Happiness and flow...antud teemat käsitlesime ühes eelmise nädala loengus ning seda on lähemalt uurinud psühholoog Mihaly Csikszentmihalyi. Tegemist on siis mitmekülgseid tegureid hõlmava tundega, mis läbib inimest sel hetkel kui teatud tegurid kokku satuvad ning toimub justkui eneseületus ja millegi saavutusefekt. Küllaltki üldine tõlgendus, kuid tema kirjeldust antud teemast on võimalik kuulata youtube´i videost, sest ise seda sõnadesse panna on mitmeid kordi keerulisem:
Mihaly Csikszentmihalyi asks, "What makes a life worth living?" Noting that money cannot make us happy, he looks to those who find pleasure and lasting satisfaction in activities that bring about a state of "flow."
Tegemist on erilise tundega, mille kirjeldamiseks sobib tänane Budori kogemus!
Nädalavahetuseks oli siis planeeritud rahvusvahelistele tudengitele n.ö. talvepäev Budori suusakeskuseks. Esialgu kujutasime ette ja tegelikult pidigi olema, et meie NOP (Nordic Outdoor Program) õpilased lähme ka lihtsalt kui osalevad ja talveilma nautivad tudengid. Siis nagu ikka, tulevad elus ette ootamatused ning järsku tuli kuskilt "käsk", et meie peame kindlasti osalema ning viimasel õhtul tuli teade, et aga teie kui "professionaalid" tulete toime ka tegevuste juhtimisega (leadership)....ehk siis meie n.ö. puhkus kujunes tegelikult osaliselt tööks. Loogiliselt võttes tekitab eelneval õhtul sellise info teadasaamine segadust, ärevust ning kohati ka ehk pahameelt, et kuidas selline oluline info jõuab meieni eelneval õhtul kell 21:00. Igajuhul siis panustasime sellele, et meid nähakse kui professionaale, tegime kiiruga esialgse plaani ja natuke kirusime süsteemi ning jäime ootama hommikut.
Lõpuks asusime teele Budori poole, mõne aja pärast võtsid teekonnal vastu veel lumisemad nõlvad, talvine kuusemets ning lõpuks Budor. Meie NOP grupil oli selge, et kuidas jaotume kolmeks grupiks ning nii pidid ka teiste umbes viie ülikoolilinnaku tudengid tegema ning lõpuks formuleeruski meie grupp number kaks. Seltskond oli kirju ning meie grupi õnneks alustasime mängudega, kus siis saime esimesena teha nimemängu ning rääkida ka kust pärit, mida õpime ning mis linna campusest pärit. Selgus, et tudengeid oli Saksamaalt, Tšehhist, minu grupis ka kaks eestlast, Taanist, Nepalist, Pakistanist, Ukrainast, Prantsusmaalt, Austriast jne. Kõigil erinev kogemus talvega, erinev riietus, olemus ja suhtumine. Kuid mängud sujusid väga hästi ning seltskond oli vahva, sest lõpuks toimus ka lumesõda ja oma kindluse valvamine ja vastase kindluse vallutamine. Loomulikult minu võistkond võitis, sest seal oli üks "mouse" ehk siis hiireke, kes lihtsalt hiilis ja võttis vastase lipu ära kui meie teised olime seotud vastase pommitamisega! Seejärel oli aeg tuubitada ning lõpuks saabus ka murdmaasuusatamine. Mina võtsin oma koolisuusad kaasa ning teised laenutasid. Kogu protsess võttis aega ning lõpuks olid kõigil suusad all ja väga paljudel esimest korda! Loomulikult sel hetkel tekkis tunne, et peab ju neid, kes ei oska, aitama ja toetama! Kuidagi sattus nii, et enamik juba asusid teele ja mina siis jäin viimaste eest hoolitsema ja kõige lõpuks oli üks Pakistanist pärit poiss....pusis ja pusis, siis lõpuks vahetasime üldse suusad ära, kuna tal olid laenutatud uisu sõitmiseks mega libedad suusad ja mul olid klassikamäärdega mitte nii libedad suusad. Asusime lõpuks teele ja kukkus-kukkus-kukkus viis korda, võibolla isegi kümme korda ning ikka ja alati tuli püsti, kuulas minu juhiseid ja isegi siis kukkus pikali, aga ikka proovis aina edasi. Ma juba vahepeal mõtlesin, et issand, millal ta loobub oma kukkumiste pärast, kuid ta ei loobunudki, vaid pingutas, õppis, arenes ja "chillis" juba vaikselt suuskadega. Me jõudsime juba tagasi kogunemiskohta ja siis ta ütles, et tahab veel suusatada!! Nii ta läks jälle rajale, mina läksin järgi teda ikka juhendama ja sel hetkel ei olnud oluline isegi söögiaeg, sest see oli mega tunne näha kuidas keegi areneb, naudib, pingutab kukkumistest hoolimata ning lõpuks suusatab ise künkast üles ja isegi ka alla.....minu jaoks oli see päeva tipphetk ja kogu tegevust võib kirjeldada selle sõna "flow´ga". Nii uskumatult äge oli näha minu juhendatud õpilase arengut tunni aja jooksul ja see kõik tulenes tema tahtejõust, püüdlusest ja motivatsioonist püsida suuskadel ja suusatada! Ootamatult muutunud päevast kujunes tegelikult teisipidi õpetlik ja emotsionaalne päev, sest sain olla liidriks koos viie teise NOP tudengiga grupile, kus võis kokku olla 150-st tudengist umbes 50!
 |
| Päev Budoril... |
Kui nüüd tagasi vaadata eelmisele nädalale, siis neljapäeval käisime üle pika aja põhikoolis tundi andmas ning sel päeval oli samuti päevakorral plaanide muudatused, nendega kohanemine ja olukorra kiire lahendamine. Viisime läbi ka aardejahi ülesannetega meeletus lumesajus ja lumi oli põlvini. Üheks ülesandeks oligi lumememme valmistamine ning grupp pidi tegema nii suure lumememme kui suur on grupi kõige väiksem liige! Kokkuvõttes valmis võimas lumememm ning õppisin nii mõnegi nime ja professionaalsel tasemel oli vahva vaadata kuidas grupis jagunesid rollid ning kuidas lahendati ülesandeid!Igaljuhul juba pooleteist nädala pärast lähme siis kaheksanda klassiga üheöisele matkale. See tähendab seda, et matkame suuskadel, sätime valmis laagriplatsi, viime läbi õhtuseid tegevusi, natuke lõkkeääres meelelahutust ning siis veedame öö kas telgis või lavvos ja hommikul siis asume tagasiteele......
 |
| Heatuju lumememm... |
Lõpetuseks siis mõelda sellele, et mis oli viimane "flow" efekti pakkuv tegevus ja millal see oli?! Kui ei suuda meenutada või väga kauges minevikus juhtunud, siis ehk peaks mõtlema sellele, et missugused muudatused elus tooksid enam õnnetunnet ning ka rahulolu! Selle nädala jooksul olen mänginud jäähokit, uisutanud, suusatanud, õpetanud ka teisi suusatama ja selles edu saavutanud, teinud iga päev joogat, erinevaid muid harjutusi ning õppinud veidike norra keelt ja järgmisest nädalast on mul isegi kaks kursust, mida läbida! Seega olen Rahul, Rahul just sellega, et igas päevas on midagi uut, mida kogeda ja millest õppida!
Jeg er veldig lykkelig!
Parimat,
Liis