Viimaste suviste emotsioonidega sügisesse...

Eile oli siis 1. september ja paljudes Eesti peredes uue kooliaasta algus! Palju õnne neile, kes alustavad või jätkavad kooliteed....Minu peres on olnud tegemist nagu ikka olulise sündmusega, mida tähistada koogi ja kohviga. Üleüldse tundub, et Eestis suhtutakse teadmistepäeva täie tõsidusega. Samas kui Norras algas kool millalgi augusti keskel ning oli küll märgata rohkem õpilasi ja liikumist, kuid kooliriietus on neil üsna vaba ning seetõttu ka sel päeval ei märganud väga pidulikke õpilasi. Õpetajatele tavaliselt lilli ei viida ning õpilastel pole märganud ka raskeid seljakotte ja linnapildis oli mõni üksik pere ennast siiski üles löönud, et koos nt. õhtusöögile minna. Siinkohal olen tegelikult uhke selle üle, et meil Eestis enamasti on ikka 1. september teadmistepäev ning tõesti tähistatakse ja tunnustatakse laste kooliminekut! Koolitee on ikka üks pikk osa elust ning mõjutab väga tugevalt kelleks ja missuguseks inimeseks laps kasvab. Just hiljuti vaatasin filmi "Wir Kinder vom Bahnhof Zoo",mis räägib siis loo 1970-ndatel Saksamaal Berliinis elanud noorte elust. Peategelane on 14- aastane Christiane F., kellel kaob elust justkui eesmärk, elab ennast välja õhtuti discoklubis ning satub halba seltskonda, kus tulevad mängu narkootikumid ja nii see allakäigu teekond algabki. See film on valminud sama pealkirjaga raamatu järgi ja on tõsielulool põhinev. Filmist kajastub ilusti kuidas sõbrad ja perekonna suhtumine võivad mõjutada noore inimese elu, kes veel kasvab isiksuseks ning sageli vajab õigele teele juhatamist!

 

Nüüd on selge, et minu enda teekond jätkub veel siin Norras, sest eestlaslik töökus viis nii kaugele, et tööd jagub kuni aasta lõpuni. Saabumas on jõulude aegne ja eelne periood, mis on ülikiire ja see saab vahva olema, kuna töö on enamasti väljas jõululaadal! Ainukeseks tingimuseks sai, et selleks ajaks pean juba oskama rääkida ka norra keelt, kuna enamik külastajaid norrakad ning välismaalasi vähem. Seetõttu seadsin endale töö juures üheks lisa ülesandeks, et kui norrakatega koos töötan, siis tööpäev jooksul pean ära õppima vähemalt viis uut lauset, mida läheb igapäevases suhtluses vaja! Muidugi on ainukeseks murekohaks, et armastavad nad ju inglise keeles suhelda ja meie töökeel on ka inglise keel.....nüüd vaikselt on juba näha, et suvehooaeg on lõppemas, või siis ka lõppenud....mõned kruiisilaevad veel tulevad, aga turiste on ikka vähem. Hooaja lõpetamise puhul tegid poeomanikud meile, töötajatele välja kruiisi koos õhtusöögiga Oslo Fjordide vahel. Olen küll Oslo Fjorde näinud Oslo poolt, kuid tegime ringi peale kõigile saartele, möödusime ka Nesoddtangenist ja õhtu möödus rahulikus-vabas õhkkonnas....jagati ka jälle preemiat, sest terve suve arvestuses tegime väga head tööd! Supper tunne tegelt kui tunnustatakse ja annab motivatsiooni edasi liikumiseks energiliselt ning töökalt!

Oslo Fjordid....imeline päikeseloojang

Kuna koguaeg ei saa ju tööd teha, siis ühel pühapäeval otsustasin ühineda ühe matkagrupiga....Nad plaanisid päevamatka Oslost väljas Lillomarka piirkonnas. Tegelikult on siin kandis üsna hästi organiseeritud linnainimeste liikumine metsa, mägedesse, sest paljudesse kohtadesse jõuab veel Oslo esimeses tsoonis. Matka pikkus oli 20 km, grupis umbes 18 inimest ja teekond kulges looduse keskel, sügaval metsas järvede vahel. Kasutasime ka võimalust ning ühes ohutus kohas käisime suplemas jääkülmas vees, mis karastas mõnusalt keset matka. Minu jaoks oli seltskond uus ja seega oli palju tutvumist, juttu ning enamike matkajate puhul oli tegemist välismaalaste, mitte norrakatega, mistõttu 8 tunni jooksul kuulsin palju huvitavaid lugusid erinevate maade sisserännanutelt: Horvaatia, Ungari, Poola, Saksamaa, Venemaa, Bulgaaria, Kolumbia jne. Päev möödus päikesepaistega, süües mustikaid ning vaated olid imelised.....taaskord sattusin ussi otsa, kelleks seekord oli vaskuss.....

Matk Lillomarka piirkonnas

Made by Michal Zagrodzki...

....all who wander are not lost! Hetk päikeseloojangust, kui matk oli vaikselt lõppemas ja pildistas matkajuht! ;)

 

Norras on päris kuum teema svingtants ja lugesin, et Eestis kasvab ka selle tantsu populaarsus. Siin tantsiti isegi sadamas, iga neljapäev suvisel perioodil kui tulin töölt koju ja siis helises kõrvus svingtantsu muusika ja päris meeleolukas oli jälgida entusiastlikke inimesi tantsimas sadamas, kust väljus ka minu praam.... Teisipäeval avaneski võimalus ühineda ühe grupiga ning proovida Rocksvingi....käisin isegi tenniseid ja kleidikest shoppamas, sest pole siin ju veel valmistunud tantsimiseks. Igaljuhul oli põnev kogemus, kaks tundi oli tantsuõpet ning viimane partner lõi mind selles suhtes jalust, et tantsisime ühe loo koos ja kõik sujus....lõpuks kui kogu kursus läbi sai ja alustasime koduteed, selgus et ta on vaegnägija ning olin üllatunud, kuna tantsides ei paistnud kuidagi välja ja mind hämmastas kui hästi ta tajus ümbritsevat maailma! Siitkohast ka meile nägijatele midagi, et näeme küll maailma, kuid peaksime õppima seda enam tunnetama sügavuti....Igaljuhul on iga päikesekiir, tuuleiil, vee lainetus, looduse hääled väärt märkamist ka teiste meeltega, kui ainult maitsmine ja nägemine!

Veel jagub päikselisi ilmu, mis küll ei ole väga soojad, kuid päikese nautimiseks ideaalsed. Seetõttu läksin eile pärast tööd Vigeland Skulptuuride parki jalutama. Suve jooksul pole sinna veel jõudnud ning tegelikult polnud üldse pikk maa ja keeruline sinna jõuda. The Vigeland Park on maailma üks suurimaid skulptuuridega parke, mis valminud ühe kunstniku poolt. Tegemist on ka Norra ühe populaarsema turismiatraktsiooniga. Kunstnik on siis Gustav Vigeland, kes valmistas rohkem kui 200 skulptuuri pronksist, graniidist ja rauast aastatel 1939-1949. Park on üsna suur ning ka praegu augusti lõpus õitsesid seal roosid, purskaevus purskas vesi ning ohh üllatust kohtusin jälle Hiina turistidega iga nurga peal! Sellegi poolest leidsin mõnusa rahuliku koha, et süüa jäätist ning nautida ilma, sest kes teab kui kauaks jagub neid mõnusaid päikselisi ilmu ning vaikselt juba muutub päev lühemaks....



The Vigelands Park

Nüüdseks olen juba kaks kuud harrastanud hommikuujumist ning selle aja jooksul olen käinud nii vihma, päikese, tuule ja tormiga ujumas. Iga kord on midagi oodata, sest ilm ja vesi on pidevas muutumises. Päikesetõus on tund aega hilisem  ning mõnel hommikul ujub ka üks härrasmees, kes on vaikselt juba vana tuttav....samuti on ka iga hommikune jooksev 80-aastane härrasmees, kes ei jäta kunagi jooksu-kõndi vahele...üldse on siin Norras aktiivsed inimesed ning ka ühel hommikul sadamasse jalutades peatas üks vanem meesterahvas auto ja küsis, et kas lähen praamisadamasse ning pakkus küüti. Ta elab minuga samal tänaval ning ju on siis mind kui uut kodanikku märganud....jõudsime rääkida ka sellest, et ta omab umbes 40 aasta vanust hütti kuskil Oslo lähedal mäe otsas ning plaanibki sinna matkama minna. Selle hüti ehitas ta ise ja tahab vaatama minna kuidas seal olukord on. Hüttidel on üsna huvitav roll Norra ühiskonnas, mistõttu peaaegu igal norrakal on vähemalt üks hütt kuskil mägedes, metsas või siis fjordide vahel....

 

Hetkel olen ühe töökaaslasega Hobbiti ehk siis Kääbiku lainel...mõnus meelelahutus ja midagi uut minu filmielamustele....

 

 

 Täna siis juba hommikune ujumine tehtud, veel vaja jooksma minna ning siis pärastlõunasesse vahetusse tööle! Saabumas on nädalavahetus ja pühapäeval on Norras matkanädala raames väga palju rekreatsioonialaseid üritusi. Seega ehk leian ka endale midagi sobivat ja kes teab, äkki ka midagi uut!

 

Alloleval pildil siis minu tavapärane tööpäev....pole just väga istuv eluviis! Kõigile palju aktiivseid tegemisi ka järjest enam pimenevasse sügisesse!!

 

 

 Mõnusat nädalavahetust!

Parimate soovidega,

Liis