Kirjanik Paulo Coelho...mees, kes on kirjutanud hulgaliselt müstilisi teoseid. Tema lapsepõlv ei olnud kerge ja pidevalt võitles oma sisemaailmaga. Teda takistasid ühiskondlikud normid ja perekond. Millegi pärast lugesin just noorena läbi kõik tema teosed ning eriti jäi silma teos "Palverännak: Maagi päevik". Sellest ajast alates on kummitanud mind mõte oma enda palverännakust või siis pikast teekonnast... teekonnast kuhugi tundmatusse, mille jooksul koged erinevaid emotsioone ja juhtumisi nii füüsiliselt, vaimselt kui ka hingeliselt...
Kas teadsite, et Eestisse rajas Lagle Parek koos sõpradega üsna hiljuti palverännutee. Teekond algab Pirita kloostri juurest ning kulgeb Lõuna-Eesti Vastseliina piiskopilinnuseni, mis teeb kokku umbes 400 km. Teekonnale on koondatud erinevaid pärandkultuurilisi objekte, mõnes kohas saab ise valida teekonna suunda, sest hargnevad mitmed teed ning palverändurile pakuvad öömaja ka mõned külalislahked inimesed. Minu plaan on läbida pool teekonnast 3.-16. aprill ehk siis kõndida Pirita kloostrist Põltsamaani. Kilometraaž tuleb umbes 280-300 km kokku. Samal ajal suhtlen ka rajale jäävate kogukondadega. Minu magistritöö uuring hõlmab tööd kogukondade ja palveränduritega ning lõpuks peaks valmima sellest üks pärandkultuuriline töö.
Tundub selline teistsugune teema? Eks ta vist ongi, kuid usun, et rännakutel olemises on midagi müstilist, spirituaalset ja mentaalset. Seetõttu on maailmas piisavalt palverändureid erinevatel radadel ning tegemist on ka ühe vanima inimeste liikumisviisiga. Tänapäevases kontekstis on muutunud erinevatel palverännakutel olemine üsna aktuaalseks teemaks. Kui kellelgi on huvi, siis meeleldi jagan oma palverännutee ajakava ja soovi korral võib ju ühineda päevaks, paariks, või isegi pikemaks ajaks. Hetkel on kilometraaž 15-st kilomeetrist kuni 30-ne kilomeetrini päevas. Kilometraaž on kokku pandud vastavalt objektidele, majutuskohtadele ja selle mõttega, et mõnes kohas saab kauem aega veeta ja mõnes kohas saab rahulikult rajal kulgeda. Hetkel on ainult üks öö plaanitud looduskaitsealal looduses. Palverännutee majutussüsteem on üles ehitatud nii, et teatud kilomeetrite tagant oleks võimalik palveränduril ööbida ning hind on 5-st eurost kuni mõni üksik koht 20-ne euroni. Eks selgitangi oma kogemuse ajal välja siis reaalsed võimalused ka edaspidistele palveränduritele.
Sellisele pikemale rännakule lähen tegelikult esimest korda. Olen palverännutee
pannud hetkel kirjalikult tabelisse, osadeks jaganud ja proovinud leida sellise mõnusa graafiku kaheks nädalaks. Hetkel tundub, et enamik asju on planeeritud, kuid tegelikult kunagi ei tea, mis suunas reaalsus liigub. Vaimselt olen valmis, et lähen teen ja olen eemal kaks nädalat. Füüsiliselt olen vist enam-vähem valmis, sest plaanin ikka kõike endaga kaasas kanda ja pean mahutama oma seljakotti. Õnneks või kahjuks on tegemist keskmise mahutavuse seljakotiga ja kuigi olen sellega üle elanud ka talvematkad, siis tean, et päris kõike mida tahaks kaasa võtta vist ei mahuta. Samas hoiabki see koti kaalu normaalsena ja kui keskelt läbi päevas kõndida ~25 km, siis ei saagi olla kott väga raske. Kujutan ette, et emotsionaalne valmisolek on kõige keerulisem. Teekond kulgeb vähem ja rohkem asustatud kohtadest, õhtud on pikad, teelõigud kohati üksluised, esialgu ka füüsiline valu matkakotist ja 101 muud häda. Kuid kuni sinnamaani, mis ei ole ohtlik endale, annab kõik ära kannatada, üle elada ja kogemuse võrra rikkamaks saada.
Õnneks peaksin toitu kaasa võtma vaid mõneks päevaks, sest väiksematest kohtadest ikka leiab kuskilt poodi. Samas on eesmärk hoida alati veidi toitu lisaks, et kui peaks minema kehvasti ja nt. plaanitud kohast ei saa süüa osta, siis vähemalt ei jää nälga. Loodetavasti veevarusid saab täiendada küladest, kohalike käest. Kui tõesti viimane häda käes, siis endal on põleti ja pott kaasas veekeetmiseks ning kuskilt voolavast veekogust ikka leiab vett.
![]() |
| Matkavarustus Norras |
Õnneks peaksin toitu kaasa võtma vaid mõneks päevaks, sest väiksematest kohtadest ikka leiab kuskilt poodi. Samas on eesmärk hoida alati veidi toitu lisaks, et kui peaks minema kehvasti ja nt. plaanitud kohast ei saa süüa osta, siis vähemalt ei jää nälga. Loodetavasti veevarusid saab täiendada küladest, kohalike käest. Kui tõesti viimane häda käes, siis endal on põleti ja pott kaasas veekeetmiseks ning kuskilt voolavast veekogust ikka leiab vett.
Tean juba seda, et antud rajal on viidastamine puudulik. Kas üldse palveränduri tee peab olema viidastatud? Igaljuhul minu marsruut jälgib palverännutee koduleheküljel olevat maantee-ameti kaarti ning kilometraaži mõttes toetavad rännakut googlemaps´i kaardid. Nagu igal matkajal on seljakotis veel kompass ning hädaolukorra puhul aitavad ehk telefoni kaardid. Elektroonilisi kaarte kasutaksingi ainult siis kui tõesti muud võimalust ei jää.
Nüüd siis kaks nädalat aega, millest ainult nädala viibin Eestis ja saan ettevalmistustega jätkata. Ega hetkel tundub, et suurem osa asju tehtud, vaid peab veel ühendust võtma võimalike majutuskohtadega, tuleb asju pakkida ning läbi mõelda, mida tõesti vaja läheb rajal. Samal ajal ei saa unustada ka uurimuslikku eesmärki, nii et pean ka selle jaoks süsteemi välja mõtlema!
Igaljuhul mõnusaid, tegusaid plaane kevadeks! Palju päikesesära ja energiat igasse päeva!
Tervitades,
Liis
Nüüd siis kaks nädalat aega, millest ainult nädala viibin Eestis ja saan ettevalmistustega jätkata. Ega hetkel tundub, et suurem osa asju tehtud, vaid peab veel ühendust võtma võimalike majutuskohtadega, tuleb asju pakkida ning läbi mõelda, mida tõesti vaja läheb rajal. Samal ajal ei saa unustada ka uurimuslikku eesmärki, nii et pean ka selle jaoks süsteemi välja mõtlema!
Igaljuhul mõnusaid, tegusaid plaane kevadeks! Palju päikesesära ja energiat igasse päeva!
Tervitades,
Liis

