Kanuumatk jääkülmas vees ning T-rescue...

Minu viimased kolm päeva möödusid siis kanuumatkal veepeal ja ka vees...

Kõik algas sellest, et pidime kaasa võtma n.ö. ka "märja" villase pesu, et teha T-Rescue´d. Esialgu ei saanud täpselt aru, et mis toimuma hakkab ja mida üldse karta. Kohale jõudes nägime jõel jääd ja siis oli, et ok, vesi on päriselt ka jäiselt külm. Tegime mõned ettevalmistused ning jõudsime lõpuks jõele ja saime harjutada manööverdamist. Viimaks oli aeg T-rescue käes ning see tähendas seda, et kaks kanuud olid keset jõge, üks kanuu ajas ise ennast ümber jääkülmas vees, teine paatkond pidi siis veest kanuu enda kanuu peale tõstma ja ümber pöörama ning vette tagasi laskma. Kogu see aeg olin külmas vees, proovisin vaimselt ennast stabiilsena hoida ning kõige olulisem oli saada hingamine korda, sügav hingamine. Minu jaoks oli elus esimene šokiseisundi laadne olukord ning oma peas kordasin endale, et hinga, hinga, hinga, mõned sekundid ei suutnud hingata, kuna keha oli šokis ja ei allunud mõistusele, proovisin ujuda, kuid tundsin, et keha oli kange, siis oli tunne, et ei ma ei jaksa...nägin teist kanuud ja asusin sinna poole ujuma, sundisin ennast veel hingama ning lõpuks hingasin nii sügavalt kui võimalik, keha kange, hirm nahas, et olen siin külmas vees, kuid mis aitas, oli sisemine jõud, et pean siit pääsema....teise kanuu abiga pöörasime meie kanuu ümber ja kuidagi kangena ronisin tagasi oma kanuusse...kõik kordus ka niipidi, et pidime aitama ka ise teist kanuud päästa....lõpuks jõudsime läbi jäise jõe tagasi kaldale, vahetasime märjad riided kuivade vastu, soojendasime veitsa lõkke ääres ning tegin ka paar jooksuringi!

Jäine T-rescue teekond....

Teekonda alustasime oma grupi meeskondadega ning esmalt pakkisime kõik varustuse kanuudesse, polsterdasime oma istumise ning lõpuks jõudsime veepeale. Ilm oli vihmane, sombune ja mitte just väga meeldiv. Esimene kanuusõit grupiga oli keeruline, kuna selleks, et gruppi koos hoida oli vaja oskusi ning esmalt peaksid olema väga head aerutamis-, tüürimisoskused iseendal. Igaljhul jõudsime enne päikeseloojangut laagripaikka ning alustasime oma magamiskoha ettevalmistamist, mis tähendas siis varjualuse ehitamist presentkattega. Enamikele oli see esmakordne kogemus ning nii ka minu grupis ja seega oli tegemist katse- eksitus meetodiga, et mis sobib ja mis mitte...Sel õhtul oli ka meil suur ühine õhtusöök pasta tomatikastmega, mis oli väga maitsev, istusime veidike aega lõkkeääres ning rääkisime päevasündmuste üle. Tähistasime ka sünnipäeva, kuna ühel kursusekaaslasel oli just sel päeval sünnipäev! Kuna päev oli pikk, siis õhtu jäi üsna lühikeseks ja tuli naasta oma tavapärase magamamineku rutiini juurde, mis välitingimustes võtab ikka igaviku aega!

Kahe öö villad...

Üllatus-üllatus, kuid esimene öö möödus üsna palavalt. Seega enamik ööst ei maganud, mõtlesin, kas võtan riideid vähemaks või ei ja ei suutnud leppida ideega, et issand mul on öösel soe ja isegi liiga palav! Seekord võtsin ikka veel kaissu oma sooja veepudeli, kuid selga panin liiga palju riideid. Hommikul oli üsna segane ärgata, sest alles olin magama jäänud ning ees ootas pannkookide valmistamine! Otsustasime grupiga, et valmistame keerulisemaid toite välitingimustes põletil ning eks vaatab, mis välja kukub.... Esimene pannkook oli pannil ja oh häda valmis nii mega kiiresti, et kogu tainas polnud veel valmis ja ma ei olnud valmis nii kiiresti valmivate pannkookidega. Kõige viimase pannkoogi puhul juba leidsin paraja kuumuse ja tehnika, aega võttis kõigest kaheksa pannkooki :D. Igaljuhul olid kõik ülejäänud kolm grupiliiget vaimustuses ja magamata öö muutus kohe helgemaks....

Pannkookide peakokk...

Teise päeva aerutamispaarid jagati juhendajate poolt ning tegemist oli üsnagi üllatusterohke lähenemisega. Tavaliselt teeb inimene valiku oma mugavustsoonis ning see tähendab, et valib kaaslase, kellega klabib kõige paremini. Kui lüüa paarid segamini, siis on tegemist suurema väljakutsega ning üleüldiselt oli väga huvitav jälgida, kes kellega koos oli ning kuidas toimus kohanemine. Minu kanuupaariline oli minuga samast grupist, nii et olime juba natuke koos suhelnud ja vaikselt üksteisega kohanenud.

Pärast seda toimusid mõned tehnilised harjutused ning hiljem kui asusime edasi liikuma, siis proovisin neid tehnikaid kasutada ning olin kuri enda peale, et kõik ei kukkunud täpselt nii välja nagu oleks tahtnud, kanuu liikus sinna suunda kuhu tahtis, minu kaaslane võttis kõike õnneks rahulikult, kuid terve päev kallas ka vihma! Tegemist oli siis minu tripi madalseisuga. Pole ma ju väga vee inimene, kanuutamise kogemus peaaegu minimaalne ning vesi on lihtsalt vesi minu jaoks. Õhtupoolikul viis iga grupp läbi vähemalt ühe mängu, mis tähendas siis mängimist kanuudega veepeal.....üllatavalt vahvad mängud olid kanuudega, nalja palju, mõni lõpetas läbimärjana ning keegi õnneks vette ei kukkunud, et oleksime pidanud t-rescue läbi viima.

 

Teisel õhtul oli meil siis kultuurne õhtusöök, mis tähendas, et iga grupp pidi valima etteantud norra keelsetest menüüdest ühe toidu, mida valmistati oma grupiga. Minu grupp valis Silpo, mis tähendas siis justkui hautist: kartul, liha ja piim. Kõik pandi patta hauduma. Antud õhtusöögil oli ikka väike Liisi vingerdus ka ning kasutasin rohkem maitseaineid kui retseptis, kuid lõpptulemus oli ülihea ning kõik söödi ära. Toidukultuur pärines siis soomekultuurist, mis elas/osaliselt elab veel seal piirkonnas, kus kanuutasime. Olime küll Rootsi piiriääres, kuid seal piirkonnas olid asustanud ennast just Soomest pärit elanikud.

Kaart kanuumatka piirkonnast....

Meil oli ka n.ö. viimase õhtu üllatus! Selleks oli siis ööpimeduses mini kanuumatk pealampidega jne. ootasime pimedani, asusime teele ja meeletult müstiline ning äge oli. Oma üleüldisest väsimusest hoolimata ei kahetse, et läksin ning kogesin midagi sellist, mida igapäevaselt ei koge. Pilved hajusid vaikselt, teekonna jooksul tekkis taevasse juurde tähti, seisatasime ning kuulasime jõevulinat ja hääli looduses! Tekkis sisemine rahu ja looduse parem tajumine! Teine öö möödus üleüldiselt magades hästi ja seda nautides, sest ei ärganud pea kordagi üles ja polnud külm ega palav! Hommikul avasin silmad ja nägin päikesevalgust ning kuulsin linnulaulu. Hommikused toimetused said mõnuga tehtud ning asusime taas teele, uute kanuupartneritega ning päike paistis, vesi oli sile ja kõigil mõnus rahulolev tunne.

Kanuutripi hetked....

Igaljuhul mina, kes eelneval päeval nägi tõsist vaeva aerutamise ja kanuutamisega õige tehnikaga, otsustasin sõita ka soolot ehk siis üksinda kanuuga. Kuna meie grupis oli paaritu arv, siis keegi pidi seda tegema....julgustati ka tüdrukuid, sest tavaliselt on poisid nõus seda heameelega tegema. Mul oli küll hea kanuupartner, kuid siiski otsustasin sõita soolot, et ennast proovile panna ja üsna kenasti tuli välja. Päris viimane ei olnud ning ka manööverdamine sujus! Lõpuks jõudsin kohale lõpp-punkti ning olin üli rahul endaga.

Jääkülmast algusest kujunes sie päikseline lõpp. Kuigi jääkülmas vees käimine oli tõesti šokk kogu kehale- nii füüsiliselt ja vaimselt, siis pikemas perspektiivis oli edaspidisekd tegemist väga väärtuliku ja vajaliku teadmisega, et kuidas ma nüüd käitun kriisisituatsioonis.

Imelised hetked matkalt....

Lisaks kõigele on kõige suurem muudatus see, et järgmisest nädalast alustan tööd Oslo kesklinnas, nii et enamik ajast möödub nüüd Oslos! ;) Kui vahepeal väga blogisse ei kirjuta, siis olen rohkem töö lainel! Juuni alguses tuleb veel liustikutripp ja eelinfoks, et ilm võib olla -10-st kraadist kuni plusskraadideni ja võibolla isegi peame suuskadega minema! Nii, et juuni alguses veel suusatama.....;)

Liis