Eestis on möödunud juba kuu, mis on olnud üsnagi keeruline kohanemisaeg. Mõnesmõttes oli tugevam "kultuurišokk" just tagasi tulles, sest siin peaks kõik tunduma just tavapärane, kuid tegelikult pärast aastat eemal tunduvad igapäevaelu aspektid kummalised ja kummastavad. Seetõttu ei ole olnud ka energiat, motivatsiooni kirjutada siia blogisse juba pikemat aega. Ka Norras olid viimased kuud üsna töised ning igapäevaelu oli vaid tööle, töölt koju, paar filmi ja magama. Minu teekond Norras algas siis 8. jaanuaril 2016 ja lõppes 8. jaanuaril 2017. Üks aasta möödus justkui lennates ja uskumatu mida kõike tegin aasta jooksul ja kuhu lõpuks jõudsin oma sisemaailmas. Muidugi väliselt jõudsin Lõuna-Eestisse, Võrru tagasi, aga eks elu käibki ringiratast ja ehk on nüüd mingiks ajaks vaheetapp enne järgmist seiklust.
Pärast Nordic Outdoor programmi läbimist on mul nüüd teadmised ja oskused matkamisest ning matkajuhtimisest ka ekstreemsetes tingimustes. Kuid kõigist väärtustest olulisemaks pean uusi tutvusi ja sõprade ringkonna laienemist erinevatest rahvustest inimestega. Ise olen muutunud tolerantsemaks ning vabamaks aktsepteerima ka seda, mida inimesed minu ümber mõtlevad ja arvavad. Siinkohal on oluline osata õppida teistelt, ning olenemata vanusest, soost ja kogemustest või haridusest võivad arendada meie maailmapilti. Sellised kogemused tulid kindlasti kasuks oma rahvusvahelises töömeeskonnas Oslos, kus suutsin tõestada ennast selliselt, et lõpuks hinnati mind ja minu oskusi. Töökaaslastel oli siiralt kahju, et otsustasin Eestisse tagasi tulla. Aga miks tegin siis sellise teistsuguse otsuse kui Oslos oli ju töö, elukoht, mõned uued sõbrad ja aktiivsed tegevused? Kõik tundub justkui supper... samas eluga võõral maal kaasnevad ka alati lisaks positiivsetele külgedele mõned puudused. Kõige peamine tegur, miks otsustasin Eestisse tagasi tulla oli veel lõpetamata kool. Tuleb võtta mõned kursused, mis jäid eelmise aasta kevade pärast võtmata ning kõige suurem töö magistritöö on veel ees. Seega väärtustan enda jaoks seda, et kui olen juba midagi alustanud, siis pean selle lõpetama. Lisaks kaasnesid tööga ka juba tervisemured ning otsustasin, et kui praegu ei võta midagi ette, siis hiljem on palju keerulisem oma tervist parandada.
Nüüd olengi enda jaoks leidnud hommikuse jooga, mis aitab taastada mõtteid ning vabastab keha pingetest. Kuna kevadel on tulemas ka Riia maraton, pean leidma jälle oma tee jooksu juurde ning vaikselt liigungi sinnapoole. Talveilmad on mõnusad, käin ikka matkamas ning teen pikki jalutuskäike. Eelmisest aastast mõistsin ka seda, et oma sportimiseesmärgid tuleb üle vaadata ning sportima peaks sisetunde ja enesetunde järgi.
Nüüd olengi enda jaoks leidnud hommikuse jooga, mis aitab taastada mõtteid ning vabastab keha pingetest. Kuna kevadel on tulemas ka Riia maraton, pean leidma jälle oma tee jooksu juurde ning vaikselt liigungi sinnapoole. Talveilmad on mõnusad, käin ikka matkamas ning teen pikki jalutuskäike. Eelmisest aastast mõistsin ka seda, et oma sportimiseesmärgid tuleb üle vaadata ning sportima peaks sisetunde ja enesetunde järgi.
Igaljuhul on aastaga kogetu minu mälestustes ja piltides ning inimestes, kellega koos kogesin kõiki neid meeletuid seiklusi! Igast ühest on tükike minu südames.
Tean ka, et imesid juhtub, sest esialgsete plaanide järgi oleksin pidanud jõulude ajal üksinda Norras olema, kuid tegelikult kohtusin ootamatult ühe lahke perekonnaga... Jõululaupäeval külastas minu poodi üks Mehhiko-Ameerika perekond, olid käinud poes juba mitmeid kordi ja niisama rääkisime eluolust ja jõuludest. Lõpuks küsis naisterahvas, et mis ma pärast tööd teen ja kas ei tahaks nende perega ühineda jõululõunaks. Kuna nagunii olin üksinda, siis vastasin, et miks mitte. Tegemist oli haritud perekonnaga, kellega koos siis vestlesime Euroopast ja Ameerikast ning muudest huvitavatest teemadest. Olime kõik koos nagu vanad sõbrad, kuigi tegelikult kohtusime esimest korda ja minu jaoks oli jõuluime, kuna jõululaupäev möödus meeldivate vestluste ja inimeste keskel. Nüüd on mul oma perekond Kalifornias, kellele võin julgesti külla minna kui külastan USA-d. Pärast seda mõistsin, et imesid juhtub siin elus ja sageli juhtuvad nad ootamatult. Ka töökaaslastega viimane õhtu möödus Hispaania jõule tähistades maitsvate toitude seas ning toredate vestlustega. Mis oli kõige ootamatum ja vahvam oli see, et igaüks soovis häid soove, kirjutas motiveerivaid mõtteid ühisele kaardile ning minuni jõudsid ka väiksed meened, et meenutada aegajalt oma töökaaslasi. Asjad tegelikult ei olegi nii olulised, vaid ühised hetked toredate inimestega, millest kujunevad mälestused!
Kuid kui lähen nüüd matkale, siis olen ettevalmistunud, seljakott kaasas, riided kihiti, toitu ja jooki piisavalt ning vabalt võin talvel ka öösel lumepeal magada nii, et soe veepudel kaisus ja mäed tunduvad eriti ahvatlevad ning juba ootan järgmist võimalust mägede vallutamiseks! Seega ei ole enam ükski raskus raskuseks, vaid elu ongi nende ületamiseks. Mugavustsoon on küll mugav, kuid tuleb ikka aegajalt piire kompida ja mugavustsoonist välja astuda, et hinnata seda, mis on püsiv ja jääv.
Outdoorlife is about people and life is even more about people! Believe in miracles because they happen....when you don't expect them.....
Nüüd ei leia mind enam nii palju blogi kirjutamast, kuna istun küll arvuti taga, kuid eesmärk on arendada siis oma magistritöö teemat....juba olen aru saanud, et selleks on vaja tugevat meelt ning valmis tuleb olla ootamatusteks!
Ps: tegelikult valmis just uus idee edaspidisteks blogipostitusteks Eestis, nii et järgmiste postitusteni!
Uute seikluste ja lugudeni,
Liis