Avasin lillega kaetud CD, ei osanud arvata, millega tegemist.... Käivitasin arvuti ning asusin cd infot uudistama, avastasin esitluse, kuhu olid kokku korjatud meeletult südamlikud tarkused ning lihtsalt pisarad voolasid mööda põski.....need ei olnud kurbuse pisarad, vaid ÕNNE....tunne, et keegi on mind märganud, meeles pidanud ning minu pärast vaeva näinud ning innustab mind. Ütlemata sõnad või teod on sageli need, mis ei jõua teise inimeseni ning seega teine inimene ei pruugi teada ega aimatagi, mis tema ümber toimub. Paratamatult tekib vahepeal tunne, et oled siin maailmas üksi ning keegi ei taha sinu eluteest osa saada....
Kuid minu jaoks järjest enam omavad tähtsust lähedased inimesed, nende heaolu ning teadmine, et olen alati nendega.....
(Tean, et seinal ei ole k6ikki tähtsaid inimesi, kuid ärge muretsege, varun natuke aega, et muretseda endale veel pilte....ylejäänud inimestest......6nneks on sein suur ja lai..;);)).....hommikul ärkan üles, avan silmad ning näen esimesena pilte perekonnast, naeratus näol tõusen üles ja edaspidi kui jälle tulevad mind kummitama halvad mõtted avan selle esitluse “Imelistest hetkedest“......
.....mis saabuvad ootamatult!
Tervitades,
Liis
http://www.youtube.com/watch?v=_jQkT5dsupQ&NR=1
ReplyDeleteSiin on veel väiksem arvuti spetsialist kui sina Liis aga ma üritan väikse kommentaariga ikkagi hakkama saada..proovisin sulle ühte muusika klippi saata ,sellega ma vist hakkama ei saa..
Kõigepealt suured suured tänud ilusa kirja eest..
lugesin ka su blogi ja väga hea ja soe tunne tekkis,nagu sa oleksid siin samas meiega !!
Igatahe kallid suured ja pea vastu..mida sa ju alati teedki!!
Ann
;);) Postikiri on ikka midagi muud kui elektronkiri.... Kallid Sullegi.....
ReplyDeleteVarsti näeme....
L.