinnuse juurest, kust algab Piusa jõe ürgoru matkarada. Teekond oli üsna mudane, vesine või siis kohati ka jäine. Kuna selle rajaga on kuidagi ühenduses ka Eesti pikim matkarada ja vist ka muud rajad, siis vahepeal kaduski järg käest ning silte ei näinud tükk aega. Sellegi poolest jõudsin lõpuks ordulinnuse teisele küljele, mida märkasin õnneks kaugusest. Mõtlesin, et eks liigun mööda teed ja vaatan kuhu kohale jõuan...

Piusa jõe ürgoru matkarda

Hetkel on üleüldiselt ilmastikutingimused üsna kehvad, siis peab ettevaatlik olema ka muldkattega teedel, sest tegemist tõsiste porimülgastega. Ise sõitsin Meenikunno matkarajale mingi 45 minutit umbes 20 km tunnis. Kuigi ilm oli sombune, siis rahvast oli tegelikult päris palju. Nagu ikka selliste ilmadega, on laudteed libedad ning peab ettevaatlik olema. Loodus oli ka hall ja pruun, kuid sellegi poolest väljas liikumine, looduses viibimine oli ikka mõnusalt värskendav ja vabastav. Meenikunnos on Liipsaare metsaonn avatud kõigile ja seal on mõnusalt ruumi ööbimiseks mitmetel lavatsitel. Kasutamiseks on nii ahi, kamin kui ka küttepuud ja välikäimla. Onn oli seest korras ja esialgne plaan oligi sinna ka ööseks jääda. Kahjuks pärast Meenikunno raja läbimist tekkis nagu eriti külm ja nukker tunne ning õhtu tundus uhkes üksinduses kuidagi liiga pikk, mistõttu seekord ei jäänud magamiskotiga ööbima.

Meenikunno matkarada

Täna mõtlesin ka n.ö. matkaradadel viibijate kultuurile või kultuuritusele. Esmalt olid parklas autod pargitud risti-rästi, mis vähendas märkatavalt parkimiskohti ja ei osanudki nagu kuidagi enda autot kuhugi paigutada. Üks auto oli nagu eriti metsa alla sõitnud. Õnneks nüüd on Meenikunno rabas pandud juba suurema tee äärde piire, et auto ei saa täpselt sinna matkaonni ja vaatetorni juurde sõita. Kui juba loodusesse tulla, siis võib ju rohkem kõndida ka.Teise asjana jäi silma see, et kui inimene tuleb vastu, siis võiks ikka viisakalt tervitada, silma vaadata või noogutada. Norras oli see justkui iseenesest loomulik käitumisviis ning isegi suusaradadel kiiruse peal käisid käe viipamised ja igaühe tervitused. Samas Eestis on veidi veel puudujääke ja inimesed ei julge, taha üksteist märgata. Näiteks tuli vastu perekond, kus oli tütar, ema ja isa. Tütar hõikas juba kaugemalt selgelt tere, ema vaatas maha ja astus edasi ning isa siis viisakusest ütles ka tere, poolenisti silma vaadates. Samas ühed noored ütlesid julgelt tere, vaatasid silmasisse ja küsisid, kuhu matkan ja kui pikalt. Veidi soojem tunne tekib ikka ja peakski üksteist rohkem märkama. 

Nädalavahetus on seljataga ning tõesti juba kolme nädala pärast võtan ette ühe pikema rännaku, mis on seotud ka siis minu magistritööga. Kui aeg jõuab lähemale, eks siis räägin lähemalt. Samuti võtsin ühe uue projektiga seoses eesmärgiks ka tutvuda veidi videomaailmaga. Seega kui kellelgi on häid nippe või soovitusi, võib julgelt jagada. Piltide tegemisega tunnen ennast üsna hästi, kuid videomaailm on veel täiesti tundmatu. :)


...painama jäi ka mõte, et kuidas matkal olles, rasketel aegadel hoida ikka oma pea ja mõtted selged ning mitte mõelda liiga palju näiteks füüsilisele väsimusele?!

Igaljuhul mõnusat nädalat!

Päikest,
Liis