Olen juba nädal aega olnud varakevadises Jämsäs....järjest ähmasemaks ja kaugemaks muutub Lapimaa, kuid mälestus ja emotsioonid südamest ei kao!Kui mõelda, siis inimese süda on ikka mõõtmatult suur, ainult väga harvadel juhtudel kasutame seda südamepoolt, mis teeb meid kaasinimeste suhtes leplikuks ja tolerantseks....
Tõesti, maailm on täis eripalgelisi ja-eriilmelisi inimesi kuid tuleb üritada jääda ikkagi iseendaks!
Aus olla, siis välismaal oleku ajaga olen olnud väga palju „enda olekust“ väljas ja tundnud, et otsin midagi, üritan leida mingit keskpunkti-keskteed....ja ikkagi otsiks ning otsiks.....just iseennast, sest igapäevaselt tuleb ette uusi olukordi, mida tuleb lahendada või lihtsalt läbi elada.
Olen purustanud enda jaoks ühe tundmuse, et eestlased ja soomlased on v
äga sarnased- nad on erinevad ja seega tulebki neid aktsepteerida sellisena, millised nad on. Seda kõike on väga raske tajuda läbi jutu ja kirjelduste, mistõttu „ oma silm on kuningas“.Isegi siinses natuke jahedas inimeste keskkonnas on võimalik üksteisele järjest lähemale ja lähemale pugeda....
Kolmapäeval käisin Himosel, et panna punkt 2010 aasta talvele, mäesuusatamisega! Need kõik noored, kellega korraldasime „Himos lasteviikosid“, said võimaluse veelkord talve nautida! Kõik piletid ja varus tehti välja! ;) Kolmandat korda elus olin mäel, et laskuda tuul vilisemas kõrvust! Alustasin küll laste mäelt, sest rada oli mõnusalt sulalumine, kuid lõpuks sai adrenaliin minust võittu ja vallutasin ühe suurtest mägedest........
Tagasisõidul valdas kõikki ülevoolav tunne ja järsku meie kursusekaaslane soome poiss Janne vaatas mulle ja Janelyle otsa ning kutsus „biletele“ ehk siis lahkumispeole, sest vanemad õpilased alustavad järgmisel nädalal praktikat!Kuid enne kui sain osaleda esimesel soomlaste korteripeol... Tuli käia kahe tüdruku Tanja ja Taru sünnipäeva kooki söömas! Uskumatult meeldiv oli saada kutset sünnipäevapeole... Väike kook ja kohvi ning palju küsimusi-vastuseid soomlaste ja eestlaste kohta!
...ja kolmapäeva õhtu lõpetuseks toimuski korteripidu, mis kujunes „korralikuks“ noorte peoks, kust ei puudunud midagi- seltskond, jook, nali ja muusika!
Kõige tähtsam kolmapäevasest päevast on see, et alati ei saa kõigile meeldida ja siiski on neid kes hindavad sind just tänu sinu enda olemusele, käitumisele ja suhtumisele!
Nädala üks südamlikumaid hetki oli, kui postkastist sain Lätist saadetud kirja. Saatjaks lätlanna Diana, kellega olime koos Kreeka sooja päikese all ja tegime ränka tööd. Samuti oli kaart munapühade õnnitlustega! Üks väike ümbrik võib sisaldada palju väärtuslikku!!....
Armastagem ja veelkord armastagem üksteist ja hooligem teistest....
Kaunist varakevadet!!
Kalli-kalli-kalli-kalli-kalli-kalli-kalli-kalli-kalli-kalli-kalli-kalli-kalli....
*L*
No comments:
Post a Comment