Jälle üks nädal möödas....

Lund aina tuleb ja tuleb, päikselise ilmaga ootad kevadet ja kui on pilves, siis ootad samuti kevadet, siiski tuleb elada hetkes ja rõõmu tunda sellest meeletust lumekogusest- üritasin hüpata lumme, kuid kahjuks oli lumi juba "kokku pakkinud" ennast ja kaotanud kohevuse koos pehmusega- nii, et põlv sai natuke kannatada....aga kui aus olla, siis see ei heiduta edaspidigi lund nautimast ja oma lapselikel emotsioonidel vahest välja paista....mida täiskasvanumaks inimene kasvab, seda rohkem kinnisemaks ja konservatiivsemaks muutub- aga miks mitte üritada aegajalt välja kutsumast oma lapselikul poolel....lapsepõlves tundus kõik nii kerge ja lihtne, millegi pärast ei olnud vaja eriti muretseda ja kõik (peaaegu kõik) oli lubatud.....ka nüüd võib aegajalt peaees lumme tormata ja lasta enda seest välja halbu emotsioone.........

Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
elu tuli sähvab pilvist kui äikene;
valgustab välkudes hämaras ööski,

sütitab mõttes,

vaimustub tööski -ja kaduvikku siis kustub....
(G. Suits)

Ootus on see, mis innustab, samuti eesmärk!

Kaks nädalat Himosel on läbi saanud, see ajal oli palju-palju külma, päikest, sooje hetki, uusi kogemusi, palju tundepuhanguid..... Teatud tegemised olid kohati kummalised- minule kui eestlasle- aga sellegi poolest väärtustan neid teadmisi, mida omandasin soomlaste töökäsitlusest. Veel viimasel päeval märkasin enda töö ülesandes- milleks oli ATV-ga laste vedamine saanis- teatud töömeetodeid, mida muuta, et kogu tegevus muutuks kliendisõbralikumaks ja ohutumaks.

(Kolmas tiimikaaslane Janne suutis ATV kraavi ajada ;) õnneks lastele pakkus see palju, palju nalja)

(Marikaga Peikkot ehk siis Soome trollid)

(ATV bossud....)

Olümpiamängude tähe all- oleme suusatanud kaks nädalavahetust Jämsä metsa all, kus on täpselt ühe inimese laiuses rada, lumega kaetud, kuuskede vahel, stoilises rahus.....

Naised! Täna on meie päev......
Naistepäev on erakordselt kummalise saatusega päev, mida riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana pühitseti peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Ametlikult tähendas see koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Nagu vanade kevad-talviste naistepühade puhul, oli ideaaliks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook.
(Nii palju siis nõukogude ajast.....)
......taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta. Nüüd on Naistepäev aga juba tõeliselt vabatahtlik ja seda tähistavad vaid need, kes soovivad.
Eestis rohkem ja Soomes vähem.....
Siiamaani mäletan gümnaasiumi aega, kui enne naistepäeva olid väljas plakatid, mis innustasid vähemalt naistepäeval kandma seelikut! Väga meeldiv ettevõtmine, sest tõesti- järjest enam naisi kannavad järjest vähem seelikut....kindlasti mugavusest ja moetrendist, kuid ikkagi on alati näha tore naiselikku naist!

Meie täna Janelyga loobusime dressidest, paksudest vatipükstest ja tunneme ennast naistena, tõeliste eesti naistena, kes hoiavad Eesti naiste taset siin Soomes kõrgel!!! ;);)

(Mõni hetk on magusam kui teine....punamütsikesed! ;) )

Palavalt tervitades ja kallistades

*L*